Soomusmasinatega koos treenimine aitab mõista nii liitlasi kui vastast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni operatiivjaoskonna ülem kapten Kaido Kivistik (pildil) teenis ESTPLA-15 rühmaülemana Iraagis 2007. aastal. Tema rühma vastutusala keskmes oli Bagdadist umbes 15 kilomeetrit põhja poole jääv väike linn Sab al Bor.
«Tagalaalaselt toetusime Camp Taji’le, kus põhiliselt baseerusid 1. ratsaväediviisi 1. brigaad ja seda toetavad üksused koos Iraagi armee üksustega,» meenutab ta.
Eesti rühm oli tema sõnul üks orgaaniline osa USA 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi struktuurist ja operatsioonidest ning kui ei nähtud üksteist füüsiliselt, hoiti kogu aeg raadiosidet. Ka Kivistiku enda autojuht ehk lahingupaariline oli ameeriklane. 8. ratsaväerügemendi 2. pataljon oli nende naaberallüksus.
«Ei ole saladus, et võimekus, millega ameeriklased praegu siin on, ei ole meil endil veel välja arendatud. Nende abiga saame oma tulevikuprojektide tarbeks välja selgitada palju olulisi aspekte,» näeb Kivistik USA sõjaväe siinviibimise olulisust. Ta leiab, et soomusmasinatega koos treenimine aitab lisaks liitlaste taktikale mõista paremini ka potentsiaalse agressori võimalusi.
Liitlaste siin viibimise puhul ei olegi Kivistiku sõnul oluline, kui palju neid parasjagu kohal on, vaid see, kuidas rotatsioonide vastu võtmine ja nendega harjutamine võimaldab valmistuda reaalseteks kriisideks.