1995: «Noor riik tegi, mis suutis»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvi Sits.
Tarvi Sits. Foto: Sille Annuk / Postimees

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits (pildil) alustas ajateenistust 1995. aasta kevadel. Algul 15-kuune teenistus oli selleks ajaks lühenenud aastale. Teenistust alustas ta Paldiskis Põhja üksikjalaväe kompaniis, ent hiljem läks kaitseväe lahingukooli.

«Kui ma oleks Paldiskisse jäänud, oleks see aasta olnud ikka väga pikk ja rutiinne,» meenutab Sits, kes läks kaitseväkke pärast lühiajalist õppimist tehnikaülikoolis.

Mingeid ootusi ajateenistusele tal toona ei olnud, sest ta ei teadnud kedagi, kes oleks juba Eesti Vabariigis aega teenimas käinud, vaid mõni sõber oli olnud seotud Jäägrikompaniiga. Ka pärast sõjaväge Tartu Ülikooli ajalugu õppima minnes ei olnud Sitsil ühtegi ajateenistuses käinud kursusekaaslast.

Kaitsevägi oli Sitsi sõnul selgelt alles arengujärgus, juba ohvitseride taust oli väga erinev, samas oli näha, et tahet pidevalt juurde õppida jätkus.

«Probleeme vormidega meil enam ei olnud, aga saapad olid küll sellised, nagu juhtus – viskasime isekeskis nalja, et saabas ei pea mitte jala järgi olema, vaid jalg peab saapaga kohanema,» meenutab ta toonast varustust.

«Riik oli samas ise ka noor ja ega meil ootusi varustuse osas olnud, olulisem oli muu,» sõnab Sits ja kinnitab, et relvad olid neil siiski kõigil olemas. Ajateenistuse algusest mäletab ta, et põhiliselt arendati jalaväeüksust, lõpuks oli Põhja üksikjalaväekompanii põhiline eesmärk aga hoopis valveteenust pakkuda ja see nüristas omajagu vaimu.

Esimestest päevadest on Sitsil veel selgelt meeles, kuidas poisid pidid isekeskis üksteisel juuksed maha ajama – neid punaseid nudipäid mäletabki ta esmase šokina, mis aitas siiski kindlasti kaasa meeskonnavaimu loomisele.

«Kindlasti ei saa ajateenistuses õpitut üks ühele tsiviilellu üle võtta, aga seda usun ma siiamaani, et otsustamine on parem kui mitteotsustamine ja mitte kunagi pole sul korraga käes kogu infot,» võtab ta kokku toona õpitu. «Kindlasti sain ma ajateenistusest oma esimese juhtimiskogemuse.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles