Andaluusia hävitajatele istub Eesti talv

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rotatsioon keset talve Eestis pole Hispaania õhuväelaste jaoks mitte juhuslik asjade kokkulangemine, vaid sihipärane soov katsetada oma ülimoodsaid Eurofightereid kodumaast sootuks teises kliimas.

On sirava päiksega tuule- ja sajuvaba päev ning sellest, et käsil on Eestimaa veebruar, annavad märku vaid äärmiselt tagasihoidlikud lumeribad Ämaris.

«Kella 15 ajal välja minnes me vist enam öölendu harjutada ei saa,» arutleb Hispaania õhuväe pressiohvitser omaette, kui me vaatame, kuidas kaks nende Eurofighteri hävitajat stardivad südapäevasele õppelennule. Hispaanlased on siin näinud, et öölennud on võimalikud ka juba pärastlõunal startides.

Nende kontingent saabus Eestisse NATO ühest lõunapoolsemast õhuväebaasist – Andaluusia pealinna Sevilla lähistel asuvast Morónist – detsembri lõpus. Sakslastelt võeti Eesti õhuruumi ja selle ümbruse turvamine üle 1. jaanuaril. Brittidele annavad hispaanlased töö üle 30. aprillil.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Erinevalt suurest osast oma alluvatest on Hispaania üksuse ülem kolonelleitnant Enrique Fernández Ambel (pildil) välismissioone teinud varemgi. Sealhulgas näiteks hävitajapiloodina Kosovos. Eesti õhuturve pole tema jaoks aga mitte ainult esimene kord teenida, vaid ka üldse reisida nii kaugele põhja.

Ilmselge uudsuse aspekt on sel ettevõtmisel ka Hispaania kaitsejõududele tervikuna. «Meie õhuvägi on teinud üle maailma juba rohkelt missioone F-18 hävitajatega. See on esimene kord, kui me tuleme välisoperatsioonile Eurofighteritega,» räägib Fernández Ambel. «See siin on suurepärane, meil on väga hea missioon ja me oleme tulemusega väga rahul.»

«Eurofighter on hävitajate seas uus tase,» kiidab hispaanlaste hooldusmeeskonna juht leitnant Marcial Amor (pildil). «Eelmine tase oli meie jaoks F-18, suurepärane lennuk, aga Eurofighter on samm edasi. Neisse on kokku liidetud väga palju uusi tehnoloogiaid, nad annavad piloodile väga palju infot. See on nagu teie autol oleks internet.» Tema sõnul on Eurofighteritega uuele tasemele jõudmine ka üks hispaanlaste eesmärke Eestis.

Balti õhuruumi on hispaanlased enne turvanud korra – 2006. aastal Zokniaist. Toona kasutasid nad Prantsusmaal ehitatud Mirage F1M hävitajaid.

«Peale ilma – mis on täiesti teistsugune, see muutub siin tihti, teil on teistsugune olukord, palju lund ja erinevaid tuuli – tuleb veel harjuda õhuruumiga,» kirjeldab Fernández Ambel Lõuna-Hispaaniast Eestisse tulemist. «Üldjuhil on õhuruumi regulatsioonid samad: tuleb tunda protseduuri ja seda, milliste lennujuhtidega ühendust võtta. Kõiges muus on töö lennukile sisuliselt sama kui Lõuna-Hispaanias.»

Fernández Ambel ei eita samas selle ettevõtmise pedagoogilist väärtust. «Alati on õppetunde,» nõustub ta. «Me pole harjunud sõitma lund täis stardi- ja maandumisradadel ning selle kemikaaliga, millega neid radareid puhastatakse. Me pole harjunud, et lennukit tuleb pärast seda puhastada. Samuti ei tasu olla pikalt väljas tankimiseks ja hoolduseks.»

«Õppetunde on ka lennukeil töötavatele inimestele – end tuleb korralikult riidesse ja kindad kätte panna,» jätkab üksuse ülem. «On palju sellised asju, millega me Hispaanias harjunud pole.»

Amor räägib oma hoole all olevast neljast Eurofighterist toonil, nagu oleksid nood peaaegu elus. «Tavaliselt on nad harjunud päikesepaistelise ilmaga. Hispaanias tõusevad nad õhku keskmiselt umbes +20 kraadiga. Kui nad siin maandusid, oli väljas maksimaalselt +5 kraadi,» kirjeldab ta. «Nad on väga hästi kohanenud.»

Hooldemeeskonna juht meenutab samas, et hävitajale loeb maapealne ilm tegelikult üsna vähe. «Nende lennukõrgusel on tavaliselt umbes –40 kraadi,» märgib ta. Kodubaasist Eestisse lendasid hävitajad kordagi maandumata, tangiti kaks korda õhust.

Kui maa peal üldse midagi loeb, siis see, et Eesti talves, ka sellises pehmepoolsemas nagu tänavu, ei hakka miskit üle kuumenema nii, nagu suvises Sevillas. «Neil on külmas mugav. Nad tunnevad end siin paremini kui Hispaanias,» muigab Amor.

Tegelikult veedavad hävitajad Amori ja tema alluvate käe all rohkem aega kui pilootidega lennates. Iga hävitaja lennutunni kohta tuleb seda masinat keskmiselt neli tundi maa peal hooldada.

Nii, nagu 114-pealisest kontingendist vaid kaheksa on piloodid, moodustavad ka hävitajad vaid murdosa kraamist, mis hispaanlastel selleks missioo­niks Eestisse toimetada tuli. Kogu koor­ma jaoks läks vaja kaht Herculest ehk C-130 transpordilennukit, kümmet merekonteinerit ja 12 täislastis raskeveokit.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kapten Francisco Delgado (pildil) töö käib sisetingimustes igal juhul – olgu ta Hispaania või Eesti baasis. Tema tööks on hoida sidet hävitajate ja maapealsete süsteemide vahel. Ehk enda selgituse kohaselt täidab õhupolitseiniku ülesandeid.

«Normaalsel juhul peaksid kõik lennukid järgima navigatsiooni ja õhuliikluse standardreegleid. Igaüks, kes siia õhuruumi siseneb, peab end tutvustama – lennuplaani või kutsungiga,» kirjeldab Delgado. «Kui keegi neid reegleid ei järgi, on meil aeg saata üles üks oma lennukeist ning minna ja tuvastada, mis toimub.»

«See ei pruugi olla ilmtingimata sihilik rikkumine, võib ka olla, et lennuk on hoopis hätta sattunud: nad on kaotanud näiteks raadioside või õhurõhu kabiinis,» lisab Delgado. «Sellistel juhtudel saame me ka kindlaks teha nende hädaolukorra ja lennukit aidata. Kuid meie põhitöö on seotud õhuturbega ja tagamine, et kõik liiguvad turvalisel moel.»

«Teie ja teie lapsed lendate Finnairi või Lufthansaga tavalises reisilennukis ning siis keegi seal väljas jätab teatamata, et hei, ma olen siin ja lendan sinna suunas. See pole kena, kui lennuk lendab väljalülitatud transponderitega, see võib tekitada ohuolukorra,» hurjutab Delgado.

Oma vähem kui kahekuise Eestis teenimise ajal on Delgado tööruumis radaripildile ilmunud ka rahvusvahelises õhuruumis kulgevaid Vene sõjalennukeid, kes lihtsalt sihilikult eiravad reegleid. «Sestap saatsime välja hävitajad, tuvastasime nad ja püsisime nende läheduses, et kõik teised, kes samal ajal lendasid – reisilennukid – teaksid, et seal on keegi nende lennukõrgusel, et nad oskaksid neid vältida,» selgitab ta lihtsalt. «Juhul kui nad ise endast märku ei anna, tsiviillennukid neid ei näe ega oska neid ka vältida.»

Major Elodio Daniel Leal Mozo (pildil) oli üks neist kahest piloodist, kes sai venelaste juurde lennata tol esimesel korral.

«See pole väga võõras olukord. Me teeme samasugust tööd ka Hispaanias,» räägib Leal Mozo. «Me vastutame Hispaania õhuruumi valve eest. Siin on täpselt sama lugu. Kui lennujuhid annavad meile käsu üles tõusta, siis me järgime sama protseduuri: lähme sinna, tuvastame, mis lennukiga tegu on.»

«Me ei ole siin provotseerimas või pingeid suurendamas,» rõhutab piloot. «Me lähme sinna, tuvastame ära, kes seal on, ja saadame neid. Me üritame vältida ükskõik millist konflikti. Nad küll ei järgi protseduurireegleid, aga me üritame lisaprobleeme mitte tekitada. Me lähme sinna ja anname neile teada, et me oleme siin olemas ja jälgime, mida nad teevad. Ja see on kõik.»

«Tosinkond,» on kontingendi vastus küsimusele, mitu korda on neil vähem kui kaks kuud kestnud teenistuse jooksul tulnud sel moel venelaste järel lennata. «Me oleme siin seda riiki kaitsmas, see on ka kogu sõnum, mida me anda soovime,» kinnitab Leal Mozo.

Küsimusele, kas ta õhus oma Vene kolleegidega ka suhelnud on, vastab major eitavalt. «Me üritame igasugust suhtlust vältida,» põhjendab ta. «Me lihtsalt näitame, et me oleme olemas: nad näevad meie lennukit, nad näevad NATO kohalolekut. Me ei ürita suhelda, sest see ei kuulu meie protseduuri.»

