Viis korda Liibanonis teeninud iirlase sõnul on kohalikel ÜRO vägede üle hea meel

Kolonelleitnant Kevin Campbell on Lõuna-Liibanonis veetnud kokku umbes kolm aastat oma elust. Foto: Evelyn Kaldoja

Eesti sõduritel tasub seda missiooni oodata, leiab möödunud aasta teises pooles Lõuna-Liibanonis UNIFILi missioonil Soome-Iiri pataljoni asejuhi ja Iiri kontingendi ülemana teeninud kolonelleitnant Kevin Campbell. Ilus maa ja sõbralikult meelestatud rahvas, kiidab ta, kuid lisab, et tegu on siiski pingelise piirkonnaga, kus olukord võib väga kiiresti väga halvaks pöörduda.

Te olete korduvalt Liibanonis teeninud, mil määral on olukord seal selle aja jooksul muutunud?

Esimest korda teenisin seal 1992. aastal, siis aastatel 1994–1995 ning seejärel vaatlejana 1998. aastal. Tagasi läksin 2011. aastal ja mullu olin seal Iiri üksuse komandör. Ma olen pea kolm aastat oma elust seal veetnud.

Tingimused on Liibanonis muutunud. Kui ma noore leitnandina 1992. aastal seal esimest korda teenisin, oli olukord üsna terav. Alates sellest, kui Iisrael Liibanonist tagasi tõmbus, on seal vaieldamatult märksa rahulikum.

Iiri sõduritele on see koht aastate jooksul väga tuttavaks saanud. Et iirlased on seal nii kaua teeninud, oleme meie kohalikke ning nemad meid ja meie tegutsemisviisi päris hästi tundma õppinud.

Rahvaarvult on Liibanon üsna Iirimaa sarnane – meid on umbes neli miljonit. Territooriumilt on Liibanon Iirimaaga võrreldes väga väike. Liibanonlased on väga avatud ja külalislahked. Ja ma ütleks, et neile väga meeldib meie kohalolek. Nad näevad, et rahvusvahelise kogukonna sealviibimine toob selles ebastabiilses piirkonnas stabiilsust.

Kuivõrd on selle aja jooksul arenenud Iiri armee väljaõpe, mida ta oma Liibanoni suunduvatele sõduritele pakub?

Loomulikult peab iga armee valmistuma halvimaks. Isegi kui see ei peegelda kohapeal valitsevat olukorda, tuleb olla valmis, kui olukord muutub või midagi juhtub.

Üks oluline asi, millega minu arvates peaks tegelema iga Liibanoni suunduv kontingent, on kultuuriline teadlikkus. Rahuvalvemissiooni edu puhul on väga oluline ilmutada austust kultuuri, tavade ja inimeste vastu, kelle juures sa teenid. Väga olulised on väiksed asjad nagu see, kuidas inimeste poole pöörduda, teadmine, et seal on väga spetsiifilised moslemite pühad, mille ajal pole viisakas minna nende jumalateenistuskohtade ja külade lähedusse, tuleb näidata austust. Need oskused on kahtlemata arenenud alates sellest ajast, kui ma seal esimest korda teenisin. Ja ma näen, et kultuuriline teadlikkus tasub end ära.

Ma usun, et see kogemus, sealsete inimeste, kultuuri ja geograafia tundmaõppimine on äärmiselt tähtis. On meeldiv sinna tagasi minna, kui oled seal varem teeninud, sest kõik tundub tuttav. See kogemus on Iiri sõjaväele kätte tulnud raskelt, sest me oleme seal kaotanud 47 sõdurit. Kuid mulle tundub, et Lõuna-Liibanoni inimesed tunnustavad meie sõdurite ohvrit ja seda, et Iirimaa on maksnud kõrget hinda ning me vaieldamatult oleme panustanud kõigi Lõuna-Liibanoni inimeste hüvanguks.

Mil määral on muutunud sekkumisreeglid selle aja jooksul?

