Ajateenistuse süsteem peab kaasas käima arengutega ühiskonnas

Õhuvägi avas «Kevadtormi» raames ajutise baasi Ülenurme lennuväljal. Foto: Kristjan Teedema

Üldise ajateenistuskohustuse süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aegsasti arvestama ühiskonnas toimuvate muudatustega ja ajateenistuse süsteemi sellele vastavalt kohandama.

Eesti kaitseväes läbib igal aastal ligi 3200 ajateenijat põhjaliku sõjalise väljaõppe, et mehitada Eesti riigi kaitseks vajalikke reservüksusi. Kokku on alates Eesti iseseisvuse taastamisest ajateenistuse läbinud ligi 60 000 meest, kes moodustavad Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ja reservarmee vundamendi. Üldisel ajateenistuskohustusel põhinev reservarmee on Eesti-sugusele väikeriigile sobilik süsteem ning ka meie praegune ajateenistuse mudel on tervikuna efektiivne ja jätkusuutlik.

Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et alates Eesti kaitseväe ja ajateenistuse taastamisest 20 aastat tagasi on ühiskonnas toimunud ja toimumas mitmed paratamatud muutused, millega ka ajateenistus peab kaasas käima ja vajadusel muganduma. Tõenäoliselt ei näe me praeguses ajateenistuse korralduses nähtavas tulevikus ette põhimõttelisi muudatusi, kuid süsteemi kestlikkusest rääkides peame silmas pidama nelja põhilist teemat.

Esiteks: demograafia. Kaitseväeteenistuse ikka on jõudnud madala sündimusega aastakäigud. Kui veel mõni aasta tagasi oli 18-aastaste noormeeste aastakäigus umbes 9000 meest, siis praeguseks on see arv langenud 6000 peale. See tähendab, et plaanitud arvu reservväelaste – umbes 3200 – väljaõpetamiseks aastas peaks süsteem senisest oluliselt efektiivsemaks muutuma.

Mõne aasta saab elada vanast rasvast – kutsuda neid noormehi varasematest aastakäikudest, kel seni veel ajateenistus läbimata. Samas, vanuse kasvades on üha vähem tõenäoline, et noormees teenistusse jõuab. Töö, õpingud, naine, lapsed – elu tahab elamist ning terve rida ajateenistusest vabastuse või ajapikenduse saamise võimalusi teevad oma töö.

Alates eelmisest aastast saavad ka naised võtta vabatahtliku kaitseväeteenistuse kohustuse – st minna soovi korral ajateenistusse. Muidugi ei saa oodata, et naised võtaksid kogu demograafilise lünga täitmise enda peale, ent loodetavasti aitab nende hea eeskuju tõsta ka noormeeste motivatsiooni.

Teiseks: tervis. Erinevate terviseprobleemide tõttu tunnistavad kaitseressursside ameti arstlikud komisjonid pea kolmandiku noormehi teenistuseks kõlbmatuks, lisaks langeb enam kui kümnendik teenistuse jooksul terviseprobleemide tõttu välja.

Ühelt poolt on siin põhjuseks muutunud eluviisid, ent teisalt peab ka väljaõpe üha rohkem arvestama erineva treenituse ja tervisliku seisundiga isikutega ning olema paindlikum. Tegemist ei ole kitsalt kaitseväe või ajateenistuse probleemiga, vaid sellega seostub kogu rahvatervise teema.

Lihtsaid ja kohe toimivaid lahendusi siin kindlasti pole. Tervislike eluviiside ja spordi propageerimisele ühiskonnas pööratakse üha rohkem tähelepanu ning kehalise kasvatuse üheks teadlikuks õpieesmärgiks võiks olla ka valmisolek sõjaväeliseks väljaõppeks. Kindlasti seostub tervisega ka motiveeritus ja valmisolek kaitseväeteenistuseks, millele saab kaasa aidata nii riigikaitseõpetuse tundides kui ka koolis tervikuna.

Kolmandaks: väljaõppe efektiivsus ja sisu. Üheks suuremaks etteheiteks 8- või 11-kuulise teenistuse läbimise järel ongi n-ö kaitseväeline molutamine – väidetavalt kulub pärast intensiivset sõduri baaskursuse läbimist hulk aega näilistele asendustegevustele ja ootamisele.

Paljuski on tegemist tajutava probleemiga, sest pärast individuaalsete sõdurioskuste selgeksõppimist sõduri baaskursuse järel keskendub tähelepanu paljuski jao-, rühma- ja kompaniiülemate väljaõppe ja vilumuse treenimisele. Aga mõnikord määrab asja sisu suuresti ka see, kuidas me seda nimetame.

Nomen est omen – nimi on märk. Nii, kuidas nimetame, nii ka mõtleme ja teeme. Selles mõttes on ka ajateenistuse enda termin tegelikult arhailine, osutades alalises valmisolekus püssi all olevale regulaarmeele, ega anna kaitseväeteenistuse tegelikku ja kaasaegset sisu. Tegemist pole «aja teenimisega», vaid õppimise ja treenimisega tavapärasest teistsuguses keskkonnas. Võib-olla võiks järgmise sõjandussõnade võistluse ülesandeks olla ka ajateenistusele uue ja nüüdisaegse, sisule ja eesmärgile enam vastava nime leidmine?

Neljandaks: ajateenistuse suurem väärtustamine ühiskonnas. Ühelt poolt võib ju ajateenistust vaadelda ainult ratsionaalsest vaatevinklist – kaitsevaldkonna jaoks on tegemist n-ö sõjamasina tootmisega, aga teisalt on selle mõõde ja tähendus ühiskonna jaoks kaugelt laiem.

Jutt on ajateenistuse n-ö sotsiaalsest ja kultuurilisest mõõtmest – ajateenistus lähendab relvajõude ja ühiskonda ning saadud kogemus mõjutab ka edaspidist elukäiku. Nagu eespool öeldud, pole ajateenistuse rõhuasetus mitte sundaja teenimisel, seda tuleks pigem näha kui osa haridusteest, mis kuulub iga noormehe loomuliku elukäigu juurde. Mõtlemine on selles osas hakanud muutuma – elukestva õppe riiklikus strateegias aastateks 2014–2020 on ajateenistus juba defineeritud osana elukestvast õppest.

Selle aastatuhande alguses põhjustas kirgliku arutelu tollane välisministeeriumi kantsler, kui teatas, et tema eelistab töölesoovijate seast neid noormehi, kel ajateenistus läbitud. Ka praegune tööandja võiks enam hinnata sõjaväekogemusega mehi ja naisi.

Ajateenistuse läbinud on nende endi hinnangul lisaks väljaõppe käigus saadud praktilistele oskustele enesekindlamad, saanud meeskonnatöö- ja juhtimiskoolituse, rääkimata distsipliinitunnetusest. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Kõik need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööturul. Seetõttu on alates järgmisest aastast plaanis hakata välja andma tunnistusi väljaõppe läbimise ja saadud oskuste kohta.

Kokkuvõtvalt – üldisel ajateenistuskohustusel põhinev süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aegsasti arvestama ühiskonnas toimuvate muudatustega ning ajateenistuse korraldust sellele vastavalt kohandama.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.