Vaenlase liitlasena Talvesõjas

Leinalipp Helsingis 13. märtsil, rahu väljakuulutamise päeval. Foto: SA-kuva

Täna 75 aastat tagasi pehmenes ilm Soomes, kus 1939/1940. aasta talv oli erakordselt karm, esimest korda enam kui kuu jooksul. Helsingis oli paar kraadi sooja ning kogu riigis sadas terve nädala jooksul rohkesti lund. Kindral Talv, mis seni oli hoidnud Soomet oma hõlma all, hakkas vähehaaval külma pigistust leevendades soosima vastast.

Vähem kui kaks nädalat varem suurpealetungi alustanud Punaarmee kulutas armutult Soome jõude. Päev enne 23. veebruari loovutasid Soome relvajõud Koivisto saared ja taganesid üle jää Säkkijärvisse. Kaitsjate rivid hõrenesid tund-tunnilt, abivägesid polnud kuskilt võtta ning rinne lähenes ähvardavalt Viiburile.

Et Punaarmee läänepoolset kaitset Kannasel puruks ei lööks, andis kindralleitnant Erik Heinrichs 23. veebruaril käsu valmistuda asumiseks tagalapositsioonile. Ettevalmistustööd olid aga hiljaks jäänud ning kogu kaitset ähvardas kokkuvarisemine.

Samal päeval sai Soome Rootsi vahendusel Kremlist rahutingimused. Muu hulgas tuli loovutada Hanko neem, Karjala maakitsus kuni Viiburini ja Laadoga kirdeosa. Läbirääkimiste alustamiseks tuli Soomel Moskva «sõjaliste miinimumtingimustega» nõustuda.

Selleks hetkeks oli põhjanaabrite 105-päevane sõda NSV Liiduga väldanud ligi kolm kuud. Võitlustahte säilitamiseks polnud riigi juhtkond soomlasi karmideks rahutingimusteks ette valmistatud. Vägede nappus ning lääneliitlaste katteta ja hiljaks jäänud lubadused ei võimaldanud aga tagasi lükata tingimusi, millega tuli piiri mitmel pool nihutada rohkem kui sada kilomeetrit läände joonelt, kus väed sõja lõppedes vastastikku seisid.

«Kuivagu mu käsi, mis on sellisele paberile alla kirjutanud,» ütles president Kyösti Kallio, kui andis Soome delegatsioonile loa Moskva rahulepingule alla kirjutada. Kallio sõnad olid prohvetlikud – presidendi parem käsi sai 1940. aasta suvel halvatuse ning tal tuli vahetada kirjutavat kätt, sama aasta detsembris riigipea suri.

Just kontrast sõjaaegse õhkkonna ja sõja lõpptulemuse vahel põhjustas soomlastele traumaatilise kogemuse, mida on oma mälestustes kirjeldanud ka Eesti saadik Soomes Aleksander Warma. «Helsingi tänavatel liikusid äranutetud näod ja valitses matusemeeleolu. Helsingi pandi leinalippudesse, mis lehvisid hilisööni,» kirjutas Warma oma päevikus 13. märtsi kohta.

Põhjanaabrite heitlusele elati Soome lahe lõunakaldal südamest kaasa. Infot saadi peamiselt Soome ringhäälingu eestikeelsetest saadetest, mille sisu kontrollis kindralstaabi välispropagandabüroo. Kuulajatele rõhutati sageli Soome vereohvrit Eesti Vabadussõjas.

«Praegu võitleb Soome rahvas üksi 50-kordse ülekaaluka barbaarse vaenlase vastu, kuid keegi ei tule teda aita-

ma,» teatati Lahti saatja kaudu ühes eestikeelses saates, mille ärakiri on jõudnud ka Eesti Rahvusarhiivi. Saates jutustati liigutav, kuid väljamõeldud lugu Põhja Poegade korpuse 16-aastasest soomlasest vabatahtlikust, kes sõdurite elu päästnud sõnumit kohale viies ise langes. «Sama poisikese vaim ratsutab ka praegu endistel Eesti Vabadussõja lahinguväljadel, kuid ta ei kuule sealt muud kui külma tarka erapooletust. Kus on jäänud õiglus, [kui] nüüd Soome rahvas peab üksi kurbuses ja igatsuses kaitsma lääne kultuuri ja oma vabadust.»

Soovitused vabatahtlikuna Soome armeesse astuda ning võõrväed minema lüüa algasid raadioeetris kohe pärast Talvesõja algust ning arhiivimaterjalide järgi oli neil kuulajatele ka mõju. Küll aga polnud üleskutsed kooskõlas Eesti juhtkonna huvidega.

Eesti ja Soome julgeolekupoliitikas oli maailmasõdade vahelisel perioodil paljugi ühist. Käesolevas ülevaates on võimalik teha vaid mõni üldisem tähelepanek. Mõlema riigikaitse esmaseks eesmärgiks oli oma julgeoleku kindlustamine ning konflikti korral loodeti abi mõnelt suurriigilt, Rahvasteliidult ja lähinaabritelt. Ka peamine oht oli sama ja kasvas totalitaarse idanaabri tugevnedes.

Nii Eesti kui Soome lootsid neutraliteedile, oma huvisid ellu viivate suurriikide jaoks ei tähendanud erapooletus aga midagi. Kuigi nn baaside lepingu sõlmimine NSV Liiduga tähendas reaalsuses Eesti neutraalsuse lõppu, kinnitati erapooletuse jätkumist. Juriidiliselt see nii oligi, kuid de jure oli neutraalne ka NSVL, kui ta sõdis Poola ja Soomega, annekteeris Bessaraabia ning likvideeris Balti riigid.

Esimest korda kompas NSVL Soomet 1930ndate keskpaigas, nõudmised kasvasid suure naabri rahvusvahelise positsiooni tugevnedes. Paralleelselt varisesid kokku ka Eesti ja Soome olulisemad julgeolekupoliitilised kaalutlused. Piiririikide laiemad kaitsekoostöökatsed nurjusid, Rahvasteliit ei õigustanud sellega seotud lootusi ning Molotovi-Ribbentropi paktiga sai potentsiaalsest abistajast NSVLi liitlane.

Artikli maht ei võimalda lähemat iseloomustada Soome ja Eesti läbirääkimisi Moskvas, kuid paarile elementaarsele asjaolule tuleks siiski tähelepanu juhtida. Esiteks – erinevalt järeleandmise teele läinud Eestist valis Soome venitus- ja ka tingimistaktika, mõlemal juhul saavutas NSVL aga oma esialgsed eesmärgid. Teiseks – Soome kaitsevõime oli Eesti omast tugevam.

Läbirääkimiste ajal andis Soome sõjaväe ülemjuhataja marssal Mannerheim käsu katteväeosade tugevdamiseks, regulaarväeosade saatmiseks Karjala maakitsusele ning reservistide kordusõppusteks, mis tegelikult vastas mobilisatsioonile. Kuigi ka Eestis tugevdati vägesid piiridel, polnud ettevalmistused ning ka strateegilised ja sõjalis-geograafilised tingimused sõjalise vastupanu osutamiseks Soomega võrreldavad.

Punaarmee oma territooriumile lubanud Eesti poliitiline juhtkond tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud. Soome ajaloolane Seppo Zetterberg on kirjeldanud seda tabavalt «ametliku optimismina». Selle näiteks võib tuua president Konstantin Pätsi 3. septembril peetud kõne, milles ta kinnitas, et

«õige hõlma ei hakka keegi» ning et hästi korraldatud suhe suurriikidega võimaldab rasketele aegadele rahulikult vastu minna.

Nn baaside lepinguga muutus Eesti osaks NSVLi kaitsesüsteemist, lepingut täideti kohati ülipüüdlikult, Punaarmeega koostati koostööplaane ning korraldati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidustusi. Samal ajal valmistuti aga ka baasivägede võimalikuks likvideerimiseks. Baaside ründamiseks ei tekkinud aga soodsaid tingimusi.

Lepinguga anti NSVLile Eesti territooriumil lennuväljad, mis vähendasid oluliselt Punaarmee lennukite jaoks vahemaad, mis kulus Lõuna- ja Edela-Soome linnadeni jõudmiseks. Ka polnud põhjanaabritel Soome lahel õhutõrjerelvi ega häiret andvaid õhuseirepunkte.

Soome diplomaadi, poliitiku ja ajakirjaniku Max Jakobsoni sõnul valitses valitsusringkondades üldine arusaam, et venelased vastu talve kallaletungi ei alusta. Varasematest ettevaatusabinõudest oli loobutud pärast läbirääkimiste lõppu – piirialade elanikud pöördusid tagasi kodudesse, koolid ja tehased alustasid uuesti tööd.

Kui 30. novembri hommikul ründasid Eestist saabunud Punaarmee lennukid Helsingit, tuli see üllatusena.

2. detsembril Soome presidendile oma volikirju üle andes nimetas Kallio Eestit põhjendatult Soome vaenlase liitlaseks.

Sõjaväeraportite kohaselt tegi Talvesõja ajal ligi sadakond NSVLi lennukit hädamaandumise või kukkus Eesti riigi territooriumile. Punakotkad võisid Eesti võimude loal maanduda ka väljaspool baase, neid ei interneeritud, nagu pidanuks end neutraalseks kuulutanud riik tegema.

