Evelyn Kaldoja: lisaks juhtimisele läheb tarvis järgimist
31. oktoober 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal möödus sada aastat Jonas Salki sünnist. Kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu – 1955. aasta 12. aprillil – võeti tema meditsiiniuuringute tulemusi üle Ameerika Ühendriikide ja ka paljudes teistes maades vastu kui sõja võitu.
Teadet, et lastehalvatusele on leitud vaktsiin ja see töötab, edastati kinosaalides ja raadiokanaleil, kaubanduskeskuste valjuhääldeist ja isegi kohtuistungeil, mis spetsiaalselt selleks hetkeks katkestati. Kirikukellad helisesid, erinevate uskude pühakodades peeti tänupalveid, vabrikud ja autosignaalid tuututasid, lasti ilutulestikku ja öeldi tervitustooste. Peagi asusid suured filmitööstused konkureerima sellele, kes saab teha filmi doktor Salki eluloost.
Jonas Salk oli kahtlemata kangelane. Tema võitlus algas üsna kitsastes tingimustes ning kaasaegsete sõnul töötas ta mitu aastat järjest seitse päeva nädalas ja 16 tundi ööpäevas. Ta võttis seda väga isiklikult hinge, kui nägi mõnd järjekordset lastehalvatuse ohvrit. Just tänu doktor Salkile ja tema kolleegidele mõistab suur osa praegustest lääne ühiskondadest üsna vähe sellest, kui õudne haigus poliomüeliit on. Sõjajärgsete perede jaoks oli see viirus aga hirmutav, sest sandistas inimese kogu eluks ja viis ka hauda palju lapsi. See oli hiiliv oht, mis külvas hirmu ja valu ka kõige ilusamates ja kõiges muus igati heal järjel peredes.
Kuigi doktor Salk võttis oma võitlust tõesti südamega, ei saanuks ta seda aga ilmselt üksi eduka võiduni viia. Raha tema uuringuiks ei tulnud lihtsalt ravimifirma ressurssidest, vaid suures hulgas ka lihtsatelt inimestelt, kes annetasid, et õudusele lõpp teha. Vähe sellest – ja siinkohal leidub tõenäoliselt hulk esoteerikaportaalidest kirgastunud vaktsiinivastaseid, kelle silmad järgmist rida lugedes ilmselt peast välja hüppavad –, võidukale lõpptulemusele aitasid tal jõuda 1,8 miljoni koolilapse vanemad, kes lubasid oma järglastel osaleda katseisikutena ravimiuuringuis.
Miks ma kirjutan vanast vaktsiiniuuringust riigikaitse-, mitte terviselehes? Sest minu arvates ei puuduta see näide ainult meditsiiniajalugu. Sest see on õpetlik näide usaldusest ja üldrahvalikust tegutsemisest. On palju asju, kus ainult õiges suunas mõtlevatest eestvedajatest ei piisa. Ühiskonna heaolu ja turvatunde tõstmiseks on mõnikord vaja, et kaasa aitaks märkimisväärselt suur osa sellest ühiskonnast, et kokku saada kriitilist massi. Seekordse Riigikaitse.ee põhiteemaks on suurõppus «Siil» – reaalne koht, kus kutsele vastates saab näidata, et Eesti suudab ning meie kaitsetahe pole mitte õõnes paraadiloosung, vaid midagi reaalset. Et Eesti rahvas on tõesti valmis edasilükatavad tegevused ja isikliku mugavuse mõneks ajaks kõrvale heitma selleks, et hoida alles keskkond, mis meile neid tegevusi ja mugavusi võimaldab.
Neil, kes saavad kutse «Siilile», pole ilmselt küsimust, kuidas anda oma panus. Nagu ka inimestel, kel on oma roll veidi enne seda toimuval hädaolukordade õppusel «Conex». Vähim, mida ülejäänud pakkuda saavad, on mõistvus. Näiteks selle osas, miks on kaitseväe kolonnidel vaja just ühel või teisel hetkel «blokeerida» suur tee. Või miks pole kolleegi kiirel ajal kohal ja teised peavad ära tegema ka tema osa tööst. Või siis tööandja seisukohast mõelda ka sellele, kas firma kaukas leiduks raha selleks, et hüvitada õppustele minevatele töötajatele see vahe, mis tekib kaotatud palgast.
Lõppeks ei tee ju ükski õppustega seotud inimene neid asju niisama iseenese lõbuks. See pole meelelahutuslik militaarmatk värskes kevadlooduses. See on harjutus – ja mõnele välisvaatlejale loodetavasti ka tõsine kodumaale viidav heidutussõnum – selleks, et meie riik ja rahvuslik eluviis oleksid aina paremini kaitstud.