Kindel linn ja varjupaik – Eesti esimene suur reservõppekogunemine
31. oktoober 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naaberriigis Fantaasia on läinud võim impeeriumimeelsete kätte ja olukord Eestis on destabiliseerunud. Fantaasia ähvardab jõulise sekkumisega Eesti asjadesse elik sõjaga. Fantaasiamaalased koondavad piiri äärde vägesid ning ka nende laevastik on juba otsapidi kuskil Hiiumaa joonel. Seepärast ongi kaitsevägi tõstetud kõrgendatud lahinguvalmidusse ning asutud mobiliseerima reservväelasi ja formeerima reservjalaväepataljone.
Nõnda pani 1999. aasta augustis toonase Vahipataljoni ülema kapten Riho Terrase sõnad kirja toonane Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali. Algas valmistumine Eesti esimeseks pataljoni tasemel reservväelaste õppuseks «Kindel linn», kus osalesid tollastes Harjumaa, Tallinna ja Rapla riigikaitseosakonna arvel olnud reservistid.
Kaks etappi õppekogunemisest oli õigupoolest juba seljataga – kevadel kogunesid kõigepealt reservohvitserid ja siis lisandusid allohvitserid, augustis tuli kokku kogu isikkoosseis. Õppusele kutsutud reservistid, 30 ohvitseri, 74 allohvitseri ja 388 reameest asusid moodustama niinimetatud 829. jalaväepataljoni.
Vastutegevust markeeris nendega võrreldes käputäis mehi – see ei olnud võistlus, vaid tõsine õppimine.
Õppuse üldjuht oli kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitja, nüüdseks juba toonela teele läinud kolonel Oskar Mark. Läbi viis õppuse vahipataljon, mille ülem kapten Terras täitis brigaadiülema kohustusi – pataljoni õppusel mängiti osaliselt läbi ka brigaadi tase.
Kindralmajor Terras on nüüdseks pea kolm aastat olnud Eesti kaitseväe juhataja, kolonelleitnant Tali töötab aga kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhatajana. Nii mõnedki õppustel osalenutest olid juba 1999. aastal arvamusliidrid ning ühiskonnas tuntud ja tunnustatud mehed.
«Alguses oli väike hirm nende ette astudes – olin ju ajateenijatega harjunud,» meenutab klassitunde andnud «Kindla linna» tagalakompanii ülem Veljo Volt, kes pani aasta enne õppust maha ameti vahipataljonis, ent oli enne seda Terrasele lubanud, et aitab reservkogunemist ette valmistada. Kartused osutusid sealjuures asjatuks ja meeskond koostöövalmiks.
Paljud mehed ei osanud tegelikult reservkogunemiselt suurt midagi oodata. Miinipildujapatarei rühmaülem Kalev Kiviste räägib, et eks ikka kahtlustati, et võib tulla üks suur metsas joomine.
Jalaväerühma ülemana osalenud kirjanik Andrei Hvostov meenutab, et kõigil temasugustel, Nõukogude armee kogemusega meestel, seostusid kordusõppused päev läbi kaartide mängimise, joomise ja vahetult enne kojuminekut mõne «pakilise» ülesande täimisega – näiteks väeosa ümber okastraadi kerimisega. Tema sõnul oli vaja tõestada, et Eesti kaitsevägi on midagi teistsugust, ja sellega saadi hakkama.
Hvostov nendib, et 20 päevaga ta Meegomäel küll tegelikult nõukogude õhukaitseväe seersandist Eesti jalaväe rühmaülemaks ei saanud, ent see ettevõtmine oli pigem meelsuse näitamiseks: «See oli selleks hea, et tõestada haritlaskonna seotust kaitseväega.»
«See õppus kokku muutis ühiskonna üldist arvamust,» räägib Terras ja rõhutab samuti, et õppusele võeti ohvitserideks palju juba tuntud arvamusliidreid. Samuti kutsuti kokku eelkõige neid ohvitsere, kes juba olid reservohvitseride kogu liikmed. Terras meenutab ka, et õppusele lisasid prestiiži kaitseminister Jüri Luige ja peaminister Mart Laari külastus.
«Ma arvan, et see oli üks samm praeguste «Kevadtormide» juurde,» sõnab Terras, rääkides, kuidas sel ajal hakkas Eesti katsetama oma kontseptsiooni reservväest ja selle toimimisest üldse. Samal ajal toimus muide Eesti kaitsejõudude jaoks veel muudki olulist – koostamisel oli NATO liikmestaatuse saavutamise plaan ehk MEP.
Reservkogunemisel võeti kasutusele ka ühtne NATO staabiprotseduur. Eesti kaitseväe ohvitserid olid toona väga erineva taustaga – Nõukogude Liidu lagunemise järel käidi end täiendamas erinevates välisriikides ja igaüks tõi oma õpingutelt kaasa ka juhtimistavad.
«Kindlale linnale» eelnenud väljaõpe toimus erinevais paigus, ka augustis koguneti kõigepealt Pahklas, Piirsalus ja Männikul. Õppus ise, mis toimus 16. ja 17. augustil, leidis aset Piirsalus. Stsenaariumi järgi oli tegemist kompanii liikuvkaitselahinguga hoonestatud alal, ehkki tegelikult harjutati ikkagi metsas.
Terras räägib, et nii õppuse sisu kui nimi on seotud eelkõige Vahipataljoniga, mille eesmärk on Tallinna kaitse. Reservohvitserid käisid staabiga näiteks ka Toompeal, Kadriorus ja lennuväljal, ent siis tegeleti eelkõige kaardistamisega ning vaadeldi pigem teoreetiliselt linnavõitlust ja lennujaama kaitsmist.
Nime «Kindel linn» taga on Terras ise, ent ta meenutab, et luteri koraalist pärit fraasi (kindel linn ja varjupaik) kasutamine seostub ilmselt ka õppuse kaplani ja personaliülema Lauri Kurvitsaga, kes on ordineeritud EELK vaimulikuks.
Praegu töötab Kurvits kaitseressursside ameti juhatajana, ent kannab ka Tallinna maleva kaplani ametit. Haavatute toetamise teemalisi rollimänge õppusel küll ei harrastatud, ent ühe ühispalvuse pidas kaplan Kurvits küll. Õppusi meenutades muheleb ta, et arvamus, justkui oleks kõige rohkem erialanalju arstidel ja vaimulikel, vastab tõele ning kaplan on see, kes puutub kokku mõlema maailmaga.
Pea kõik mehed, kellega mul õnnestub «Kindlast linnast» rääkida, kipuvad mingil hetkel nentima, et tore aeg oli ja on selge, et neil kõigil võib olla veel palju öelda nii õppuse korralduse kui seal juhtunu kohta. Ilmselt on nad seda isekeskis ka palju teinud – möödas on ikkagi 15 aastat ja omavahel suheldakse siiani.
Toredat aega meenutavad muide mitu 1999. aasta augustis koostatud, sõdurinalja tõsiste pöördumistega kombineerivat trükist. Üks neist – nimega 829. pataljoni häälekandja Kindlus – küljendati Kaarli kirikus, kus Kurvits toona diakoniametit pidas.
Selles võtavad sõna õppuse juhid ja meedikud, aga muuhulgas saab ka lugeda, mida reservväelastele süüa anti. Menüü paistab õppustel käinutele ilmselt siiani kodune ja tuttav – makaronid, sprotid, räim tomatis. Tali, kes trükise üles leidis, teeb kohe äärmiselt olulise paranduse – menüü ei läinud päris seal toodud versioonis käiku, «Kindla linna» toimumispäevadeks ette nähtud kuivtoit jäeti ära.
«Kuivtoit, see ei ole küll kena,» leidnud Tali sõnul Terras, kellel olevat ka hääl pisut ära olnud. Et kõik tegutsesid ühes baasis Piirsalus, asendatigi planeeritud kreekeripäevad ikkagi katlatoiduga.
«Minul on ainult meeles, et olin jube magamata ja kogu aeg oli midagi teha, see oli väga intensiivne periood,» räägib Terras.
Kiviste helistab mulle aga päev pärast meie vestlust uuesti ja räägib ühe loo, kus tegelaseks just nimel Terras. Keegi reameestest otsustanud õppuse ajal hüppes käia ning lootis, et saab vaikselt tagasi hääletada ja keegi ei saagi tema kadumisest teada. Õnnetul mehel õnnestus aga kuidagi Terrase auto peale sattuda.
Lisaks sellele, et tore oli, on meestel meeles ka suur entusiasm, millega tegutseti. Toona maksti reservõppusel osalejale sama suurt palka, kui ta oleks samal ajal saanud oma põhitööl. «Seal olid mõned palganumbrid ikka väga suured,» meenutab Terras ja toob välja, et nii mõnigi loobus sellest rahast.
«Kaitsevägi tervikuna sai sellest õppusest suure õppetunni,» leiab Tali. Ta meenutab, et tekkis küll mõningaid logistilisi segadusi, ent neist tehti järgmisteks õppusteks väga kasulikke järeldusi. «Kokkuvõttes õpetati välja ikkagi terve pataljon, kuhu kuulusid kolm jalaväekompaniid, staabikompanii, tagalakompanii, miinipildujapatarei ja õhutõrjepatarei,» võtab ta praegu «Kindla linna» kokku.
------------------------------------------------------------
Luurajad: nii hea väljaõpe, et kaota või mehed metsa
«Esmalt läbisime korraliku väljaõppe, mida viis läbi selline legendaarne mees nagu Jaanus Karm,» meenutab luurerühma ülem Indrek Lindsalu. Väljaõpe olevat olnud nii hea, et kui enne lahinguid käskis Karm neil metsa laagri teha ja tuli vaatama, kui hästi mehed end ära peitsid, ei leidnudki ta neid üles.
Lindsalu mäletab, et esialgu oli plaanis luurajaid teele saata staabist, ent nemad nõudsid huvitavamat tööd ja saadeti siis ligi nädalaks vaenlase tagalasse.
Et tegu oli õppusega, visati nad sinna muidugi autoga ja ehkki luureohvitser Erik-Niiles Kross hankis neile ka Motorola raadiosaatjad, mida sõjaväel endal polnud, käis osa sidepidamisest nii, et Kross sõitis oma džiibiga kuskile kohale ja luurajad hiilisid sinna.
«Päris sõjas muidugi nii ei käiks,» muheleb Lindsalu, kes nüüdseks tegeleb oma turvafirmaga.
Luurajatel õnnestus end õppusel kogemata peita paika, kuhu vaenlane peagi oma staabi üles pani ja avanes võimalus sõda kiiresti lõpetada. Ülemad otsustasid siiski, et see ei oleks ehk parim lahendus – tegelikult tahetakse ikkagi kõik õppusele planeeritu läbi mängida. Luurerühm sai õppuse lõpus ka kiita ning Lindsalul on tunnustuseks saadud pussnuga siiani kodus alles.
Krossi jaoks oli «Kindel linn» esimene päris õppus, selle eel läbis ta ka allohvitseri kursused ja sai seersanditriibud. Teine luureohvitser oli praegune vandeadvokaat Madis Päts.
Küsimuse peale, mida kasulikku «Kindel linn» õpetas, räägib Kross kohe ühe loo. Raadio teel teatati, et kolm vastase soomukit pääses läbi, see registreeriti kohe kaardil ära, ent kuna neist rohkem kuskil midagi ei kuuldud ja kuskil teises küljes käis «ilge jama», unustati soomukid ära.
«24 või 12 tundi hiljem astusid staapi vastutegevuse mehed ja ütlesid, et me oleme nüüd surnud,» jutustab Kross. «Gruusia sõjas oli sellest palju kasu!» teatab ta, hüpates loo teise poolega üheksa aastat edasi. «Soomukid tulid läbi ja mul läks kohe tuli põlema – ei tohi ära unustada!»
Miinipildurid: sentigi riigi raha ei läinud raisku
«Ma ei olnud varem miinipildujat isegi mitte näinud,» räägib Kaitseliidu Rapla malevasse kuuluv leitnant Kalev Kiviste, kes «Kindla linna» ajal oli miinipildujapatarei ülem.
Kiviste meenutab, et kapten Terras rääkis kunagi enne õppust, et kui läheb päriselt Tallinna kaitsmiseks, võiks jalaväeüksused olla linnast endast ja Harjumaalt ning miinipildurid Raplast.
«Ta korraks vist mainis, aga mulle see mõte meeldis ja jäi kõrvu,» ütleb Kiviste, kes oli enne «Kindlat linna» läbinud Meegomäel reservohvitseri kursuse esimese etapi – õppus oli tema jaoks praktika ja ta avaldas ise soovi sel osaleda. Kõigepealt õpetati Kiviste ise miinipilduriks ja peagi valmistas ta juba ette õppuse reakoosseisu.
Peagi pärast õppust, novembris lõi ta Rapla malevasse miinipildujarühma, millest sai Kaiu miinipildujapatarei ja nüüdseks on Kiviste olnud aastaid selle pealik.
«Isad hakkavad juba vanaks jääma ja oleme välja õpetanud pojad,» sõnab tänavu 15-aastaseks saava miinipildujarühma ülem. Tal ongi praegu kahju vaid sellest, et neist algselt välja koolitatuist, kes õppuse lõpuks juba küllalt vilunud olid, ei ole tema üksuses enam kedagi. Ent samas nendib ta, et see pole ka nii tähtis ja mõne mehega käib ta siiski siiani niisama läbi, teiste seas ka «Kindla linna» miinipildujapatarei ülema Urmas Lindmaniga.
Kaiu miinipildurite üksusele aluse panemine tuleb õppuse nii-öelda kaugeleulatuvatest tagajärgedest rääkides kohe meelde veel nii mõnelgi teisel mehel.
Ka Terras räägib, kuidas reservohvitseride kursustel käinute seast vaadati spetsiaalselt välja need, kes võiks miinipilduri õpet saada, ning meenutab, et juba peagi teisi mehi koolitanud ohvitserid alustasid ise erialaõpet peaaegu nullist ning kõik ei kuulunud enne isegi vist Kaitseliitu.
Jalavägi: sõjaväelt võiks integratsiooni osas õppida
«Ma sain sealt silmi avava kogemuse, see kujundab tänase päevani minu hoiakuid selles, mis puudutab konkreetselt niinimetatud integratsiooni,» meenutab «Kindla linna» ajal jalaväerühma juhtinud kirjanik Andrei Hvostov.
Tulenevalt tema nimest ja rahvuslikust taustast – «Sisserändaja poeg,» mainib ta – anti Hvostovile rühm, mille rahvuslik koostis järgis üsna täpselt Eesti mudelit – kaks kolmandikku eestlased, üks kolmandik venekeelsed. Pärast õppusi avaldatud Eesti Päevalehe artiklis on näiteks integratsioonile mõeldes kirjutatud, et tema rühm oligi peaaegu võõrleegion.
Hvostov leiab, et on kummaline, kuidas integratsioonist räägivad Eestis nii poliitikud kui sotsiaalteadlased, ent professionaalsete sõjaväelaste häält ei kosta. «Kuigi nemad teavad midagi sellist, mida keegi teine ei tea,» kinnitab ta, lisades, et kõige enam teavad seda ilmselt rühma- ja kompaniiülemad.
Nüüdne Eesti sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juht Harry Lahtein oli toona tööl kaitseministeeriumis ning räägib, et õppus andis ametnikele parema ülevaate sellest, mida tähendab kaitsevägi üksikvõitlejale.
Lahtein sai «Kindla linna» ajal esimese rühma juhtimise kogemuse ja see osutus väga edukaks – Tali meenutab, et pärast õppust astus kogu tema rühm üheskoos Kaitseliitu. Lahteinale meenub, et temagi sai tänuks ja autasuks hea töö eest pussnoa.
«Mehed olid väga erineva taustaga,» räägib Lahtein, «seda nii keeleliselt-kultuuriliselt kui hariduslikult, aga nad õnnestus saada tööle ühtse meeskonnana, kes end õppuse ajaks kollektiivselt isegi kiilaks ajas.»
Lahtein räägib, kuidas õppusel, tema jaoks esimesel, sai ka selgeks nii mõndagi, mida peab linna kaitsmiseks valmistuvate meeste varustust kokku pannes silmas pidama, et nad pisivigastuste pärast võitlusvõimetuks ei jääks. Tema ise astus näiteks kohe õppuse alguses suure roostetanud naela läbi saapa.
«Terrasel oli selliste asjadega palju peavalu,» meenutab Lahtein ja räägib, et selgeks sai vajadus kanda tugevdatud kaitsmeid ja saapaid.