Ilmar Raag: kõik ongi propaganda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
2. jaanuar 2015 16:07
FOTO: Scanpix

Propaganda. Mulle ei meeldi see sõna, sest see viib tähelepanu kõrvale. Me oleme igal pool – kodus, koolis ja ühiskonnas – ümbritsetud meid mõjutavatest sõnumitest, aga propagandaks kutsume ainult neid sõnumeid, mida me oleme märganud ja mis meile ei sobi. Seega propagandaga me tähistame tegelikult justkui ebaõnnestunud mõjutussõnumeid. Aga mida siis peale hakata kõigi ülejäänutega?

Kui 1960. aastal asutati Prantsusmaal esimesena kapitalistlikest maadest kultuuriministeerium, oli kriitikat, mis nägi uues ministeeriumis katset riiklikult sekkuda kodanike vaimumaailma. Selles oli tõetera, akadeemilises maailmas oli juba mõnda aega mõistetud, et inimene elab nagunii totaalse kommunikatsiooni maailmas.

Ei ole kommunikatsiooni, mis ei taotleks mõju ehk ei oleks propaganda. Kui sünnib laps, võiks ta oma elus väga erinevalt käituda, aga esmased valikud määrab vanemate propaganda oma kultuurilise mudeli toetuseks. Kui ülikoolis õpetatakse teoreetilist füüsikat, on see teadusliku maailmavaate propaganda, kui riik toetab Estonia teatrit, on seegi teatud tüüpi mõtlemise propaganda.

Sellises olukorras aga ei ole süüd inimeste katses mõjutada teisi, vaid oluliseks saab ikkagi see mõju, mida otsitakse. Näiteks Eesti riigi propaganda kaks põhilist ideed tasakaalustavad üksteist.

Ühest küljest toetatakse arvamuste paljusust ja sõnavabadust, sest ainult nii võib tõlgendada võimalust ühesuguse eduga osta nii pornoajakirja kui kirikuisade jutlusi. Teistpidi toetatakse eesti kultuuri püsimist, mille puhul tähenduslikult antakse raha laulupeo korraldamiseks. Seni kuni mõlemad väärtused püsivad tasakaalus, säilib senine identiteet.

Arutlused ühiskonna vaimsuse üle võiks jääda ehk lihtsalt skolastiliste vaidluste objektiks, kui seesama totaalne mõjutustegevus ei oleks saanud sõjalises teoorias üheks põhiküsimuseks. Kaasaegses käsitluses eeldatakse armeelt ka palju muid kompetentse peale otsese relvakäsitsemise.

Sõda ei seisne enam relvadega tapmises, vaid eelkõige vastasele oma tahte peale surumises. Kui siis eesmärgiks on vastase mõtlemise mõjutamine, muutub iga vahend heaks. Kui sa lased raketi, võid kindel olla, et tekitad vastases teatud mõtteid, täpselt niisamuti, kui keerad tal kinni naftakraanid või avaldad inimõigustealase raporti. Iga tegu muutub sõnumiks.

Raske oleks omistada sellele kontseptsioonile ühtainsat allikat. Hiinas viidatakse 1999. aastal ilmunud Qiao Liangi ja Wang Xiangsui raamatule «Piiramatu sõjapidamine», mis ammutab ideid ka Mao Tsetungi partisanisõja käsitlusest, kus elanikkonna vaimsuse muutmine oli üks võtmeküsimusi. Venemaa puhul räägitakse hübriidsõjast või nn Gerassimovi doktriinist, mis sisaldab Lenini või isegi narodnikute nägemust ühiskonna muutmise tehnikatest.

Lääne poole pealt võib guugeldada «strateegilise kommunikatsiooni» definitsiooni ja leida arusaamise, et mõjutamise mõttes tähendab kommunikatsioon nii sõnade, piltide kui ka tegude ühtset tähendust. Nii käsitletakse USA militaarkirjanduses naiste hariduse toetamist islamimaades sõjalise operatsioonina.

Kui niisugune inforünnak võib sind tabada kõige ootamatumast küljest, siis kuidas end kaitsta? Alustuseks võib vaadelda, mis on need põhjused, miks propaganda iial ei mõju sajaprotsendilise efektiivsusega.

Tegelikult teadus ju ei tea veel täpselt, kuidas aju infot töötleb, sest sisendeid ühe otsuse tegemisel on liiga palju. Nende kõikide mõju täpne hindamine on esialgu veel võimatu. Seetõttu ei ole võimalik ka planeerida inimhingede veatut juhtimist. Kui keegi seda oskaks, oleks ta ammu maailmavalitseja.

Võtame või Nõukogude Eesti, kus kogu meedia oli valitsuse kontrolli all, mis tähendab, et teoreetiliselt oleks pidanud riik suutma sajaprotsendiliselt oma kodanike meelsust kontrollida. Ometi, nagu me mäletame, nii see ei olnud. Inimestes säilis protestimeel ja suust suhu liikusid parteid naeruvääristavad lood.

