Ajateenistus pole muud, kui õppetund iseenda kohta

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksusse.
Reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksusse. Foto: Esper Kaar

Me pidime kohtuma kruusa- ja pinnastee ristis. Vaatan arusaamatul ilmel kaarti, keeran auto puude vahele ja jätan mootori seisma. Siin ei asu mitte midagi. Viimane talu jäi kilomeetrite taha. Kui pärastlõunane kägu nii jonnakalt ei kukuks, oleks siin vaiksem kui maailma lõpus.

Täpselt kokkulepitud ajal läheneb tasase suminaga sõiduk. Kust? Tee on tühi! Sealt tihnikust mu selja taga, kust läbi saamine lootusetu näib? Jah. Kuuseokstega maskeeritud neljarattaline tallab puusani kõrguva heina majesteetlikult enda alla, veidi nagu vabandades, ja hoiab madalat profiili.

Kaks pealaest jalatallani maskeeritud meest esiistmel püsivad tummad, ainult silmavalged välguvad. Nende tagant hüppab välja kolmas. See on 24-aastane aspirant Rivo Jurs, Kuperjanovi pataljoni luurekompanii ülema abi.

On parasjagu mai lõpp ja «Kevadtormil» käivad tulisemad lahingud. Räägitakse, et vaenlane on juba Jõgeveste taga, siit mitte kaugel. Omad üksused on neilt mailt tagasi tõmmanud ja seadnud üles uued positsioonid mõni küla lääne pool.

Aga luurajad ei tagane, nad sulanduvad. «Luure, ennekõike jäädes ise võimalikult varjatuks, üritab vastasele võimalikult lähedale saada ja välja selgitada, palju teda on, mida ta teeb ja kus ta on,» laob Jurs nagu taskuentsüklopeediast lagedale luure definitsiooni. Mulle hakkab koitma, miks me just siin kohtume: et ma ei näeks, kust nad tulid ja kuhu lähevad.

Kuigi Jurs räägib luurajale kohaselt sumedalt nagu jumalakartlik munk, pole ta mingi papist poiss. Tartu kandist pärit taluperemees on Eesti judomeister ja kümmekond aastat trooninud meistrivõistluste poodiumil. 11 kuu eest läks ta juulikutsesse aega teenima ja on «Kevadtormiks» tõusnud kompanii­ülema asemikuks. Just õige mees, kelle juurest alustada.

Õppetund number 1: võta maksimum

Jurs ei salga, et tõmbas ajateenistuskutse postkastist välja nii, nagu paljud teised noored mehed – segasel ajal ja segaste tunnetega. «Mõtlesin, et kui peab minema, siis peab, ja kui ei pea, siis on hästi,» tunnistab ta.

Kuigi Jursi piinas ka spordivigastus, ei saanud temast ometi viilijat ega laatsareti püsikundet. Judoka mõtteviis ei lubanud alla anda. «Kui lõplikult teada sain, et tulen, siis tegin endale kohe alguses selgeks, et kui minna, siis võtta sellest maksimum,» avaldab mees edu toonud mõtteviisi.

Edasine on juba kohalik militaar­ajalugu. Jursi karjäär viis aspirandikursusele, pärast mida määrati ta kompaniiülema abiks. Nüüd, 11 kuud hiljem, on tema ülesanne aidata kompanii juhti luureüksuste tegevuse planeerimisel.

Üks magusamaid töö vilju oli see, kui nende üksus «Kevadtormil» viis korda Scoutspataljoni ja Ameerika sõdurite rünnakud tagasi lõi. Luurajate oskus maastikku kaduda andis tohutu eelise. «Jõudsime viie meetri peale. Nad taganesid vastutulega. See lahing jääb kauaks meelde,» tunneb Jurs uhkust.

«Riigikaitsealaselt olen ma kindlasti targem. Ma tean, kuidas metsas hakkama saada ja ellu jääda,» analüüsib mees. Kuidas Jursi edu korrata? «Tehke kõiki asju nii hästi kui suudate, siis teid märgatakse,» kinnitab mees.

Õppetund number 2: eeltöö on osa teenistusest

Kümmekond kilomeetrit eemal on 25-aastane kapral Veiko Parming mõnes mõttes asendamatu. Ta on terve Kuperjanovi miinipildujapatarei vanemarvestaja, kelle kõrvadevahelisest koorelahutajast sõltub, millistele koordinaatidele suunatakse 120-millimeetriste miini­pildujate torud.

«Saades kätte informatsiooni sihtmärgi asukoha kohta, arvutab arvestaja relvale vajaliku suuna, kauguse ja tõstenurga, et saaks tabada seda sihtmärki,» teeb Parming oma töö selgemaks kui seebivesi. Kui mitte muu, siis üks jõudis kohale – paremat ametit mehele, kel tagataskus inseneriteaduste magistrikraad Massachusettsi Tehnikaülikoolist (MIT), annab ajateenistusest otsida.

Kanadast pärit Parming tuli väeossa vabatahtlikult. Tema vanavanemad lahkusid Eestist 1944. aastal. «Mõtlesin pikaajalise perspektiiviga. Juba pikemat aega olin tahtnud Eestiga paremat sidet luua,» põhjendas Parming, miks ta avalduse sisse andis.

Kunagine Toronto skautide rühma ülem Parming võttis eelnevalt Bostonis kokku sealsed väliseestlased ning kuulas nende häid ja halbu kogemusi siinsest ajateenistusest. Sõelale jäigi Kuperjanovi miinipilduja patarei.

Järeltulijatele on tal hea soovitus: enne ajateenistust kuula piisavalt maad ja tee õigel ajal ise enda eest valikud. «See, kes proovib midagi õppida ja panna ennast olukordadesse, mis testivad teda mehena, saab sellest ka midagi positiivset. See, kes küüniliselt ootab reservi, ilmselt ka ei saa,» arvab Parming.

Isegi analüütiliselt mõtleva inimese muudab kaitseväeteenistus kiiremaks ja otsusekindlamaks. «Näiteks MITis olid probleemid palju raskemad kui siin, aga seal oli aega mõelda. Alguses ei olnud ma siin väga kiire probleemide lahendaja. Nüüd olen.»

Õppetund number 3: enesedistsipliin ei vedele diivanil

Virumaalt pärit reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik on ühed neist, kes kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksusse.

«Ma arvasin, et siin on kõva distsipliin, aga ma ei arvanud, et see nii kõva on,» meenutab 23-aastane reamees Veelmaa mullu juuli algust Kalevi jalaväepataljonis. Range korraga pidanuks mees sina peal olema juba enne ajateenistust, sest lõpetas sisekaitseakadeemias vanglavalvuri eriala. Aga enesedistsipliin oli see, mis leiti üles kasarmus ja metsalaagris.

11 kuud hiljem, «Kevadtormi» ajaks, on Veelmaast saanud kompaniiülema soomukijuht. Just tema PASIst juhitakse vastutegevust ajateenijatest jalaväepataljonile. Enne kuuerattalise rooli asumist on Veelmaa läbinud pika rea masinate tüübikoolituse alates Mercedes GD-st ja lõpetades MANi veokiga. Vähesed teavad paremini kui tema, mida 14-tonnine PASI maastikul suudab.

«Minu ülesanne pole mitte ainult sõita, vaid ka vaadata, kas siit saab läbi või ei saa. Jaoülem võib otsustada, et läheme, aga mulle jääb viimane sõna,» teeb Veelmaa mängureeglid kohe selgeks.

Üks osa soomukijuhtide koolitusest olidki maastikud, kus kinnijäämine sisse kodeeritud. «Vintsimine on soomukijuhi juures ülioluline oskus, et ta näeb neid n-ö ankruid: milline puu sobib tõmbamiseks ja kuidas saaks teise masinaga välja aidata.»

Nooremseersant Loik juhib teises soomukis mehi, kes õigel ajal masinalt jalastuvad ja lahingusse lähevad. Sisseelamine ajateenistusse tuli talle kergelt: mees hankis enne ajateenistust NATO-testi nõuded ja viis end juba eelnevalt vajalikku vormi. Mentaalne karastumine toimus aga ikka metsalaagris.

«Patrull-laager oligi kõige vingem kogemus. Seal oli külm ja märg, kõik olid tigedad, aga me tegime selle ära. Kui tahate vastupidavust saada, siis tuleb see üle elada.» Kaks nädalat enne reservi on Loik ja Veelmaa ühel nõul ühes: «Kõvasti paksem nahk on.»

«Ja veel üks asi. Mulle öeldi nii, et kui sa autojuhi kursusele lähed, siis kümnendiku päevast sa teed midagi, ülejäänu pead ise ära sisustama. Sellist asja pole meil Kalevis olnud,» kinnitab Veelmaa, ja tõmbab soomukiukse kinni.

Õppetund number 4: istumine ajateenistuses on müüt

Seda lauset ma kuulen juba mitmendat korda. 25-aastane Tapa tulepatarei relvameeskonna laadur Sven-Erik Talivere pole siin erand. «Enda seisukohalt ütlen, et tagumiku laiaksistumise momenti pole kaheksa kuu jooksul tegelikult tekkinudki,» ütleb mees ja tundub ka ise üllatunud.

Enne ajateenistust Tallinna lähistel tehasetöölisena töötanud mees ajateenistusse tegelikult ei kippunud. Vanus oli juba selline ja huvid mujal.

Kaheksaks kuuks haubitsa relvameeskonda määratud Talivere koges, et laaduri amet pole meelakkumine, vaid tähendab pidevat liikumist raske rauaga. «Laseme oma lasud ära, relv kokku ja järgmisele positsioonile.» Talivere sõnul näeb just «Kevadtormil», et kaheksa kuud drilli hakkab end ära tasuma. «Saame oma asjadega hakkama juba unepealt.»

Ühtlasi on see muutnud tema hinnangut ajateenistusele. «Häid asju on päris palju. Enesekindlus tuleb läbi hea füüsilise vormi ja karastatuse: läbi muda, pori, lume, külma ja vihma. Käid sirge seljaga ringi, astud porilompi ja ei hakkagi pillima,» ütleb Talivere.

Ajateenistusest viilijaid Talivere mõistab, aga nendib, et nendega pole nüüd enam millestki rääkida: «Kui sa nii kõva mees ei ole, et see ära teha, siis mida sa üldse seletad? Kui sa juba ajateenistust kardad, siis sa ei ole ju kõva mees.»

Aspirant Jurs tahab sügisest taas ülikooli minna, et maamajandust õppida ja teadmisi oma talus rakendada. MIT haridusega insener Parming lahkub välismaale tööotsingutele, kuid lubab, et leiab Eestimaa veel üles. Nooremseersant Loik ja reamees Veelmaa on selle loo avaldamise ajaks PASId Kalevi pataljoni ära parkinud ja töötavad reservis. Ja reamees Talivere? «Tulevikuplaanid on ikka kõige kõrgemale lennata. Kõige rikkamaks ja ilusamaks,» ütleb ta nii tõsiselt, et jää või uskuma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles