Idanaaber tõlgendamas «13 000 reeglit»

«Zapad-2013»: Valgevene president Aleksander Lukašenka poeg Nikolaiga, Vene president Vladimir Putin ja kaitseminister Sergei Šoigu Kalilingradis õppust jälgimas. Foto: RIA Novosti / SCANPIX

Ligi 30 aasta eest, 1980ndate keskpaigas hakkas külma sõja jää Euroopas lõpuks sulama. Ning selle sulava jää alt ilmusid tasapisi nähtavale reeglid ja kokkulepped, kui suuri relvajõude tohivad kunagised vastased Euroopas hoida ja milliseid õppuseid nende osalusel korraldada.

Relvastuskontroll ja maharelvastumine – inglise keeli vastavalt arms control ja disarmament – polnud tolleks ajaks maailmas ju enam põhimõtteliselt uued nähtused. Pärast Esimest maailmasõda tekkisid näiteks rahvusvahelised lepingud, mis seadsid piirangud lahingulaevade hulgale ja suurusele. Piirangud, mõistagi, kehtisid vaid lepinguga vabatahtlikult ühinenud riikidele.

Ning 1970ndad olid tunnismeesteks ka mitme tuumarelvade arvukust piirava leppe sünnile. Kuid nood viimased puudutasid esiteks vaid strateegilisi tuumarelvi ning teiseks polnud tegemist mitte rahvusvaheliste, vaid USA ja Nõukogude Liidu kahepoolsete lepingutega.

Kui suurt hulka tavarelvastust

(tanke, suurtükke, lahingulennukeid ja -koptereid) ja konventsionaalseid vägesid tohivad erinevad osapooled Euroo­pas hoida ning millise ulatusega sõjaväe­õppuseid võib korraldada – selle kõige üle asutigi läbi rääkima alles 1980ndate teises pooles.

Miks oli see oluline? Lihtsal põhjusel: kui tuumarelvadega sõdu lõpetatakse – sest lõpuks ei jää alles enam kedagi, kes võitlust jätkaks –, siis tavarelvadega neid tavaliselt alustatakse.

Nende erinevates raamistikes toimunud läbirääkimiste tulemusena sündis 1980ndate lõpuks – 1990ndate alguseks kaks erinevat kontrolli- ja usaldusloome mehhanismi. Neist esimene,

Euroopa tavarelvastamise piiramise leping (ingl Conventional Forces in Europe, CFE) sõlmiti NATO ja Varssavi bloki riikide vahel. CFE pani üksikasjalikult paika, kui palju sõjatehnikat üks või teine konkreetne riik tohtis maksimaalselt omada.

Teiseks olid aga OSCE (toona CSCE – ingl Organization for Security and Co-operation in Europe) raames peetud aastatepikkuste läbirääkimiste tulemusena sündinud n-ö usaldusloome meetmed, mis koondati Viini dokumendina tuntuks saanud rahvusvaheliste lepingute seeria alla. Usaldusloome meetmete mõte oli iseenesest õige lihtne – kõik OSCE liikmesriigid jagavad omavahel informatsiooni oma relvajõudude kohta, alluvad kindlatele reeglitele õppuste korraldamisel (vt faktikasti) ja teiste riikide teavitamisel eesseisvatest õppustest, lubavad oma õppustele teiste riikide vaatlejaid jne.

Ning just viimatimainitud OSCE raamistikus sõlmitud lepingutes tulenebki «13 000 sõduri reegel» – kui OSCE liikmesriik korraldab õppused, millel osaleb enam kui 13 000 sõjaväelast, on kõigil liikmesriikidel õigus saata seda õppust jälgima oma sõjalised vaatlejad.

Viimase viie aasta vältel on Venemaa vähemalt kahel korral selle reegli järgimisest kõrvale hiilinud. Vältimaks välisriikide vaatlejate soovimatut kohalolu, «jagas» Venemaa 2009. aastal korraldatud ühe ja ühtse, mastaapse strateegilise õppuse formaalselt kaheks – õppusteks «Zapad-2009» ja «Ladoga-2009». Tegelikult võis toonastel sõja­mängudel osaleda isegi kuni 50 000 – 70 000 sõjaväelast. Ligilähedaselt sarnast praktikat kasutati mullu, kui Vene ja Valgevene territooriumil toimunud õppustel «Zapad-2013» osales ametlikult umbes 22 000 sõjaväelast.

Aga et formaalselt toimus tegevus kahe riigi territooriumil, oli Vene kaitseministeeriumil taas võimalik etendada näitemängu rahvusvaheliste mängureeglite vormilisest täitmisest olukorras, kus nende reeglite sisulises eiramises pole põhjust kahelda. Seda enam, et samaaegselt «Zapad-2013-ga» toimus terve rida õppusi Balti riikide lähipiirkonnas ilma, et noid ettevõtmisi oleks formaalselt esitletud suurõppuse osadena. Mida need tegelikult loomulikult ju olid.

OSCE liikmesriikide piirangud õppuste korraldamisel

•    42-päevane etteteatamiskohustus maaväe õppuste puhul, kus osaleb rohkem kui 9000 sõdurit või 250 tanki või rohkem kui 3000 õhudessantväelast ja/või merejalaväelast.

•    Kõigil liikmesriikidel on õigus saata vaatlejaid maaväe õppustele, kus

osaleb rohkem kui 13 000 sõdurit või rohkem kui 300 tanki või rohkem kui 3500 õhudessantväelast ja/või mere­jalaväelast.

•    Õppuseid, millel osaleb rohkem kui 40 000 sõdurit või 900 tanki, tohib liikmesriik korraldada ühel korral kahe aasta vältel.

•    Õppuseid, millel osaleb 13 000 – 40 000 sõdurit või 300–900 tanki, tohib liikmesriik korraldada kuni kuus korda aastas. Eespool mainitud kuuest ainult kolmel õppusel tohib osaleda rohkem kui 25 000 sõdurit või 400 tanki.

Allikas: Jeffrey A. Larsen, James M. Smith. «Historical Dictionary of Arms Control and Disarmament»