Tegu on jätkuvalt [ÜRO põhikirja] artikkel 6 missiooniga, mis näeb ette teatud asju: selle järgi ei võta rahuvalvaja pooli, meie sealviibimisega on kõik kohapealsed jõud nõustunud ning jõudu kasutatakse minimaalselt, ainult enesekaitseks.

Praegu Lõuna-Liibanonis tegutsev UNIFIL on märksa tugevam ja suurem kui varem ning võib vajadusel märksa hõlpsamini jõudu rakendada. Kuid üks artikkel 6 aluspõhimõtteid on, et jõudu kasutatakse vaid enesekaitseks, ja see tõepoolest domineerib üle meie sekkumisreeglite.

ÜRO rahuvalvel on ka selliseid väga traagilisi mittesekkumise lugusid nagu Rwanda. Te ikka võite vahele minna, kui üks osapool teisele kallale läheb?

Loomulikult on osa meie missioonist tagada koos Liibanoni relvajõududega turvaline keskkond kohalikele elanikele. Kahtlemata me ei vaataks kõrvalt, kui tekib vägivald süütute inimeste kallal. Ükskõik millise rahuvalvejõu puhul kehtib see, et kui sa vaatad vägivalda kõrvalt, kaotad sa oma tõsiseltvõetavuses.

Jõudu tuleb kasutada tasakaalukalt, aga vastavuses antud mandaadiga. See on otsus, mille peab langetama üksuse komandör.

Kas teil tuli viimase Liibanoni-käigu ajal ette ka mingeid väga keerukaid olukordi?

Ei. 2014. aastal oli seal üsna vaikne. Põhilised intsidendid olid seotud raketitulega Liibanonist Põhja-Iisraeli, millest osa oli kättemaksutuli Iisraelist Liibanoni lastud rakettidele.

See ilmestas hästi, kuidas Liibanon võib olla üldiselt väga rahulik, kuid samas võib terav olukord tekkida väga kiiresti. Meie teenistuspaik on pingeline piirkond, millele väga lähedal toimub rohkelt vägivalda – näiteks Süürias, mis jääb iirlaste (ja varsti ka eestlaste – toim) teenistuspaigast vaid 40–45 kilomeetri kaugusele.

Üldiselt on olukord aga siiski üsna rahulik ning kohalikele elanikele meeldib UNIFILi sealviibimine.

Patrullides ja kohalikega suheldes oleme väga teadlikud, et viibime seal rahuvalvajatena. Me pole seal kui okupandid, me oleme abistamas Liibanoni valitsust, relvajõude, kohalikke elanikke, et neil oleks turvaline keskkond, kus elada, töötada, kasvatada oma lapsi, haridust omandada, puhata ja muud teha. Me oleme seal ka selleks, et välistada nii palju vaenutegevust kui võimalik.

Väga suure väe kohalolek, kus on väga palju erinevaid riike nii Euroopast, Aafrikast kui mujalt, on väga oluline märk rahvusvahelise kogukonna huvist selle piirkonna vastu.

Olukord on UNIFILi tegutsemisaja jooksul siis siiski paranenud?

Kahtlemata on. Väga lihtsad asjad on muutunud: näiteks taas on hakatud ehitama maju, mis on väga oluline märk kindlustundest. Märk on ka elu üldine normaalsus: lapsed käivad koolis, täiskasvanud tööl, käiakse mänguväljakuil, inimesed naudivad oma nädalavahetusi. Külad, mis konflikti varasematel perioodidel olid peaaegu hüljatud, on nüüd taas üsna elavad ja neis on rahvas tagasi.

Taastunud on normaalsus. See on midagi, mida vanemad sõdurid märkavad. Nad mäletavad, kuidas seal asjad olid halbadel vanadel aegadel. Sama juttu räägib ka kohalik elanikkond, kes mäletab keerukamaid aegu. See ongi tõenäoliselt suurim saavutus, et me oleme tagasi toonud normaalsuse ja rahvas saab oma eluga edasi minna, kuidas tahab.

Mil määral te suhtlesite soomlastega?

Me elame nendega samas baasis. Meil on Soome-Iiri pataljon, mis enne oli

Iiri-Soome pataljon. Nimi roteerub vastavalt sellele, kumb riik juhib.

Me elame samas laagris, sööme koos, töötame koos, suhtleme koos, teeme koos sporti. Ma arvan, et võib öelda, et meile meeldivad kultuurikogemused. Soomlased üritasid meid saunakultuuriga tutvustada. Kõigil tasemetel on rohkelt suhtlust. Soomlased teavad nüüd palju rohkem Iirimaast ja iirlastest, meie teame nüüd palju rohkem Soomest ja soomlastest.

Õnneks on ühiskeel pigem inglise kui soome. Ma suudan küll öelda «huo-menta», «terve» ja «kippis», aga sellest kaugemale mu soome keel ei ulatu. Soomlased õnneks räägivad väga head inglise keelt ja õnneks on ka UNIFILi missiooni ametlik keel inglise keel.

Soome ja Iirimaa on mõlemad üsna väikesed riigid, pika rahuvalvamise ajalooga. Me oleme varem koostööd teinud. Mina töötasin Soome sõduritega minevikus palju Lähis-Idas – nii Süürias Golani kõrgendikel kui ka Liibanonis.

Meil on üsna sarnane ajalugu, üsna väikesed rahvad, üsna suure maaelanikkonnaga, suurte mõjukate naabritega. Ning minu arvates on soomlased üsna uhked oma rahvusliku eripära üle ja mulle tundub, et iirlased on üsna samasugused. Me klapime hästi.

Saan ma õigesti aru, et Iiri armee jaoks on UNIFILi missioon olnud üks kõige tähtsamaid ja mõneti ka teie nägu kujundavaid?

Jah. Meil oli 23 aastat – aastatel 1978–2001 – seal pataljon. Suur hulk sõdureid on seal teeninud. Aastatel 2006–2007 ja siis naasti 2011. aastal ja seal oleme me siiani. Ka vahepealsetel aastatel on meil seal alati olnud staabiohvitsere ja vaatlejaid. See on tohutu osa meie sõjaajaloost. Väikse Lähis-Ida riigi kohta moodustavad nad suure osa meie militaarkultuurist.

Kui üks sõdur läheb välismaale, siis tema pere ja sugulased on sellest samuti mõjutatud. Sestap teavad kõik siin Liibanoni ja see on peaaegu sünonüümiks meie rahuvalvele.

Ma olen seal nüüd teeninud sõduritega, kelle isad olid samuti seal teeninud. Seal näiteks 1970ndail või 1980ndail teeninud meeste pojad ja tütred on nüüd oma ringiga samadesse kohtadesse teenima jõudnud.

See on suur osa meie sõjaajaloost ja ka sõjaväelaste perekonnalugudest. Üks asi, mis on muutunud ka selle aja jooksul, kui mina seal käinud olen, on suhtlus koduga. Tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.

Vanasti sai koju helistada ehk korra paari nädala jooksul. Me kirjutasime kogu aeg kirju. Nüüd on side koduga pidev.

Vähemalt teie abikaasa võib öelda, et tingimused on paranenud.

Oo jaa. Kuid samas, vanasti kirjutasid mõned mehed iga päev kirja või isegi kaks. Kas see pole romantilisem kui Skype’i vestlus?

Aga nüüd ootavad meie sõdurid ja ka ühiskond, et side oleks püsiv. Asjadest, mida 1990ndail polnud, ei tuntud toona ka puudust.

Ma arvan, et praegused sidevahendid teevad elu märksa lihtsamaks. Eriti neile, kellel on lapsed, kes saavad nüüd oma välismaal teenivate vanematega rääkida ja neid näha. See on päris oluline. Moraali ülevalhoidmine on osa iga missiooniüksuse komandöri tööst. Õnnelikud sõdurid on head sõdurid.

