Loota polnud kellelegi

Eesti kaheraudne ranna­kaitse­suur­tükk Aegna saarel, mis pidi koostöös soomlastega peatama konflikti korral Soome lahele ilmunud nõukogude laevad. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Pidevad ühisõppused ja koostöö liitlastega pakuvad väikeriigile vajalikku heidutust, mida Eestil maailmasõdade vahel polnud.

Pööretes ja suurtes murrangutes peitub tihti võimalus.

NATO on end Ukrainas toimuva tõttu leidnud taas silmitsi alliansi loomise tõukeks saanud ülesandega – vajadusega tagada liikmesriikide kollektiivne kaitse. Selleks on lubatud tõsta NATO üksuste reageerimiskiirust ja tugevdada liitlaste kohalolekut alliansi piiririikides, muu hulgas ka Läänemere piirkonnas pidevalt NATO õppusi korraldades.

Eesti riigikaitse toetub kahele põhisambale – esmasele iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele. Sarnaselt nähti Eesti riigikaitse tagamist ka maailmasõdade vahel. Kuigi toona puudus Eestil selge kaitsedoktriin, võib sellise järelduse teha riigi- ja sõjaväejuhtide sõnavõttude, artiklite ning omakeskis peetud jutuajamisi kajastavate arhiividokumentide järgi.

«Kui meile vastaseks on N. Vene, siis […] peame 2 viisil end kaitsma: oma kaitsejõuga ja peale seda kaitset ettevalmistama diplomaatilisel teel,» ütles riigivanem Konstantin Päts 1934. aasta aprillis riigikaitse nõukogu koosolekul, on kirjas toonases protokollis.

«Meie ei tohi end mitte lasta purustada esimese löögiga. Peame pidama rida lahinguid territooriumi samm-sammuliseks kaitseks, püüdes võita omal jõul aega vähemalt 4-5 nädalat,» rõhutas samal kohtumisel kindralmajor Nikolai Reek.

Seega mõisteti nii Eesti poliitilises kui ka sõjalises juhtkonnas, et välisabile saab loota, kui ollakse ise suutelised end kaitsma vähemalt sõja algperioodil. Seetõttu püüti demonstreerida välisriikidele, kellele hädas loodeti, ka oma igakülgset kaitsetahet ja -võimekust.

1920ndate alguses sidus iseseisvunud piiririike eesmärk kindlustada riigi julgeolek ja suveräänsus. Selleks prooviti luua ka ühist poliitilist ja kaitseotstarbelist liitu, kuid Läänemere idakaldal asuvate riikide suhted takerdusid koostöö asemel tihti vastastikuseks nääklemiseks ja rivaalitsemiseks.

Seda, kuni Teise maailmasõjani püsima jäänud suhtumist iseloomustavad paljuski Oskar Öpiku sõnad, kes Eesti saadikuna Kaunases märkis, et Eesti ja Leedu poliitikute vastastikune mõistmine põhineb lätlaste kirumisel. Kõnekas on, et Leedu pea- ja välisminister Augustinas Voldemaras pidas Öpikut samal ajal Poola spiooniks. Selliseid sõlmküsimusi, mis riike sidusid ja ühtaegu üksteisest eemale tõukasid, oli aga rohkem.

Kõige reaalsem oli sõjalise lepingu sõlmimine Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome vahel 1920ndate alguses. 1920. aasta jaanuaris toimunud Helsingi konverentsil leidis Soome, et liidu kavandamine on võimalik aga vaid Poolaga, demonstreerides oma vastumeelsust Balti riikide nõudmisele, et plaanitav kaitseleping oleks suunatud ohu vastu, mis lähtub nii Venemaalt kui ka Saksamaalt, kes Soomet sõjas punaste vastu aitas. Erimeelsusi põhjustas ka Eesti valmisolek sõlmida Nõukogude Venemaaga separaatrahu.

Uuesti kohtusid viie riigi esindajad sama aasta hilissuvel Lätis Bulduris, kus konverentsist võttis osa ka Ukraina delegatsioon. Kokku lepiti sõjalise lepingu projektis, kuid selle sõlmimise püüdlusi tabas tagasilöök, kui Poola väed vallutasid Vilniuse ning Varssavi taotles ka läti-poola segarahvastikuga alasid. Viie riigi koostöö olukorras, kus Leedu ja Poola suhteid iseloomustas sõjategevuseta sõjaseisukord, ei saanud enam kõne alla tulla.

Kõnelused jätkusid aga suure Balti liidu (Soome, Eesti, Läti ja Poola) ja väikese liidu (Eesti, Läti ja Leedu) moodustamise üle. Leedu ja Poola vahel valides eelistanuks Eesti viimast kui sõjaliselt tugevamat, Läti oli aga kahevahel. Soome pidas enda julgeoleku otsest sidumist lõunapoolsete riikidega aga kahjulikuks, orienteerudes Skandinaaviale, kuigi viimane Soomet päris omaks ei pidanud.

«Sidudes ennast nõrgemate ja ohtlikumate Balti vabariikidega kas poliitiliste või sotsiaalsete lepingute kaudu, võis Soome nende ja Nõukogude Liidu vahelise konflikti puhkedes saada kistud ohtlikesse keeristesse,» on põhjendanud Soome ajaloolane Seppo Zetterberg, miks Soome ametlikult Balti riikidega distantsi hoidis. Teisisõnu pakkus koostöö Skandinaaviaga Soomele märksa rohkem välispoliitilist mänguruumi.

Viimane tõsisem katse liidu moodustamiseks Soome, Eesti, Läti ja Poola osavõtul tehti 1922. aastal Varssavis. Poliitilise lepingu kõrval sõlmisid riikide välisministrid ka salajase lisaprotokolli, millega allakirjutanud võtsid kohustuse kindlustada «maksimaalse koostöö võimalike sõjaliste operatsioonide ettevalmistamiseks ja juhtimiseks».

Lepingu pidid heaks kiitma riikide parlamendid, kuid Soome Eduskund otsustas seda 119 poolt- ja 54 vastuhäälega mitte arutlusele võtta. Nimelt kartsid vasakpoolsed suhete halvenemist Nõukogude Venemaaga, ka parempoolsed kahtlesid, leides, et leping pole idanaabri vastu piisavalt selgesõnaline.

Sõjalise liidulepingu sõlmimine kaotas edaspidi aktuaalsuse. Koostöö toimus aga Soome, Eesti, Läti ja Poola peastaabi vahel, kes jagasid omavahel luureinfot idanaabri kohta. Sõjalise liidulepinguni jõudsid vaid Eesti ja Läti, kes lootsid, et teised liituvad sellega hiljem. 1921. aastal allkirjastatud lepingu salajases lisas pandi paika vastastikuse sõjalise abi osutamise tingimused.

Lepingu lõpliku vormistamiseni jõuti enam kui kaks aastat hiljem. Viivituse tingisid piiriprobleemid, sealhulgas Ruhnu saare kuuluvus, kuid ka küsimus, kui palju peaksid lõunanaabrid maksma Eestile kompensatsiooni sõjalise abi eest 1919. aastal.

Kuigi kaks riiki soovisid ühtlustada kaitsevägede organisatsiooni, väljaõppe põhimõtteid ja riigikaitset puudutavaid seadusi, jäid initsiatiivid ideetasandile ning liit osutus praktikas vähe­efektiivseks. Mõlema riigi laevad külastasid küll sageli naabri sadamaid, kuid õppe-eesmärgid olid enamasti tagaplaanil. Piirduti sõprusavaldustega, millega kaasnesid vastuvõtud, tseremooniad ja ka jalgpallilahingud.

1930. ja 1931. aastal toimusid Muhu väinas ning Riia lahes siiski Läti ja Eesti sõjalaevastiku kahed ühisõppused. Maismaa-alane koostöö oli tagasihoidlikum ja maavägede ühismanöövriteni ei jõutud. Koostööd piirialal harjutati küll 1934. aasta ühistel staabiõppustel, kuid pärast autoritaarsete režiimide kehtestamist omavahelised suhted halvenesid.

«Läti oli küll meie liitlane, kuid üksmeelest ja vastastikusest usaldusest ei saanud olla juttugi,» iseloomustas Eesti sõjavägede staabi operatiivosakonna ülema abi kapten Harald Roots kahe riigi nõrka liitlassuhet.

Seda, et Eesti-Läti sõjalise liidu leping oli dekoratiivne, tunnistasid ka Eesti juhid. Näiteks nentis Johan Laidoner 1937. aastal, et kui kaitseleping Lätiga lõpeks, siis tema pisaraid ei valaks. Laidoneri suhted Läti sõjaministri kindral Jānis Balodisega olid külmad nagu ka Pätsi ja Kārlis Ulmanise ning välisministrite läbisaamine.

Ajaloolase Heino Arumäe sõnul oli konflikti olulisimaks põhjuseks kahe riigi erimeelsused välispoliitika ja riigikaitse küsimustes, eriti suhtumises NSVLi ja Saksamaasse.

Nimelt nägi Riia eriti 1930ndate teises pooles julgeolekuohtu lisaks NSVLile ka Saksamaalt, kellele Eesti idanaabrist lähtuva ohu korral lootis. Eestlased polnud kindlad, kas lätlased konflikti korral NSVLile vastupanu osutavad, Saksamaad suuremaks ohuks pidavad lätlased süüdistasid eestlasi aga koostöös Berliiniga.

Lätlastel oli ka omajagu õigus. Eesti vahetas Saksamaaga luureinfot, saades ka raadioluure tehnikat, mille abil jälgiti NSVLi sidevõrke. Lisaks osteti Saksamaalt relvastust.

Kuid Eesti tegi luurealast koostööd ka Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapani, Ungari, Ühendriikide ja Rootsiga. Relvastust ja varustust osteti 1930ndatel põhiliselt lisaks Saksamaale Suurbritanniast, aga ka Prantsusmaalt, USAst, Soomest, Rootsist, Belgiast, Poolast, Tšehhoslovakkiast, Austriast. Relvi vahetati peamiselt Soome, Läti ja Poolaga.

Ka tegutses Eesti relvaeksportöörina – Peruule müüdi kaks oma sõjalaeva ning kodusõda pidavasse Hispaaniasse relvastust ja laskemoona.

Ka olid sagedased sõjaväelaste, sõjalaevade ja lennukite vastastikused visiidid. Teadaolevalt külastas vabadusaastate jooksul Eesti sadamaid ligi 300 sõjalaeva. Oma sõjaväelasi saadeti õppima ka teiste riikide sõjaväeõppeasutustesse ning stažeerima sõbralike riikide sõjaväeosadesse. Ühiste õppusteni jõuti aga harva. Tõsi, ühised maavägede õppused polnudki tollal kombeks.

Miks ikkagi Soomest Poolani ulatuva sõjalise liidu idee läbi kukkus? Lisaks mainitud Leedu-Poola tülile ja Soome orienteerumisele Skandinaaviale võib välja tuua Balti riikide majandusliku konkurentsi, poliitilise korra ning ka kultuurilised erinevused. Nimekiri pole kaugeltki täielik.

Olulisemate välispoliitiliste faktoritena tasub märkida, et nii Hitleri Saksamaa kui eriti NSVL polnud huvitatud Balti riikide tugevast koostööst.

Alates 1920ndatest kasutas Moskva oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks mõjutusvahendina ka transiiti, millele Balti riigid panid suuri lootusi, arvates, et see elavdab majanduselu.

Lootustes aga pettuti ning soov saada majandussillaks Venemaa ja Euroopa vahel varises kokku. Idanaaber kasutas viilutamistaktika elluviimiseks ka teisi majanduslikke vahendeid – näiteks soodsamate kaubanduslepingute pakkumist.

Balti riikide ning Soome ja Poola lõhestamiseks pidas NSVL nendega kõnelusi eraldi. Taktika oli edukas. Leedu otsus sõlmida NSVLiga mittekallaletungileping võeti teistes Balti riikides vastu kriitikaga. Kui Läti parafeeris 1927. aastal NSVLiga mittekallaletungilepingu, süüdistasid mitmed riigikogu väliskomisjoni liikmed Lätit ühise liidulepingu rikkumises.

Paradoksaalsel kombel sai Balti liidu moodustamine 1934. aastal Eesti, Läti ja Leedu vahel võimalikuks aga tänu Moskva soovile. Viimane püüdis sel moel demonstreerida oma rahumeelseid kavatsusi, kuid idanaabrit ajendas soov laiendada mõjusfääri ja rajada Baltikumi sõjaväebaase.

NSVLi vastuseisu tõttu ei saanud formaalne liit Balti riikide vahel sisaldada mingeid sõjalisi punkte. Soome Tallinna-saadik ja hilisem välisminister Paavo Juho Hynninen ei eksinud, kui nimetas seda liitlasteta liiduks.

Eesti ja Soome sõjaline koostöö kujunes 1930ndatel aga vaatamata liidulepingu puudumisele ja 1934. aasta riigipöördele järgnenud poliitiliste suhete jahenemisele ulatuslikuks eriti rannakaitse alal. Ühine kava nägi ette sõja korral NSV Liiduga Soome lahe sulgemist selle kõige kitsamas, umbes 30-kilomeerises lõigus Mäkiluoto saare ja Naissaare vahel.

Selleks rajasid riigid merealuse kaabliühenduse, vahetasid kaitseplaane puudutavat salajast infot ja laskemoona, ühendasid kahe riigi mereluure ühtseks mereluurevõrguks ning koordineerisid relvastuse ostmist.

Näiteks pidid Eesti soetatud allveelaevad Lembit ja Kalev minema sõja korral soomlaste juhtimise alla. Soome ajaloolane Jari Leskinen on tabavalt märkinud, et soomlaste ja eestlaste käes olid Soome lahe võtmed, millega sai sulgeda ja avada teekonda Läänemerele.

Esimesed ühised staabiõppused peeti 1933. aastal ning nende maskeerimiseks kasutati Soome soomuslaeva Väinämöinen ametlikku visiiti Tallinna. Viiepäevased õppused, mille käigus vaadeldi Soome-Eesti sulu toimimist ehk sisuliselt operatiivset tegutsemist sõja ajal, toimusid Tallinnas kõrgemas sõjakoolis ning nendest võttis osa mõlema riigi sõjaline juhtkond. Seejuures suheldi omavahel saksa keeles.

Õppustel selgitati välja, kui tugeva positsiooni suudaksid Soome ja Eesti mereväe alused, rannakaitsesuurtükid ja õhujõud tekitada Soome lahele NSVLi rünnaku vastu.

Õppuste tulemusena otsustas Eesti taastada Naissaarel asunud vana suurtükitorni, rannakaitsesuurtükiväge tugevdati aga Soomelt saadud ballistiliste otstega mürskudega.

Soomlaste ettepanekul muudeti laskekauguse parandamiseks ka suurtükkide tõstenurka ning hakati välja ehitama tulejuhtimis- ja mõõtevõrgustikku, et ühendada need merekaabli kaudu Soome võrgustikuga. Need sammud suurendasid Eesti rannakaitsesuurtükkide tulejõudu mitmekordselt.

Enne esimesi praktilisi koostööõppusi harjutati koostööd NSVLi kallaletungi puhul veel mitme staabiõppuse käigus. Esimeste rannakaitsesuurtükkide päristulistamisteni jõuti 1936. aasta septembris. Nii mindi kaartide abil simuleerimiselt üle praktilisele koostööle. Esimestel taktikalistel õppustel jälgiti mudelit, mida oli kavas sõja puhkedes Soome-Eesti suurtükipositsiooni püstitamisel ellu viia.

Sama tehti ka 1937. aasta augustis ja septembris kolme nädala jooksul toimunud teisel rannakaitsesuurtükiväe sõjalisel õppusel, mis oli juba märksa ulatuslikum. 1938. aastaks plaanitud laskmised jäid aga Eesti tsiviil- ja sõjaväeametnike erimeelsuste tõttu pidamata. Nimelt ei suutnud ametnikud kokku leppida merekaabli kasutamisõigustes ning sellega kaasnevates kulutustes.

1939. aasta suvel viidi kahel korral Soome lahel läbi ühised allveelaevade rünnakuõppused, mille käigus harjutati koostööd olukorras, kus NSVLi allveelaevadel õnnestus idapoolsest Soome-Eesti sulust läbi pääseda. Vaenlase laevadeks olid kehastunud mõlema riigi sõjalaevad, mille vastu Soome ja Eesti allveelaevad torpeedorünnakuid harjutasid. Sama aasta lõpus toimusid veel rannakaitsesuurtükiväe ühised õppused, mis jäid viimasteks.

Baaside leping, Eesti okupeerimine ja annekteerimine tähendas, et ühist plaani ei õnnestunud ellu viia.

Küll aga kasutasid riigid kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aasta juunis peastaape ühendavat merekaablit luureinfo edastamiseks. Muu hulgas saatsid eestlased Talvesõja ajal soomlastele Punaarmee lahtimuugitud raadiokoodid. Soome lahe sulgemine sai siiski teoks, kui Jätkusõja alguses sulgesid soomlased lahe koostöös Eesti okupeerinud Saksa vägedega.

Tasub märkida, et Soome ja Eesti koostööst olid teadlikud veel mitu riiki. Rootsi, kes avalikult rõhutas küll ranget neutraliteedipoliitikat, andis kaitsekoostööle oma heakskiidu. Suluplaanidest olid teadlikud ka Poola sõjaväe juhtkond ning Suurbritannia, Londoni kaudu tõenäoliselt ka Prantsusmaa ja USA.

Kuigi kava püüti hoida salajas, oli sellest teadlik ka NSVL, kelle sõjaväe­luurele edastas salajast infot Soome peastaabis töötanud leitnant Vilho Armas Pentikäinen. Ligi viis aastat NSVLi kasuks tegutsenud Pentikäineni värbas NSVLi sõjaväeluure juba 1928. aastal. Pentikäinen tabati 1933. aastal peastaabis salajasi materjale pildistades otse teolt, kuid tal õnnestus põgeneda idanaabri juurde.

Kuigi Eesti panustas võimaliku konflikti puhkedes suuresti välisabile, polnud ükski välisriik valmis end Eestiga tihedamalt siduma. Isegi kui Eesti oleks 1939. aastal abipalvega Soome ja Läti poole pöördunud, ei tähendanuks see automaatselt, et naabrid oleksid Eestit sõjaliselt toetanud.

Piiririikide puhul kehtis põhimõte, et riik, kes pidas oma positsiooni soodsamaks, ei soovinud oma saatust ebakindlamas seisundis naabri toetamisega kaalule panna. Nii jäi Eesti 1930. aastate lõpuks sõjalist koostööd silmas pidades isoleerituks ning sai loota vaid enda jõule, millest ei piisanudsõjapidamiseks idanaabriga.

Autor tänab Urmas Salot abi ja märkuste eest.