Polnud harv juhus, kui Punaarmee lennukid heitsid Eesti territooriumile pomme ja soomekeelseid lendlehti, mis kutsusid üles toetama Kominterni tegelase Otto Ville Kuusise nukuvalitsust, mille NSVL ka ise hiljem hülgas.

Kuigi nn baaside lepingu esimene artikkel kohustas Eestit ja NSVLi andma teineteisele ka sõjalist abi, oli Eesti poole soovil ja Jossif Stalini loal artikkel sõnastatud nii, et seda tuli teha

ainult mõne Euroopa suurriigi otsese kallaletungi või ähvarduse korral. See võimaldas jääda Eestil Talvesõjas piinlikult vaikivaks kõrvaltvaatajaks.

Ka Rahvasteliidus jäi Eesti koos teiste Baltimaade, aga ka Skandinaavia riikidega NSVLi hukkamõistmisel erapooletuks.

Lisaks sõjalennukitele tegutsesid Soome vastu ka NSVLi sõjalaevad, mis Eesti võimude loal paiknesid Tallinna sadamas. Soome esitas erapooletuse rikkumisele viidates selle kohta Eestile ka ametliku protesti, hoiatades vastusammude eest. Vene saatkonnaga kooskõlastatud vastunoot avab ilmekalt Eesti ametliku seisukohta Talvesõjas: «[Ei] Soome ega ka NSVL pole kumbki sõdijariik, [mistõttu] pole Eestil mõlemate mainitud riikide suhtes tekkinud alust neutraliteedi normide rakendamiseks ega pole järelikult Eesti saanud neid ka rikkuda, lubades NSVLi sõjalaevadele ajuti viibida Tallinna sadamas, mis ei ole aga baasiks NSVLi merejõududele.» Sisuliselt oli samal seisukohal ka Kreml.

Soomlased viisid oma hoiatuse vastuabinõude rakendamiseks ka ellu. Näiteks hukkus Paldiski lähedal Soome allveelaeva veesatud miinist Saksa kaubalaev Dietrich Hasseldick. Samuti mineeriti Tallinna ja Kroonlinna vahelist laevateed. Pärast Talvesõda anti aga Eesti võimudele teada, kus miinid asuvad. Kuigi soomlastel oli plaan rünnata õhust ka Paldiski baasi, ei jõutud selleni NSVLi suurpealetungi tõttu.

Küll aga pommitasid Soome lennukid Eesti põhjapoolseimal Vaindloo saarel asuvat tuletorni. Juhtunu kohta esitas Warma järelepärimise Soome välisministrile Väinö Tannerile, kes hiljem saadikule ütles, et sõjaväelaste sõnul oli tegu eksitusega. Samas pidas Tanner seda «sõjaväelaste väikeseks hädavaleks».

«Minule kinnitatakse ametlikult ja eraviisi [et] Soome valitsus ei taha raskusi teha Eestile ega tema valitsusele [ning] samuti ei taha Eestit tõmmata Soome-Vene konflikti,» teatas Warma telegrammis Eesti välisministeeriumile. Warma sõnul olevat Tanner talle ka öelnud, et Soome ei suhtu «hea meelega» Eesti kodanikest vabatahtlike astumisse Soome armeesse.

Kui palju eestlasi Riia ja Stockholmi kaudu Soome jõudis või üle «tulise jää» eluohtliku retke ette võtnud ja seejuures uppus, ei saa kindlaks teha. Kui Nõukogude patrullid avasid üleminejate pihta tule, siis Eesti piirivalvuritele vahele jäädes ähvardas ülekuulamine poliitilises politseis, kus katset Soome minna uuriti enamasti avaliku korra, julgeoleku ja välissuhete rikkumisena.

Arhiividokumentide järgi vabastati enamik Soome minekult tabatuist või seda plaaninuist. Seejuures polnud vahet, kas ülekuulamisel tunnistati ausalt soovi liituda Soome armeega ja räägiti auvõlast Soome ees või üritati oma kavatsust varjata suusamatka taha.

Väheseid karistati rahatrahvi või liikumisvabaduse piiramisega ja käsuga mujale elama asuda.

Põhjalikumalt uuriti juhtumeid, kus Soome minekult tabati väeüksusest loata lahkunud sõdurid. Näiteks 1940. aasta 23. veebruaril lennuväe baasi kompaniist omavoliliselt lahkunud ja kolm päeva hiljem Prangli saarelt tabatud kaks reameest, kelle üks kaaslane teekonnal kadunuks jäi, mõistis juunis juba ENSV sõjaväe kõrgem kohus kuueks kuuks vangi.

