Eesti sõjaajaloo aastaraamat riigikaitse taasleiutamisest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NATO tugevdatud kohalolek.
NATO tugevdatud kohalolek. Foto: © GRAPHIC NEWS

Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri muuseumi ja Tallinna Ülikooli kirjastuse koostöös ilmunud Eesti sõjaajaloo aastaraamatu neljas, sedapuhku täielikult ingliskeelne number on pühendatud riigikaitse taastamisele Balti riikides ja mujal Ida-Euroopas pärast NSVLi ja Varssavi pakti kokkuvarisemist.

Aastaraamatus on USA, Tšehhi, Läti, Saksa ja Eesti ajaloolaste ja sõjaväelaste värsked uurimused riigikaitse taasloomisest või ümberkujundamisest Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Lätis, Poolas ja Eestis aastatel 1990–2004. Artiklid põhinevad sõjamuuseumi 2013. aasta konverentsi «Riigikaitse leiutamine 1999–2004» ettekannetel.

Saksa ajaloolane Jens Boysen kirjutab Poola armee ülesehitamisest enne NATOga ühinemist, USA erukolonelleitnant ja endine Balti Kaitsekolledži dekaan James Corum käsitleb Ida-Saksa rahvaarmee ümberkujundamist. Läti relvajõudude loomisest Eestiga sarnases olukorras kirjutab Sarmīte Baltiņa, Tšehhoslovakkia relvajõudude ümberkujundamist kajastab Prokop Tomek.

Henrik Praks vaeb Eesti ühinemist NATOga, Eesti mereväe ülesehitamisest võitlusvõimeliseks ja NATO-kõlblikuks kirjutab Reet Naber. Hellar Lill annab ülevaate riigikaitse juhtimise põhiseaduslikust dilemmast ja selle tõlgendamisest, mis oluliselt mõjutas riigikaitse arengut ehk teisisõnu – vastuse otsimine küsimusele, kellele allus või arvati alluvat kaitseväe juhataja.

Lisaks konverentsil peetud ettekannetel põhinevatele eelretsenseeritud teadusartiklitele kirjutab Toe Nõmm Eesti relvaostudest 1990ndatel ja kindral Ants Laaneots NSVLi sõjalistest plaanidest Teise maailmasõja alguses. Hain Rebas on kirjutanud haaravad mälestuslikud uurimused esimese riigikaitsekontseptsiooni loomise katsest ja selle läbikukkumisest riigikogus ning Iisraeli relvatehingust 1993. aastal.

Aastaraamatu juhatab sisse endise välisministri ja suursaadiku Trivimi Velliste essee, milles ta võrdleb riigikaitsesüsteemide taastamist munapudrust uuesti tervete munade saamisega.

Need artiklid peegeldavad Berliini müüri langemise järgse ajastu üldisi suundumusi kaitsepoliitikas, kuid toovad ka selgesti välja iga riigi omapärad, mis tulenevad nii ajaloost kui ka poliitiliste jõudude vahekorrast riigikaitse taastamise ajal. Mõned küsimused, millele raamat kaasa mõtlema kutsub, võiksid olla näiteks kas riigikaitse nullist ehitamine oli raskem kui relvajõudude reformimine ja kuidas erinesid omavahel demokraatlike riikide riigikaitse ja kommunistlike riikide riigikaitse.

Aastaraamat ei paku valmis vastuseid, kuid see ei olegi eesmärk. Liiatigi on niinimetatud oleviku ajaloost raskem kirjutada kui nendest sündmustest, mis toimusid aastakümneid ja -sadu tagasi. Allikaid on justkui palju, aga oluline osa neist, eriti riigikaitse ja julgeolekuga seotud teemade puhul, on salastatud ning ajaloolased ei saa neid veel kasutada.

Uue aastaraamatu oluline väärtus on, et see teeb tekstid Eesti riigikaitse lähiajaloo kohta kättesaadavaks ka inglise keeles ja selliselt, et neid on võimalik seostada teiste sarnase saatusega riikide riigikaitse ja sõjavägede reformimise ja ülesehitamisega. Eesti sõjaajaloo aastaraamat on saadaval raamatupoodides ja sõjamuuseumi muuseumipoes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles