Evelyn Kaldoja: vajalikud teistsugused
18. aprill 2015, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks seekordse Riigikaitse.ee huvitavamaid lugemismaterjale on intervjuu nooremveebel Artjom Heinsaarega. Tänavusel vabariigi aastapäeva paraadil presidendi kõnes nimeliselt kiita saanud narvalane räägib väga avameelselt sellest, kuidas ta vaid kolme eestikeelset sõna teades Eesti kaitseväkke aega teenima läks ning pärast sellele järgnenud lühikest karjääri Säästumarketi turvamehena otsustas saada kutseliseks kaitseväelaseks.
See on kainelt proosaline lugu inimesest, kes pole otsinud suurejoonelist viisi kangelaseks saada ega vist isegi alati olnud kindel, et tahab oma elu üldse Eesti Vabariigiga siduda. Aga tehes seda, mis talle kõige paremini istus, on ta oma elu Eesti Vabariigi eest sõna otseses mõttes mitu korda ohtu pannud ning aidanud tervelt tagasi tuua ka teised tema hoolde usaldatud eestlased.
Sõprade kaitseväe-meenutustest olen kuulnud, et mitte kõigi venekeelsete noormeeste – olgu nad siis sünnipärased või naturaliseeritud kodanikud – toimetamised Eesti ajateenistustes pole alati olnud puhas lojaalne sinimustvalge. Mõne mu tuttava mälestused kokkupuuteist teiskeelsete kaaskodanikega kaitseväes on … sõna otseses mõttes Georgi lintidega palistatud.
Võib-olla me peaksimegi neist asjadest ka otsekoheselt rääkima. Umbes nii, nagu teeb seda nooremveebel Heinsaar. Mitte halvustades, süüdistades ja rünnates, vaid võimalikult vähe kirglikuks minnes tegelikkust tõdedes. Tunnistama, et mitte kõigi meie inimeste rahvusidentiteet pole antud nii üheselt ette kui ümara näo, väikeste hallide silmade ja lihtsa kartulikarva juuksega eestlasele, kes sünnib eestikeelses riigis eestikeelsesse kodusse ja saab sealt edasi kulgeda mööda etteantud rahvusmustrit, mis annab talle vaidlustamatu identiteedi isegi siis, kui ta on Brüsselis või Põhja-Soomes töötav väliseestlane. Tunnistama, et Eesti Vabariigis näeb ilmavalgust ka palju lapsi, kes kõigepealt õpivad rääkima näiteks vene keeles ning kelle elutee on täis korduvaid rahvuslike valikute ristteid – alates nendest, mida teevad nende vanemad nendele sõime, lasteaeda ja kooli valides ning lõpetades sellega, kuhu poole vaatavad nad ise.
Kuigi paljalt päikeseõigusega ei teki neile kõigile Eesti kodakondsust, on meie riigil ometigi kohustus anda siin sündinutele haridus ja kasvukeskkond, mis lisaks muudele elus edasi jõudmiseks vajalikele teadmistele sisaldavad ka eesti keele ja ühiskonnakorralduse põhjalikul tasemel tundma õppimise võimalusi. Nii paberite kui ka sisu poolest Eesti kodanikuks saamiseks on neid teadmisi vaja. Hobuse saab viia vee äärde, kuid kas ta joob või kappab hoopis minema, on juba tema valik ning kedagi sundida ei saa. Ja tihti võib lõpptulemust kujundada väga palju juhuslikke ja asjaosalistelegi üllatavaid faktoreid.
Üks neist faktoreist on kahtlemata ka eestlaste suhtumine. Ka kõige siirama integereerumishuvilise võib märksa ebakindlamaks muuta tige pilk, mis lendab aktsendiga rääkimise peale. Ma ei kutsu kedagi dramaatiliselt omaenese keele või rahvuskultuuri arvelt järeleandmisi tehes anuma, veelgi vähem teisi nende juuri ja esivanemate pärandit eimillekski pidades patroneerival toonil täielikult assimileerumisele veenma. Aga lihtsa ratsionaalsuse ja viisakuse eelistamine ei paneks eestlust küll kuidagi löögi alla ning võib mõnel juhul anda päris häid tulemusi.
Näiteks eesti keelt tasub Eestis ikka kogu aeg pruukida. Aga võimalusel tasuks seda teha naeratusega (kipub meeldima nii eestlastele kui mitte-eestlastele) ning teist emakeelt rääkiva inimesega suheldes võiks vajadusel juttu sama sõbralikul toonil veidi aeglustada ja žestidega toetada, et aidata teisel mõista ja õppida. Samuti aitab eesti keele populaarsust tõsta see, kui selles öelda häid asju. Kui end mingil puhul uhkelt riidesse pannnud umbvene vanaproua kõrvaltrepikojast kuuleb «Te näete täna nii elegantne välja!», siis kipub tal ka mõningast keeleoskust reetev «Ajtjaah!» suust välja lipsama. Ning kindlasti tuleb kannatlikkus säilitada teise ehk pisut kobava riigikeelse jutu osas – kust peaks ta seda harjutamata õppima (rääkimata muidugi sellest, et paljud eestlased ise on võõrkeeltes kaunis tahumatud).
Iga okas loeb ka pärast Siili ning tublist vene emakeelega keelsest okkast võib teinekord rohkemgi kasu olla kui mõnest teisest, kel eestikeelne jutt küll suur, tahe ja oskused aga nõdrad.