Side koduga on üks olulisi aspekte selle juures. Nagu ka sport, hea toit, korralikud elutingimused.

Kumba toitu te seal sõite – soome või iiri?

Haha. Segu! Meil olid seal nii iiri kui soome kokad, see oli kompromiss.

Jah, tuleb tunnistada, et teatud rahvusroad ei vasta kõigi maitsele, kui seda diplomaatiliselt öelda. Soomlased vaatasid aeg-ajalt meie toitu ja jäid mõtlikuks, sama oli ka iirlastega. Aga ma ütleks, et soome toit on tervislik. See on osa kultuurikogemusest ja välismaal teeniva sõduri elust.

Meie lähimad naabrid on ghanalased, teisele poole jäävad Nepali sõdurid. Samas piirkonnas on ka malaislased. Ja itaallased jäävad ka väga lähedale – neil on muidugi väga mõnus toit. Me suhtleme kõigi nende sõduritega – töötame nendega koos, korraldame nendega koos väljaõpet. Nii kogeme me nende kultuuri ja küllap toit on osa kultuurist. Soome toit on OK, Ghana toit on teistsugune, nagu ka malaislaste ja nepallaste oma. See on osa sellest kogemusest. Vähemalt proovimine, kas sa seda toitu siis naudid või mitte.

Igatahes on toit sõduritele väga oluline.

Mida soovitate selleks missiooniks valmistuvatele Eesti sõduritele?

Ma olen varem ühe Eesti sõjaväelasega koos töötanud. Golani kõrgendikel. Väga suurepärane ohvitser, Urmas Rand oli tema nimi.

Ükskõik millisele Liibanoni minevale sõdurile ütlen, et see on kogemus, mida oodata. See on äärmiselt huvitav maailmanurk. Lõuna-Liibanon on väga ilus: kõrged mäed, sügavad orud, kui vihma on, siis ka talvel väga roheline, väga vahemereline. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud.

Sõdurid peavad samas olema teadlikud ka sellest, et nad lähevad plahvatusohtlikku maailmanurka, pingepotentsiaal on seal kõrge. Mitte väga kaugel on väga palju vägivalda. Ja nad peavad olema alati valmis, et olukord muutub kiiresti. Missioonieelsel väljaõppel peavad nad ikkagi arvestama, et olukord võib minna väga halvaks. Nad ei tohi ka unustada, et nad lähevad üsna teistsugusesse kultuuriruumi. Kuid neil saavad olema head mentorid Soome ja Iiri sõjaväelaste näol. Samuti võivad nad end kindlamalt tunda tänu sellele, et soomlased ja iirlased on kohalikega sisse seadnud väga head suhted.

Neil seisab ees sõdurikogemus, mis ühelt poolt on väljakutseid täis, teisalt aga ka üsna nauditav, maailma nurgas, mis õnneks on hetkel rahulik ja loodetavasti ka jääb selliseks.
-----------------------------------------

Kolonelleitnant Kevin Campion

•    On teeninud Iiri kaitsejõududes erinevatel kohtadel nii kodu- kui välismaal 30 aastat.

•    Ta on teinud kaheksa välismissiooni, nende seas Süürias, Kongos, Libeerias ja Kosovos.

•    Lõuna-Liibanonis UNIFILi missioonil on ta teeninud viis korda: esimest korda 1992. aastal ja viimati mullu, kui ta oli FINIRISHBATTis Iiri kontingendi ülem ja pataljoni asejuht.

•    Kolonelleitnant Campion on lõpetanud Iiri juhtimis- ja staabikooli ning tal on Maynoothi ülikooli magistrikraad juhtimises ja kaitseuuringutes, rahvusvaheliste suhete magistrikraad Dublini linnaülikoolist ning bakalaureusekraad Galway ülikoolist.