Leal Mozo tunnistab, et mõnevõrra erinev näiteks Hollandi või Itaalia õhuruumist Baltimaade oma siiski on. Siin on vähem reisilennuliiklust. «Tihedalt asustatud kohtade kohal lendamine on märksa teistsugusem,» sõnab ta. Seal kehtib reegel, et hävitajad peavad hoidma vähemalt 5000 jala kõrgusele ja inimeste silma alla sattuda ei tohiks.

Ämaris teenivate hispaanlaste töörežiim jaguneb «kuumade» ja «külmade» nädalate vahel. «Kuumal» on nad valves 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas ning piloodid on valmis igal hetkel lennukisse hüppama ja ükskõik millisele sündmusele Eesti õhuruumis või selle ümbruses reageerima.

Need on nädalad, kus suurem osa kontingendist kolib sisuliselt Ämarisse elama.

«Külmal» nädalal tegeletakse plaanipäraste lendude ja väljaõppega. «Me täiendame oma taktikat, põhimanöövreid ja arendame protseduure,» kirjeldab Leal Mozo. Balti õhuturve eest vastutavad sel ajal Leedus Zokniais baseeruvad hävitajad.

Pole põhjust karta, et ajal kui hispaanlased vaiksemalt võtavad, keegi häirijat kontrollima ei tule. Kui möödunud aasta aprillini tehti Balti õhuturvet Leedust vaid nelja hävitajaga, siis praeguseks pole mitte ainult toodud nelja lisalennukit Eestisse, vaid ka Zokniai read on märgatavalt tihenenud. Leedus on nüüd kaheksa lennukit. Hetkel jagavad Zokniaid itaallased oma nelja Eurofighteri ja poolakad samuti nelja MiGiga.

Sõltumata sellest, kas käsil on «külm» või «kuum» nädal, hoiavad hispaanlased aga kindlalt au sees oma rahvatraditsioone. Sellest annavad tunnistust praeguseks näiteks üsna paljaks viilutatud singikäntsakas – jamon – nende konteinerist puhkeruumi seinal ja lärmakas vadin, mis täidab sama ruumi kolmapäeviti. Siis panevad mõned mehed oma vormi peale punakollase härja pildi ja «España» kirjaga põlle ning asuvad paellat valmistama. Rõõmsameelselt ja valjuhäälselt nagu andaluuslasele kohane, aga samas ka lausa äärmuslikult pühaliku põhjalikkusega.

Kui hispaanlastelt uurida, palju nad Eestit näinud on, selgub, et põhiosa nende ajast võtab siiski töö Ämaris. Kui nad just parajasti seal valves pole, veedavad nad suurema osa vabast ajast Tallinnas.

«Meil ei lubata minna väga kaugele, me oleme näinud põhiliselt Tallinna, mõned on käinud ka Helsingis,» räägib Amor. «Me oleme siin siiski ühe eesmärgiga ning selle nimel peame olema kättesaadavad iga kell.»

««Külmadel» nädalatel on meil pisut rohkem vaba aega, aga me siiski teeme tööd, kuigi ennekõike isekeskis,» ütleb

Leal Mozo. «Neil nädalalõppudel on meil tiba rohkem vaba aega, selle veedame Tallinnas, õpime tundma linna, selle ajalugu ja hooneid ning käime väljas söömas.»

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi paistab, et väga palju ringituuritamiseks aega pole jäänud, tundub, et andaluuslastele Eestis meeldib. «Ma arvan, et tulen suvel siia oma naisega niisama turistina,» on lause, mida kuuleb pärast intervjuud mitmelt mehelt.

Suurem osa 1. jaanuariks Eestisse saabunud Hispaania õhuväelastest lõpetab oma missiooni selle nädala lõpus.  Töö võtavad neilt üle just neil päevil Sevillast Hispaania valvekorra teiseks pooleks saabuvad kolleegid. Missiooni lõpuni 30. aprillil on siin vaid Fernández Ambel ja veel üksikud julgeoleku ja sidega seotud inimesed.

Üks hispaanlane märgib kurvalt, et teeniks siin hea meelega uuesti, aga vaevalt see lähiajal õnnestub. Hispaanial on mitu hävitajabaasi ja isegi kui peagi peaks kuningriik taas mõne Balti õhuturberotatsiooni võtma, on tõenäoline, et seda võimalust pakutakse mõnele teisele üksusele, mitte Morónile.

Ämari toimib Balti õhuturbe lisabaasina mullu kevadest. Enne Hispaaniat olid seal Taani ja Saksa hävitajad.

Hispaanlaste kodubaas

•    Andaluusia pealinnast Sevillast 56 kilomeetrit kagusse jäävat Moróni õhuväebaasi hakati rajama 1940. aastal. Algselt kandis see Vázquez Sagastizábali aerodroomi nime.

•    1958. aastast on Moróni kasutanud ka USA õhuvägi, eriti tähtis roll oli sellel kohal Lahesõja ajal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles