Sõdalased kogu eluks

Lital Shemesh. Foto: Matan Narkis

Vaenulikest naabritest ümbritsetud väikeriigi Iisraeli naised on teistmoodi. Nad on iseseisvad, eneseteadlikud, väga küpsed. Mõne arvates koguni jõulised ja kõrgid. Sest selles riigis kehtib kõigile üldine sõjaväekohustus ja ehkki vähesed naised puutuvad kokku otsese lahingutegevusega, karastab kaheaastane ajateenistus igal juhul.

Kuid mitte ainult ajateenistus. Gaasimaskid, rakettide eest hoiatavad sireenid ja pommivarjendid on see, mille keskel ollakse üles kasvanud, kuigi turistina Iisraelis viibides ei reeda tänapäeval peale relvastatud sõdurite rohkuse enamasti miski, et tegemist oleks nii ohtliku paigaga.

«Ma arvan, et kui naised ei peaks minema sõjaväkke, oleks see tõeline probleem. On asju, mida poisid saavad teha paremini kui tüdrukud. Kuid elada niivõrd keerulises riigis ja mitte anda omalt poolt seda, mida me saame anda, tähendaks, et me ei saaks ka teistelt midagi oodata. Me tunneksime end vähem väärtuslikuna,» ütleb erivägedes teenimisega kaasnevate reeglite tõttu anonüümseks jääda soovinud 32-aastane kapten Y, kes töötab praegu Tel Avivis perearstina.

Juba keskkooli ajal mõlgutas ta mõtteid minna ajateenistuse asemel meditsiini õppima, kuid Iisraelis ei tähenda see sõjaväekohustusest vabanemist. Vastupidi – spetsiaalse atuda-nimelise programmi raames saab noor (sõltumata soost) minna kohe pärast keskkooli ülikooli, ent kraadi kätte saanud, tuleb oma teadmisi mitte tavatööle, vaid sõjaväkke rakendama minna. Selline töökohustus kehtib kaks korda kauem kui ajateenistus, kuid annab kahtlemata ka hindamatu kogemuse.

Ent see praegu kapteni auastmes naine ei läinud siiski kohe seda teed. Kõigepealt astus ta sõjaväkke ja alles siis, kui oli aasta jagu jalaväes teinud üsna tüüpilist naistetööd – organiseerinud sõdurite puhkusi ja väljasõite –, küpses ka lõplik otsus minna meditsiinikooli.

«Sõjavägi vajab arste, seetõttu oli neil hea meel, et ma otsustasin seda teha. Kuid sellega kaasnes palju bürokraatiat,» ütleb ta. Omal ajal oli ta üks esimestest, kes otsustas pärast ajateenistuse osalist läbimist õppima minna.

Pärast seitse aastat kestnud meditsiiniõpingute lõppu oli ta kohustatud sõjaväe heaks töötama kokku kaks aastat ja üheksa kuud – üheksa kuud oli tal järele jäänud kohustuslikust ajateenistusest.

Esimesed kaks aastat oli ta ühe jalaväepataljoni lahingukoolis, mis asus Lõuna-Iisraelis keset Negevi kõrbe. «See on baas, kus kõik värskelt värvatud sõdurid saavad väljaõppe. Nad veedavad seal mõne kuu ja me hoolitseme nende eest igapäevaselt,» räägib ta. Lisaks on meedikute ülesandeks tuvastada, kui mõni sõdur pole kas füüsiliselt või vaimselt piisavalt heas vormis.

«See oli väga huvitav, sest suur osa tööst oli lahinguväljal, mitte kliinikus. Kui väljaõpe oli tule ja pommidega, pidid arstid alati juures olema. Ma nägin paljusid asju ja pidin tegelema ka eluohtlike vigastustega,» räägib naine. Hiljem töötas ta õhuväe eriüksuses ning vahel, kui Läänekaldal Hebronis juhtus midagi, tuli tal ka sinna kaasa minna. Ette tuli ka raskeid kuulihaavu.

Noore arstina, kes polnud veel läbinud residentuuri, oli sõjaväes töötamine tema jaoks täielik pea ees vette hüppamine. Kui residentuuris on algajal arstil alati keegi, kelle käest vajadusel nõu küsida, siis siin tuldi nõu küsima tema käest.

«Ma olin lisaks meedikute ülem – ka see oli minu jaoks uus asi. Ma olin esialgu kõigi vastu hästi kena ja naeratasin, kuid kui sa oled ülem, pead oskama piire seada. See võttis aega. Ja mitte ükski kool ei õpeta seda, mida õpetab sõjavägi,» lisab ta.

Kui palun tohtril meenutada kõige raskemat olukorda, mida tal sõjaväemeedikuna kogeda tuli, räägib ta kuuli pähe saanud sõdurist. «Igal pool oli veri. Me olime haiglast väga kaugel. Õnneks oli meid, arste, tol päeval kolm, nii et ma polnud üksi. Kuid näha sõdurit, keda sa tead, lamamas vereloigus... Sa tead, et mida iganes sa ka ei teeks, ta sureb igal juhul, kuid sa pead tegema oma tööd. Kõik tema sõbrad on seal ja nad peavad nägema, et kui nendega peaks midagi juhtuma, teed sa kõik endast oleneva. See oli kohutav. Me ootasime helikopterit, et see viiks ta haiglasse, ja intubeerisime ta. Ta suri viis päeva hiljem, kuid annetas oma organid viiele inimesele,» meenutab ta.

Sõjaväes arstina töötades teenis ta enda sõnul palju rohkem, kui nüüd perearstina, samas kui tavaline ajateenija saab mõnisada seeklit (alla saja euro) kuus. Ja sõjavägi teeb kõik, et juba kogenud arste enda juures hoida. «Kuid tead, 18-aastased sõdurid, kui palju ma neid ka ei armastaks, on maailma kõige tervemad inimesed. Mina tahtsin arstina ravida haigeid inimesi, nii et ma otsustasin sõjaväest siiski ära tulla,» selgitab naine. Lisaks saab sõjaväes töötades koju vaid iga kahe nädala tagant.

Kuid kaks korda aastas käib naine endiselt reservteenistuses. Iga kord kestab see umbes kaks nädalat ning ka tänavu kevadel pidi ta kohale minema hoolimata sellest, et on lapseootel. «Jah, pean ka rasedana seda tegema – ma kontrollisin seda, sest ma ei tundnud ennast väga hästi. Kuid pärast sünnitust enam ei pea,» ütleb ta.

Lital Shemesh (31, pildil), Iisraeli kõige loetavama päevalehe Israel Hayom (Iisrael Täna) videouudiste reporter ja teismelistele tüdrukutele mõeldud veebiportaali Pinkish asutaja, kelle perekonnanimi tähendab heebrea keeles muide päikest, teadis juba kooli ajal, et tahab sõjaväes teha sama, mida teevad noormehed.

«Magav (piiripolitsei) oli minu esimene valik, sest olin otsustanud, et ei taha teenida ühelgi tüüpilisel naistepositsioonil,» lausub Shemesh. «Enamik naisi on luure- või hariduspositsioonil, võib-olla treenivad teisi sõdureid, kuid mina tahtsin olla lahingusõdur.»

Lahinguüksusesse saamiseks pidi Shemesh läbi tegema rasked katsed, kus teda pandi nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile. «Pikamaajooks, selililamangust istessetõusud, meeskonnatöö jms. Et näha, kas sa oled heas vormis ja kas sul on juhiomadusi, antakse sulle erinevaid ülesandeid,» jutustab ta.

Kuid seegi polnud kõik. Sõjaväega liitudes pidi ta veel läbima füüsiliselt raske pooleaastase baasväljaõppe. Lisaks teadis ta Magavi minnes, et peab aega teenima mitte kaks aastat, nagu enamik naisi, vaid kolm, ning osalema edaspidi reservteenistuses.

«Naiste puhul ei juhtu seda väga sageli,» ütleb ta reservteenistuse kohta. «Nad kutsuvad mind kohale korra aastas paaripäevaseks õppuseks ja tegelikult ma naudin seda, see on nagu aja mahavõtmine. Lasketiir, turvadrill – viimastel aastatel on see olnud vaid treening.»

Magavis aega teenides oli ta piirivalves. Teise intifada ajal, mil algas palestiinlaste ülestõus Iisraeli okupatsiooni vastu, oli palju enesetapupomme. «Ma valvasin igal pool üle Iisraeli, patrullisin džiipidega Läänekaldal, teenisin pool aastat Hebronis, olin selle piirkonna kontrollpunktides, osalesin arreteerimistel...» kirjeldab Shemesh. «Põhimõtteliselt tegin kõike, mida lahingu­üksuses tehakse.»

Noor naine tunnistab, et Palestiina omavalitsuse alla kuuluvas Hebronis, kus Iisraeli sõjaväe kontrollida on vaid kesklinn, oli esialgu päris hirmus: «Sa tead, et oled vaenulikus tsoonis ja et iga sekund võib keegi sinu pihta tulistada või sind kusagil rünnata, kuid mõne aja möödudes sa ei mõtle enam sellele, mis võib juhtuda. Püüad lihtsalt teha oma tööd.»

Shemesh ütleb, et pole kunagi teist inimest päriselt tulistanud, kuid Läänekaldal toimunud mäsudes, kus tema pihta visati kive või süütepudeleid, tuli tal kasutada kummikuule ja suitsugranaate.

Otse tulipunktis viibimine on tulnud talle kasuks ka praeguses ajakirjanikutöös, kus ta Iisraeli-Palestiina konflikti sageli kajastama peab. Kuid mitte ainult.

«Sõjavägi andis mulle naisena väga palju. See andis mulle võimaluse laiendada oma füüsiliste ja vaimsete võimete piire. Ma olin tavaline 18-aastane tüdruk, kes tegi keskkoolieksameid ja vaatas diivanil vedeledes telekat, ning ühel hetkel olin ma tegemas seda tõeliselt hullumeelset treeningut ja kandsin rasket varustust. Naisena saab sõjaväest minema sõdalasena kogu eluks,» on ta kindel.

Shemesh kinnitab, et Iisraeli naised on väga tugevad ja iseseisvad, kuid ta ei paneks seda puhtalt sõjaväe arvele.

«Sõjavägi ei ole meie elus enamasti esimene koht, kus me puutume kokku keeruliste olukordadega,» märgib ta. «Kui olin kaheksane, käisin gaasimaskiga koolis, sest meil oli sõda Iraagiga (Lahesõda – toim) ja lendasid raketid. Meil oli esimene intifada, meil olid enesetapu-pommirünnakud, meil oli sõda Liibanoniga. See on midagi, mille keskel sa kasvad üles, nii et ma arvan, et enamik iisraellasi saab väga noorelt küpseks.»

Leeya Kats (24), kes õpib praegu Tel Avivi akadeemilises kolledžis ärijuhtimist, kasvas üles usklikus peres, kuid hoolimata sellest oli ta alati sõjaväkke minekus kindel. Et noor naine lõpuks hoopis alternatiivteenistuse valis, oli tingitud tema ema äkilisest haigestumisest. «Ma otsustasin mitte minna sõjaväkke ja teha midagi, mis oleks kodule väga lähedal, et saaksin ema aidata.» Nii valis ta sherut leumi kodulähedases polikliinikus.

Sherut leumi ehk otsetõlkes riiklik teenistus on vabatahtlik. «Kui olin 18, oli teine aeg, sõjaväest ära saada ja alternatiivset teenistust teha oli palju lihtsam kui praegu. Kuid tüdrukud saavad kergemini ära kui poisid,» räägib Kats, kes tõi ajateenistusest loobumise põhjuseks oma religioosse tausta, millest enamasti ka piisab.

«Ma olin sel ajal väga usklik, pidasin sabatit (hingamispäeva – toim). Kuid see ei ole tegelik põhjus, miks ma ei läinud sõjaväkke. Ma oleksin tahtnud minna,» selgitab ta.

Aasta alternatiivteenistust võrdub tüdrukute puhul kahe aastaga sõjaväes, kuid Kats tegi seda tervelt poolteist aastat. Ajaliselt on see nagu täiskohaga töö ning ka töötasu – umbes 1000 seeklit ehk 200 eurot kuus – kõrgem kui ajateenistuses.

Polikliinikus töötamine aitas neiul enda sõnul tuleviku suhtes rohkem selgust saada. «Ma olen perest, kus on palju arste ja medõdesid, ja ma isegi tahtsin saada arstiks või medõeks. Alternatiiv­teenistus aitas mul olla rohkem mina ise. Pärast seda ei tahtnud ma enam minna meditsiinikooli,» räägib Kats.

Ometi on tal hea meel, et ta seda tegi. «Sherut leumi’st ei teata väga palju. Kuid neis polikliinikutes ei ole palju töötajaid – nad sõltuvad väga palju tüdrukutest, kes tulevad sinna vabatahtliku alternatiiv­teenistuse raames.»

Üldiselt peab Kats naiste sõjaväekohustust pigem positiivseks: «Sõjavägi annab väga head vahendid ellu astumiseks ja millega iganes hakkama saamiseks. See annab ka palju eeliseid, kui tahad minna välismaale või siis siin tööle.»

Ta räägib uhkusega oma nõost, kes on samuti usklikust perest pärit, kuid tegi kõik võimaliku, et minna sõjaväkke. «Ma olen väga uhke Iisraeli tüdrukute üle. Tema teenis aega väga lähedal Gazale, nii et see, mida tema tegi, oli väga tähendusrikas,» lisab naine.

Naised Iisraeli kaitsejõududes

 Iisrael on üks väheseid riike maailmas, kus ajateenistus on ka naistele kohustuslik. Kui meeste ajateenistus kestab kolm aastat, siis naistel reeglina kaks. Juulist 2015 lüheneb meeste ajateenistuse aeg 2 aasta ja 8 kuuni.

 Lahinguüksusega liitunud naisajateenijad peavad teenima sama kaua kui mehed ja osalema pärast ajateenistuse lõppu kuni 40. eluaasta või laste sünnini iga-aastases reservteenistuses (sherut miluim), mis viimasel ajal, kui ei ole sõjaolukorda, tähendab õppustel osalemist. Reservteenistuse sagedus ja kestus sõltuvad konkreetsest üksusest ja ametipositsioonist, kokku 2–4 nädalat aastas.

 97 protsenti kõikidest Iisraeli kaitseväe ametipositsioonidest on naistele avatud.

 33 protsenti Iisraeli kaitsejõudude sõduritest on naised, neist omakorda neljandik teenib operatiivüksustes ja kaks protsenti lahinguüksustes.

 Tervelt 59 protsenti Egiptuse piiril paiknevast Karakali jalaväeüksusest koosneb naistest.

Allikas: Iisraeli kaitsejõud

Naised Euroopa sõjavägedes

 Norra, mis on soolise võrdõiguslikkuse poolest Euroopas esirinnas, otsustas 2013. aastal ainsa Euroopa ja ka ainsa NATO riigina teha ajateenistuse naistele kohustuslikuks. Eesmärgiks pole siiski kõiki naisi sõjaväkke värvata, pigem ikka parimaid. Kui praegu on naisi Norra sõjaväes ligi kümme protsenti, siis tulevikus loodetakse seda osakaalu kahekordistada. Norra oli 1985. aastal ka esimene NATO riik, mis hakkas lubama naisi lahinguüksustesse.

 Teistes Euroopa riikides saavad naised sõjaväkke minna vabatahtlikult. Enamasti moodustavad naised kuni kümme protsenti Euroopa riikide sõjavägede koosseisust.

 Poolas peavad kõik õenduse või veterinaaria eriala lõpetanud naised läbima ajateenistuse, mille raames neil on võimalik teha vabatahtlikult erialast tööd.

 Riigid, kus naised on lubatud esiliini lahingupositsioonidele: Taani, Eesti,

Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia ja Rootsi.

Allikad: Reuters, Washington Post, Wikipedia, The Local