Riigikaitsjad meenutavad: minu esimene paraad
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
24. veebruar 2015, 07:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel Narva Peetri platsil peetaval kaitsejõudude paraadil on ligi 1400 osalejat, nende seas hulk liitlasi (liputoimkonna panevad välja Hispaania, USA, Läti ja Leedu). Rivisamm on laitmatum, demonstreeritakse varustust ja tehnikat, mida on aasta-aastalt aina rohkem. Kuid 24. veebruari paraad ei ole olnud alati nii iseenesestmõistetav nagu praegu. Esimene aastapäevaparaad peeti 24. veebruaril 1919, taasiseseisvunud Eestis 1992. aastal. Riigikaitsjad meenutasid Tiina Kaukverele, kui palju on paraad rohkem kui 20 aastaga muutunud.
Major Madis Morel (46)
Esimene paraad: 1993
Pika staažiga paraadikorraldaja major Madis Moreli esimene paraad oli küll Nõukogude armee koosseisus Minskis 1988. aastal, kuid kodumaa auks marssis ta esimest korda 1993. aastal Kaitseliidu Tartu maleva liikmena.
«Eelnevat harjutamist tol ajal pikalt ei olnud, päev enne kogunesime Tallinnas Rohelise aasa väljakul Kadrioru staadioni ees ja harjutasime korra läbi,» rääkis Morel. Tema sõnul tuli paraadi korraldamine nii-öelda viimasel minutil, sest tol ajal oli kõige tähtsam teenistusülesannete täitmine.
Kui tänapäeval alustatakse tööga oktoobri lõpus või novembri alguses, siis 1993. aastal hakati paraadist mõtlema jaanuaris. «Oma rahvale taheti näidata ühtsustunnet, et kaitsevägi on olemas,» sõnab ta.
Ega täpne kaitseväe samm ja üliviimistletud vorm tol ajal nii oluline ei olnudki, oluline oli see, et saadi kokku. Polnud ka suurt tehnikat ette näidata, kuid Morel mäletab, et piirivalvelennuk lendas üle küll.
«Olin jaoülem. Mäletan, et kui me Vabaduse platsilt Kaarli kiriku poole ära keerasime, siis andsin oma jaole käsu marssida korralikku preisi sammu, mis oli iseloomulik rohkem Nõukogude armeele. Meie ees marssiv üksus astus müta-müta sellist tavalist eesti mehe sammu. Mul on meeles see hetk, kui meie tulime uhkelt mürtsuva preisi sammuga, siis tänaval hakkas rahvas just meile plaksutama ja kaasa hõiskama. See oli hea ja uhke tunne,» meenutas Morel.
Põhiliselt marssisid paraadil piirivalvurid, kuid esindatud olid ka näiteks kodukaitse, noorkotkad ja kodutütred ning veteranid.
«1993. aastal oli üsna kirju vormivalik. Kuigi me saime enne paraadi kätte ka esimesed Eesti laigulised vormid, olid paljud Vene laigulises sõjaväevormis või ka Saksamaalt abi korras tulnud endises DDRi vormis,» jutustas ta. «Seltskond oli kirju.»
1994. aastast hakkas Morel ka ise kuuluma paraadi korraldustoimkonda. 2004. aastal sai temast aga paraadi peakorraldaja abi ning sellesse ametisse jäi ta 2012. aastani. Selle ajaga on palju muutunud.
«Paraade viiakse teiste Eesti piirkondade inimestele lähemale. Muidu oleks see ainult Tallinna-keskne, sest palju Võrust või Virust ikka inimesi Tallinna satub,» nentis major Morel. Ta meenutas sooja vastuvõttu 2009. aastal Narvas. «Inimesed ütlesid, et tulge ikka ja alati meie linna paraadi tegema.»
2000. aastatel hakati üha enam erinevaid vorme ja relvi eksponeerima. «Ühel seltskondlikul koosviibimisel reservohvitseridega tekkis idee mõõgad välja tuua. Tuli jutuks, et ohvitseri tunnus on mõõk ja esimese vabariigi paraadidel olid ohvitserid ikka mõõkadega väljas,» kirjeldas ta. «Kuna mõõkasid ei olnud kohe võtta, panid kollektsionäärid oma mõõgad välja ning ka relvavennad sõbrad Soomest tulid appi, laenates paraadil osalevatele ohvitseridele oma isiklikke mõõku.»
Üks tegelane, kes tänapäeva paraadidel enam ei käi, on must krants. «Kui esimene taasiseseisvunud Eesti sõjaväeparaad toimus, siis igal aastal nagu
aamen kirikus jalutas enne paraadi
algust üks koer üle platsi ja inspekteeris ära kõik üksused. Viimastel aastatel tekkis talle sõber ka. See koer kadus, kui Vabaduse väljak renoveeriti,» meenutas ta. «Kelle koer see oli, ma ei tea.»
------------------------------
Dein-Tom Tõnsing (33)
Amet: Kaitseliidu planeerimis- ja koostööjaoskonna spetsialist
Esimene paraad: 1994
Dein-Tom Tõnsing on üks väheseid, kellel on õnnestunud koolipoisina vabariigi aastapäeva paraadil marssida ja presidenti tervitada.
Nimelt õppis Tõnsing Tallinna 49. keskkooli (praegune Arte gümnaasium) 6. klassis, kui kooli tuli üks endine sõjaveteran, kes hakkas koondama noorkotkaid. Just 5. ja 6. klassi noori peeti paslikuks isamaalisse poisteorganisatsiooni Noored Kotkad, mille koosseisus jõudis Tõnsing 1994. aastal ka aastapäevaparaadile.
Tõnsing meenutas, et 49. kooli poisse oli paraadil kümneid ja vähemalt kolme rühma jagu. Kuigi noorkotkaid oli ka teistest koolidest, oli just 49. kooli üksus kõige suurem. Tõnsing ei oska öelda, miks see nii oli, kuid usub, et ju oli eestvedaja aktiivne ning ühe kooli poistega oli lihtsam harjutada.
Marsiharjutused läksid lahti jaanuaris, neid tehti kaks-kolm korda nädalas. Esialgu harjutati kooli staadionil, Tõnsing nimetati ühe salga juhiks. Enne aastapäeva tehti proovi aga Toompea 8 hoovi parkimisplatsil, kus praegu asub okupatsioonide muuseum.
«Seal harjutasime vormides. Meil olid tuhmrohelised vormid, mis olid tulnud abina vist Saksamaalt. Need olid justkui väikest kasvu inimestele mõeldud ja läksid lastele hästi selga» meenutas Tõnsing. Peas olid karvamütsid.
Vorme käidi toomas kuskilt Nõmme tee ühikahoonest. «Mitu satsi käis seal jopesid ja pükse proovimas. Kõik korraga ei mahtunud,» kirjeldas ta. «Noore poisi jaoks oli see omamoodi ärev kogemus. Panime vormid kohe selga ja enne ära ei võtnud, kui olime koju jõudnud, tahtsime kohe ikka vanematele ka näidata.»
Eelproovi koos teiste üksustega tehti Kadrioru staadioni parklas. Oluline oli ikka, et samm oleks kindel – jalg jala ees, et keegi ei longiks ja selg oleks sirge. «Au andmise õppisime ka ära, aga mingi hetk vaadati, et kas meil ei tule piisavalt hästi välja või see lastele ikkagi ei kõlba. Igatahes otsustati, et paraadil me seda ei tee,» nentis ta.
Peaproov toimus 23. veebruari õhtul Vabaduse väljakul. «Seal olid kõik üksused kohal ja marssimist harjutati mitu korda läbi. Kuigi oli jahe, siis külma otseselt ei tundnud, adrenaliin andis sooja,» arvas ta. «Aga võib-olla oli asi ka tees, mida meile korduvalt pakuti, et lastel külm ei oleks.»
Kui 24. veebruar kätte jõudis, oli koolipoiss väga ärevil.
«Mind kasvatasid vanavanemad, kes olid näinud seda aega, kui Eesti okupeeriti. Kui uhked nad minu üle olid – poiss läheb vabariigi aastapäeval marssima!» ütles Tõnsing ja nentis, et tunne oli ülev kõikide koolipoiste jaoks. «Tundsime, nagu oleks me väljavalitud. See oli midagi täiesti erakordset. »
See tunne motiveeris koolipoisse ka riviharjutustel: «Me olime alati varakult kohal, ei jätnud proove vahele ja pingutasime kogu hingest.»
Tagantjärele tõdeb Tõnsing, et Noored Kotkad andsid talle tõenäoliselt tõuke, mistõttu on ta tänaseni Kaitseliidus. «Nii mõnigi noorkotkas, kes meiega marssis, on kaitseväes karjääri teinud,» lausus ta.
Taas paraadile jõudis Tõnsing Kaitseliidu koosseisus 2010. aastal. Ka siis läksid mõtted ikkagi 1994. aastale: «Mäletasin, et minu kõrval seisis Kaitseliidu üksus, kus oli palju vanemaid härrasmehi. Üks manitses, et vaadake, et ütlete ikka korralikult «Tervist, härra president!», ärge puterdage. Kui järgmine päev oli päris paraad, siis meil tuli kõik väga hästi välja. President Lennart Meri ütles, et tublid poisid!»
------------------------------
Kolonelleitnant Rene Brus (40)
Esimene paraad: 1993
Tänavuse kaitseväe paraadi üldkorraldaja kolonelleitnant Rene Brus oli oma esimesel paraadil 1993. aastal 19-aastane Riigikaitse Akadeemia kadett.
«Minu esimene paraad oli tagasihoidlik, sest relvastus ja varustus oli kehvem, lahingutehnikat ei olnud nii palju. Sel ajal olid kõigil käsitulirelvadeks Kalašnikovi automaadid ja sellega üldjuhul relvastus piirdus,» meenutas Brus.
Näiteks olid 1993. aastal esindatud peaaegu kõikide väeosade allüksused, põhimõtteliselt kogu kaitsevägi. Kuid nüüd on kaitsevägi nii suureks paisunud, et kõik allüksused paraadile ei mahu.
«Viimaste paraadidega on see muudatus olnud, et kaasatud on ka liitlased, kas liputoimkondade või üksuste näol. Sellel aastal on ka ameeriklased ja hollandlased lahingutehnikaga. 2004. aastast on Balti õhuturvet tagav riik teinud ülelennu,» kirjeldas Brus.
Kui kogused ja mahud välja arvata, on paraadi ülesehitus sarnane 1993. aasta omaga.
«Kõigepealt on üksuste rivistamine, seejärel algab paraad. Paraadi kõige olulisem osa on paraadmarss, kui üksused marsivad ja lahingutehnika möödub tribüüni eest ning rahvas saab kaasa elada,» selgitas Brus, kes on ise staažikas paraadikorraldaja.
Vabariigi aastapäeva paraad teda enam ärevaks ei tee: «Aga ma arvan, et ajateenijate ja nooremate tegevväelaste jaoks on kindlasti ka ärevus- ja uhkusmoment.»
1993.–1996. aastani oli Brus kadetina paraadirivis. 1997. ja 1998. aastal oli ta juba vahipataljoni paraadil osaleva allüksuse ülem.
1999. aastast oli Brus rivistaja. «Rivistaja vastutab selle ees, et kõik paraadist osa võtvad üksused – nii isikkoosseis kui ka tehnika – on õigel ajal korrektselt paraadiplatsile rivistatud. Ta teeb kaitseväe juhatajale ettekande, et üksused on paraadiks valmis, mille järel kaitseväe juhataja inspekteerib üksuseid. Seejärel saabub president ja algab paraad,» kirjeldas kolonelleitnant oma varasemat rolli.
Tema vastutus oli see, et kõik osalejad oleksid rivistatud sirgelt, näeksid välja korrektsed ja oskaksid marssida. Selleks kontrollib rivistaja enne paraadi üksuste rivitreeninguid üle Eesti.
Tänavu on Brus esimest korda paraadi üldkorraldaja ja kohustusi on veelgi rohkem. Paraad ei ole ainult vormis inimesed, ütleb kolonelleitnant. Koostööd tuleb teha omavalitsusega, kus paraad toimub, politsei- ja piirivalveametiga, päästeametiga, välisministeeriumiga ja riigitelevisiooniga.
Näiteks seisab üldkorraldaja ka selle eest, et kõik osalejad 23. veebruaril endale voodikoha leiaks ja kõhud täis saaks. Kogu logistilise poole planeerimiseks ja tagamiseks on abiks tegevväelastest ja teenistujatest koosnev meeskond.
See, et paraadid erinevates linnades toimuvad, on Brusi sõnul positiivne. «See on vaheldus nii korraldajatele kui ka osalejatele ja tuletan meelde, et väeüksused paiknevad üle Eesti laiali. Oluline on, et igas linnas, kus paraad toimub, oleks sobilik plats,» leidis ta. «Võin kinnitada, et võime paraadi korraldada igas linnas Eesti Vabariigis, lihtsalt osalejate hulk tuleb üle vaadata.»
Kuidas kolonelleitnant Brus üldkorraldajaks sai? «Kaitseväe juhataja on andnud mulle korralduse valmistada ette paraad,» ütleb ta kaitseväelasele omase reserveeritusega. Väikse pinnimise peale täpsustab, et on paraadide korraldamise juures aastaid olnud ja ilmselt on juhatajal tema suhtes usaldus tekkinud.
------------------------------
kolonel Aarne Ermus (48)
Esimene paraad: 1993
Kaitseväe peastaapi ja kaitseväe ühendatud õppeasutusi juhtinud kolonel Aarne Ermus oli 1993. aastal Kuperjanovi jalaväepataljoni staabiülem.
Pataljonist oli kaitsejõudude paraadil marssimas kolm kompaniid, kes hakkasid selleks rivitreeninguid tegema jaanuaris. «Tollane peastaabi ülem kolonel (praegu kindral) Laaneots päris pataljoni ülemalt iga päev, kuidas paraadi ettevalmistus läheb. Tema mure oli, et me sõdurid korralikult rivisammu õpetaksime käima ja kolonnid ilusad oleksid,» meenutas Ermus.
Kuperjanovi jalaväepataljon astus preisi sammu – sirge jalg tuli üles tõsta ja hooga vastu maad põrutada. Lihtne pealtvaataja võib küsida, miks marssimine nii pikka ettevalmistust nõuab. Ermuse sõnul on ettevalmistus oluline, sest kolonnid peavad olema korrektsed, õigesti joondatud ja kui kellegi käsi või jalg liigub teises taktis ega tõuse nii kõrgele kui vaja, paistab see kohe silma.
1993. aasta paraadil nägi Kuperjanovi pataljoni üksus Ermuse mäletamist mööda juba päris hea välja – kõik kandsid kaitseväe välivormi ning kaitseväeüksustel olid olemas käsirelvad.
«Mille poolest me erinesime, oli see, et paraadi jaoks ajasime liputoimkonna jaoks välja mõõgad. Kuna pataljoni ülemal oli sidemeid Kaitseliidus, saime Kaitseliidust kaks Eesti ohvitseri mõõka, mis meile paraadile laenuks anti. See oli suureks auasjaks, et meie lippu saatsid mõõkadega ohvitserid. Vana rivimäärustik nägi ette, et lippu saadetakse mõõkadega,» selgitas kolonel.
24. veebruari ilm ei olnud tema mäletamist mööda kuigi hea – sombune ja rõske, kuid emotsioon oli ärev: «Esimesel paraadil on alati teistsugune emotsioon. Kõik väga püüdsid ja tahtsid hästi esineda, sõduritel oli silmis eriline helk.»
Nüüdseks on Ermus käinud umbes kümmekonnal vabariigi aastapäeva paraadil, neist umbes pooltel on ta ka ise rivis olnud. Traditsiooni peab ta väga oluliseks. «See võimaldab rahvale näidata, mis meil oma riigi kaitsmiseks olemas on,» põhjendas ta. «Heaks traditsiooniks on ka, et pärast paraadi saab rahvas oma käega relvastust puudutada ja vaadata.»