Kõiki ei innustanud üksnes sümpaatia põhjanaabri vastu. Näiteks tunnistas üks Kohtla-Järve kaevanduse tööline, et teda ahvatles kuuldus, nagu antaks Soome Tallinna saatkonnas igale vabatahtlikule 600 krooni, millest reisile pidi kaasa võtma vaid 50 ning ülejäänud raha võis «igaüks Tallinnas realiseerida, kuidas keegi ise soovib».

«Põhjus, mis mind Soome tõmbab, on kuulduste järgi sealsed hääd teenistusvõimalused. Otsesed võitlused mind ei tõmba,» tunnistas ka piirivalve poolt Loksa piirkonnas tabatu. Hiljem selgus, et mees oli tagaotsitav kelmuste pärast, mistõttu anti ta üle kriminaalpolitseile.

Nii mõnigi teine Soome minna soovinu oli enamasti pisirikkumiste pärast karistatud. Nii võib poliitilise politsei kirjeldustes leida korduvaid märksõnu «joob», «lodevate elukommetega», «tööd ei armasta», «karistatud vangistusega kaklemise pärast». Ebaõiglane ja vale oleks nende põhjal aga teha suure üldistusjõuga järeldusi.

Kuigi juhtnööride saamiseks käidi Tallinnas Soome saatkonnas, ei kinnita arhiiviallikad, et saatkond oleks üleviimist organiseerinud.

Kuigi enamasti soovitasid saatkonna töötajad kavast loobuda, võidi siiski jagada ka soovitusi ja näpunäiteid. Näiteks mainivad nii mitu ülekuulatavat kui ka hiljem Soome jõudnut, et neil soovitati saatkonnast pöörduda üleveoga seotud «agendi» või «sidemehe» poole.

Ka võttis saatkond vastu annetusi. 1940. aasta jaanuaris Soome poolt Eestisse siinseid olusid hindama saadetud professor Lauri Kettunen kirjeldas, kuidas ta läks Tallinna saatkonnast kodumaale väikese kohvriga, mis oli täis eestlaste annetatud kuld- ja hõbeesemeid.

Siinsed võimud püüdsid aga korjandusi takistada. Näiteks Narvas Soome Punasele Ristile ravimite soetamiseks annetusi kogunud ja need Soome saatkonnale saatnud Viido Raidi karistati rahatrahviga.

Tartu piirkonnas korjandust korraldanud Kaitseliidu rühmaülema Karl Lõhmuse kogutud raha ning ka sõduritele mõeldud villased sokid ja kindad anti pärast politsei sekkumist üle Laidoneri-nimelisele Invaliidide Kapitali Komiteele ja Ühisabile.

Polpolis käis ülekuulamisel ka kojamehena ja lukksepana töötanud mees, kes avaldas soovi ühineda Soomes Punaarmeega. Politseidokumentide järgi püüdis mees 30. detsembri õhtul pääseda Tallinnas NSV Liidu ametnike majja. Korrapidajale väitis ta, et soomlased kohtlesid teda Vabadussõja ajal halvasti. Alkoholijoove ei päästnud meest aga rahatrahvist.

Soome siirdunud Eesti vabatahtlike arvu kohta on väga erinevaid andmeid. Soome armeega ühines vähemat 59 eestlast, kes on suudetud ka identifitseerida. Kuigi kindlaid arhiiviandmeid pole, võib vabatahtlike koguarvu hinnata mõnevõrra suuremaks.

Sõja ajal levinud väited tuhandetest vabatahtlikest ei vasta tõele. Näiteks teatas Nõukogude luure Tallinna resident 4000 vabatahtlikust. Ühendriikide uudisteagentuur United Press kirjutas aga kindral Johan Laidonerile viidates 2000 vabatahtlikust. Laidoner eitas seda ning välisministeeriumi nõudel lükkasid teate avaldanud agentuurid selle hiljem ümber.

Pea kõik eestlased, kelle kohta on kindlad andmed, moodustasid rahvusvahelise Sisu pataljoni koosseisus omaette kompanii, mis Soome lääneosas Lapuas väljaõpet sai. Sõjategevusest kompanii osa ei võtnud, kuid hiljem jõudsid teadaolevalt kümme Sisus väljaõppe saanud eestlast rindele Norras, kus üks neist ka langes.

Vähe on teada teistesse Soome väeosadesse kuulunud eestlaste kohta. On andmeid mõne eestlase osalemise kohta 800-liikmelises H grupis, mis jõudis ka rindele.

Eesti andis sõtta oma panuse ka merekaabli kaudu Soomele luureinfot jagades. Nii said soomlased Talvesõja käigus Eesti sõjaväelastelt värsket infot Punaarmee vägede tugevuse, paigutuse, lüüasaamiste, sõjalise edu ja operatsiooniplaanide kohta.