Baltimaid ohustab pigem PBK kui RT propaganda

Andis Kudors Foto: Evelyn Kaldoja

Korduvad ühetaolised poliitilised netikommentaarid ei pruugi pärineda sama üliagara persooni näppudest. Neid võib genereerida robot, mis otsib uudistest märksõnu ja need leides lajatab postituse. Samas võib nende taga siiski olla ka inimene – aga mitte ilmtingimata siiras arvamusavaldaja, vaid «trollivabriku» liinitööline. Riias töötava Ida-Euroopa Politiikate Uuringute keskuse tegevjuht Andis Kudors (pildil) ei kahtle, et info mõttes oleme me sõjas.

Kas me oleme infosõjas?

Tavaliselt kasutavad spetsialistid infosõja mõistet olukorras, kus see käib paralleelselt sõjaliste operatsioonidega. Selles mõttes Balti riigid pole sõjas.

Kuid mina siiski kasutaksin Baltimaade ja Venemaa vahel toimuva kohta terminit «infosõda». Hübriidsõja puhul, mida me näeme Ukrainas, saab infosõda kasutada laiemas mõistes kui selle traditsiooniline tähendus. Jah, on väärtuste kokkupõrge, ajaloo ja hetkesündmuste interpreteerimise kokkupõrge, narratiivide kokkupõrge.

Venemaa kasutab Baltimaade ja Ukraina kohta spetsiifilisi strateegilisi narratiive, mõned neist on samad – näiteks kui Venemaa ütleb, et lääneukrainlased on neonatsid ja banderalased, siis samamoodi ütlevad nad, et Läti valitsuses on neonatsid – Vene meedias kirjeldatakse nii Läti Rahvuslaste Liitu.

Ajaloolised tõlgendused on samuti strateegiline narratiiv. Venelased kasutavad avatud narratiive. Näiteks on strateegiline narratiiv, et Venemaa on NSVLi järglane kui Teise maailmasõja võitja. Jõud, kes alistas fašismi.

Kui nad räägivad, et Ukrainas on natsid, neonatsid ja banderalased, siis kasutavad nad seda avatud narratiivina, mis tuleb reaalajas ära lõpetada. See tähendab, et vaadake – need on natsid, nende Teine maailmasõda pole lõppenud. Mida me tegema peame? Me peame nad peatama ja Teise maailmasõja lõpetama. Nende eesmärk on tekitada emotsionaalset reaktsiooni. Me nimetame seda strateegiliseks narratiiviks ja propagandaks, sest see nõuab sihtrühmalt tegutsemist. Seda, et sa separatistina haaraksid relva või plakati ja nõuaksid valitsuselt teatud tegevust.

Nad kasutavad sama ka Baltimaades. Kaasmaalased, keda Vene valitsus peab kaitsma, on samuti lõpetamata narratiiv: on probleem, teeme midagi. Kui tavavenelased ei saa tulla ja midagi teha, siis nõuab peaminister Dmit-ri Medvedev valitsuselt, et see midagi teeks Läti ja Eesti venelaste murega.

Isegi autoritaarsetes riikides vajavad valitsejad ühiskonnalt mingit heakskiitu. Info osas on Venemaa vaid osaliselt suletud: on internet, saab vaadata lääne telekanaleid. Kui me võrdleme külma sõja aega tänapäevaga, siis näeme, et nõukogude propagandistid olid paremas olukorras kui Venemaa omad, sest nad said varjata asju raudse eesriidega. Nad lihtsalt vaikisid teatud asjadest, tänapäeval peavad nad uudiseid moonutama ja ümber võimendama. Alustades sõda Ukrainaga, võimendavad nad ideed, et sõda algas vaid natside vastu, aga ukrainlased on jätkuvalt vennad.

Kui me oleme infosõjas, siis millal see sõda algas?

Mullu suvel, enne idapartnerluse tippkohtumist Vilniuses. Me hakkasime nägema uskumatuid asju, mida me varem ei näinud. Jah, ka varem tuli Venemaalt propagandat ja ühepoolset infot, kuid Dmitri Kisseljov Rossija telekanalil hakkas olema sarkastilisem, emotsionaalsem ja agressiivsem.

Me nägime, et see oli sünkroonis: mitte ainult otseselt Kremli kontrolli all olevad telekanalid, vaid ka suures osas ülejäänud Venemaa meediaväljaannetes ning Vene poliitikute jutus hakkas tulema kooskõlastatud sõnum.

Millise mehhanismiga Venemaa kontrolli meedia üle kehtestab?

Vene ajakirjandus on otseselt kontrollitud. On Aleksei Gromov – Vene presidendi administratsiooni asejuht –, kes kontrollib telekanaleid. Kord nädalas toimub Vene presidendi kantseleis kohtumine, kus Gromov või keegi teine annab juhtnööre, mida Vene telekanalid täitma peavad. Antakse ka pabereid konkreetsete teemadega, mida tolle nädala jooksul katma peab, ja nimedega, keda peab sel nädalal intervjueerima.

Teine asi on reklaamid: suuremad reklaamifirmad kuuluvad samuti Putinile lähedastele inimestele. See tähendab, et kui telekanal ei täida Kremli juhiseid, ei saa ta reklaamiraha.

Tänapäeval on mõjukas ka sotsiaalmeedia. Selle tarbeks tegutsevad Venemaal nn trollivabrikud.

Mida tähendab «trollivabrik»?

On üks härra, kes vastutab Kremli ja Vene kaitseministeeriumi söögikohtade toiduga varustamise eest. See on oluline koht, sest sõjaolukorras peab seal olema usaldusväärne isik. Ta pole mitte ainult toidutootja, vaid oluline isik Vene julgeolekusüsteemis.

Sama mees peab ka trollivabrikuid. Üks tema vabrik asub ka Ukrainas, nad kutsuvad seda Harkovi uudisteagentuuriks. Sellises kohas tegutseb 10–30 inimest, kes kirjutavad sotsiaalmeediasse kommentaare, mis toetavad Vene poliitikat, Putinit jne. Nad mitte ainult ei kirjuta positiivseid asju Venemaast, vaid ka trollivad Vene oma opositsionääre. Päevas peavad nad kirjutama vähemalt sada kommentaari.

Lisaks kirjutavad kommentaare robotid, mis otsivad ajakirjandusest võtmesõnu. Näiteks kui võtmesõna on «Obama», postitavad nad automaatselt kommentaari «Obama on nõrk president». Kui aga leiavad sotsiaalmeediast nime «Vladimir Putin», postitab robot sõnumi «Vladimir Putin on hea liider, parim, kes Venemaal on». Robotikommentaarid on tehtud sellised, et sobiksid erinevatesse olukordadesse.

Kas samad trollid tegutsevad ka Balti meedias?

Ma pakuks, et jah. Aga mul pole veel fakte Läti kohta selles küsimuses.

Kas me peaksime muretsema selliste asutuste pärast nagu RT või Voice of Russia?

Peaksime küll. Need kanalid on üsna populaarsed – nad kasutavad oma ühepoolsetes uudistes meie veenmiseks näiteks Suurbritanniast ja mujalt eksperte, kes pole oma kodumaal tuntud, aga meie oma välismaalase silmadega vaatame, et näe, ekspert Suurbritanniast, äkki ta on seal mõjukas.

Samas arvan, et RT pole nii ohtlik kui PBK, Rossija, NTV jne. Need on siinkandis ohtlikumad, sest nende põhisiht-rühm on venekeelne elanikkond.

Meil valmis just uurimus Vene avalikust diplomaatiast Lätis. Vene avaliku diplomaatia põhiauditoorium naaberriikides on venekeelsed inimesed. Kui nad tõesti tahaksid naaberriikides sõpru leida ja poliitiliste otsuste langetamist mõjutada, peaksid nad tööd tegema lätlaste ja eestlastega.

Venemaa avalik diplomaatia on aga peaasjalikult suunatud venekeelsele seltskonnale ja venelastele. Selle tulemusel tekib ja püsib lõhestatud ühiskond. On lihtne loogika: nad tahavad lõhestatud ühiskondi, sest muul juhul püüaksid nad põhiauditooriumina lätlasi ja eestlasi. Kui nad meie eliiti mõjutada püüavad, siis altkäemaksude ja majandusliku mõjutamisega.

Kuidas on lood meist läände või ka põhja jäävate ühiskondadega? Alles hiljuti ilmusid uudised, et venelased üritavad asutada soomekeelset raadiojaama.

Ringhääling on tüüpiline osa avalikust diplomaatiast. Valitsused üritavad jõuda laiema auditooriumini väljaspool oma riiki.

Uus avalik diplomaatia tähendab, et sul on kahesuunaline kommunikatsioon – sa mitte ainult ei jaga teavet, vaid ka üritad sihtgruppi mõista. Venelased seda ei tee. Nad kasutavad jätkuvalt nõukogude stiili. Nad kasutavad uue diplomaatia vahendeid, aga mitte meetodeid: lihtsalt laotavad laiali propagandat, ideed, aga ei ürita kaasata. See on Vene avaliku diplomaatia viga.

Osa avalikust diplomaatiast peaks olema ka Venemaa maine parandamine. Milline maine Venemaal on? Tõenäoliselt enamikul juhtudel – kui välja arvata spetsiifilised grupid spetsiifilistes riikides – halb.

Ja kui vaadata, mida ütlevad inimesed, kes vastutavad Venemaa reputatsiooni eest välismaal, nagu Konstantin Kossatšov, siis nad tavaliselt kaebavad kahe asja üle: esiteks pole neil piisavalt raha ja teiseks, et teised riigid kahjustavad Venemaa mainet. Aga nad ei ütle kunagi, et võib-olla Venemaa ise rikub oma mainet. Nad ei ütle sõnagi Venemaa agressiivse välispoliitika kohta.

Kasutades üheaegselt nii pehme jõu võtteid kui ka astudes samme, mis rikuvad räigelt rahvusvahelist õigust, kahjustad sa oma pehmet jõudu. Pehme jõu peale raha panemine on sellisel juhul raharaisk.