Selles valguses on isegi kummaline tänapäeval leviv hirmutav usk, et näiteks massiivse telekampaaniaga või kartellimeediaga võib inimestel kerge vaevaga ajud täiesti puhtaks pesta.

Hea lugeja võib nüüd küsida, kas ma mitte iseendale vastu ei räägi, kui kõigepealt on õige, et infosõdasid iseloomustab totaalne valdkonnaülesus, ja teisest küljest, et niisugused kampaaniad ei pruugi ikkagi edukad olla? Milline on see kriitiline kriteerium, mis määrab mõjutussõnumite edukuse?

Üht lahendust pakub David Kilculleni «juhusliku partisani» teooria, mille kohaselt suured ideoloogiad ei leia muidu pinnast, kui nad ei ekspluateeriks ühiskondades juba niigi toimivaid trende. Piltlikult öeldes on näljasele inimesele leiba lihtsam müüa kui jõululauast tõusnule. Selles on nii oht kui võimalus.

Kui vaadata ajalukku, siis kohaliku vaimsuse ignoreerimine on kaasa toonud suurepäraseid näiteid sõjakäikude läbikukkumisest. Olgu näiteks USA sõda Vietnamis, kus eeldati, et kohalik rahvas toetab Saigoni valitsust kommunistide vastu. Paraku ei piisanud kohaliku elanikkonna poolehoiu võitmiseks USA propaganda täisvõimsusest, sest kohalikele osutus määravamaks vastumeelsus Saigoni valitsuse ebaõigluse ja võõrsõdurite kohaloleku vastu.

Teine näide on Che Guevara revolutsioonikatse Boliivias, kus ta eeldas, et piisab heinakuhja sattunud sädemest, kui plahvatabki ülestõuleek. Ja jällegi oli tegu valearvestusega. Kohalikud talupojad ei olnud revolutsiooni ideedest huvitatud ja suur agitaator leidis õnnetu lõpu.

Õnnetuseks pakub tänane päev ka näiteid paremini organiseeritud kampaaniatest, kus mõjutustegevus satub ühte faasi laiema sotsiaalse rahulolematusega. Kui Vene propaganda töötleb idaukrainlasi, siis tuginetakse eeldusele, et juba enne viimast kriisi vastanduti Kiievile ja valitses umbusk Lääne-Ukraina natsionalismi suhtes. Kui lisada majanduslik ebakindlus, piisab suvalisest ettekäändest, et rahutused vallanduksid.

Maailma suurvõimud ei tekita kõiki kohalikke kriise, nad ainult võimendavad neid oma huvides. Vene pool väidab, et Ukraina kriis on ameeriklaste tekitatud, mis justkui tähendab, et enne kriisi olid ukrainlased oma valitsusega rahul ja vaid propaganda ajas nad segaseks. Ometi ei ole see nii.

Kaks aastat tagasi veetsin veidi aega Kiievis ja mind hämmastas, kui raevukad olid inimesed valitsuse korruptsiooni suhtes. Kui praegu toetavad ameeriklased Ukrainat, siis nende sõnumite mõju oleks tunduvalt väiksem, kui kukutatud Janukovõtš ei oleks sellele eelnevalt kaasa aidanud.

Ja nüüd vaatame peeglisse. Infosõdade tingimustes muutub iga meie sotsiaalne probleem eeltingimuseks, et pahasoovija mõjutustegevus üleüldse leiaks kasvupinnase.

Venemaa toetab paremäärmuslikke populistlikke liikumisi Euroopas. Seda tehakse selge eesmärgiga halvata

Euroopa ühtse tegutsemise võimekust. Samal ajal aga ei ole nende parteide esiletõus sugugi Venemaa provotseeritud. Selle taga on reaalsete inimeste hirmud ja mured, ükskõik kui subjektiivsed ja ekslikud need ka poleks.

Kui me aga vaatame Ida-Virumaale, siis ainult Kremli telekanalitest ei piisaks iial, et süstida umbusku Toompea suhtes. Meie vastutegevus peaks sellega arvestama, et kui me taome rohkem trummi ja kiidame eesti mehe meelt, siis oleks niisugune vastupropaganda naeruväärne. Niisamuti kaotaksime me osa enese identiteedist, kui näiteks loobuksime sõnavabaduse põhimõttest. Viimane tooks lisaks kõigele kaasa ka liitlaste vähenemise.

Kui hübriidsõja tingimustes ongi sotsiaalsed probleemid vastase propaganda peamiseks laskemoonaks, siis peab ka meie vastutegevus käsitlema infooperatsioone laiapõhjaliselt.

Isegi kui see kõlab õõnsalt ja deklaratiivselt, siis tõepoolest, puhttehniliselt on parim vastutegevus vastase propagandale igasugune tegevus, mis võiks siiralt liita kõiki Eestis elavaid inimesi.

Võimalikult suure hulga inimestega ühiste huvide otsimine on alati efektiivsem, kui keskendumine ebameeldivate sõnumite ümberlükkamisele. Ehkki ka seda on vaja teha.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL