«Beiruti ekspress» ja lendavad raudpõrsad
18. aprill 2015, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeval peenraid kõblanud külamees paneb õhtul põllu äärde miinipilduja, laseb kaks popsu üle rahuvalvajate peade Iisrae-li suunas ja pageb enne saabuvat suurtükituld. Eesti rahuvalvajate jaoks oli see pilt Lõuna-Liibanonis pingekatlas tavaline.
Sügis 1996. Valdavalt endistest ajateenijatest ja piirivalvuritest kokku pandud 135-liikmeline rahuvalve üksikkompanii oli suvel saanud riigikogult ainulaadse mandaadi – osaleda pool aastat Norra pataljoni ühe kompaniina ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis.
Norrakad olid toona osa UNIFIList ehk 6500-liikmelisest rahvusvahelisest brigaadist, mis valvas Liibanonis rahu juba 1978. aastast. Täpsemalt seda, et Iisrael austaks Liibanoni territoriaalset terviklikkust ja mõlema poole sissirühmitused laseksid piirialade elanikel elada.
Et norrakatel oli käimas 18. aasta, olid nad enam kui rõõmsad, et saavad tüki umbes 45-ruutkilomeetrisest mägisest vastutusalast nüüd eestlaste õlule anda. Isegi kui see tähendas, et uustulnukatele tuleb leida kogu varustus alates riietest ja lõpetades sõidukite ja relvadega.
«Kontrast oli üsna suur,» meenutab praegune Olympic Casino tegevjuht Aigar Hain seda, mis pilt 21-aastasele jaoülemale Liibanonis avanes. «Kuuliaukudega majaseinad. Iga päev oli tulevahetus, just vaatlusala nägemisulatuses.» Pommikraatrid, mürsulehtrid maapinnal, vaod seintes – kõik jäljed varasemast sõjategevusest.
Juhised eestlastele olid selged: registreerida tulevahetus. Võimalusel hoida ära relvastatud elementide nagu Hezbollah’, Amali ja PLO sissetungimine pataljoni vastutusalale. Samuti Iisraeli kaitseväe positsioonide tung põhja suunas. Kõike seda tuli teha tuld avamata, lihtsalt suheldes ja kohalolekut näidates. Päevases ja öises patrullis tuli käia kaardiga, et mineeritud alale ära ei eksiks.
Eestlaste kompanii staap ja mobiilreservi rühm SISU soomukitega paigutati Rachaiya El Foukhari külla, umbes neli kilomeetrit Iisraeli piirist. Kilomeeter lõunas mehitas esimene rühm ööpäev läbi kontrollpunkti ja kaht vaatlusposti, kust avanes maaliline vaade tasandikule. Neli kilomeetrit idas asuva Chebaa külje all oli teisel rühmal samuti post ja kontrollpunkt.
«Kontrollpunktides pidime jälgima, et Sinisesse tsooni relvi ei smugeldataks ja et alale ei sõidaks võõraste numbrimärkidega autod, kes pole sinna lubatud,» kirjeldas Hain. Julgeolekukaalutlustel kehtis külades öise liikumise keeld. Peamiseks peavaluks kujuneski romude seisma saamine, sest kohalikud kasutasid Saksamaalt toodud sõidukõlbmatuid masinaid. Enamik hukkunuid kirjutati Sinises tsoonis mitte tulevahetuse, vaid just liiklusõnnetuste arvele.
Kohalik, umbes 18 000-liikmeline rahvaste paabel – kristlased, moslemid ja druusid – suhtus rahuvalvajatesse hästi. Nende jaoks tähendasid sinikiivrid turvalisust ja püsivat sissetulekut poodlejate ja kaneelitee joojate näol. Orus oli tavapärane 25 soojakraadi, aga juba viis kilomeetrit kaugemal mägedes võis alla tulla poolemeetrine lumekiht.
«Esimesed kaks kuud elasime ühes külas, ühe vanamehe maja teisel korrusel. Ta üüris seda ÜRO-le välja. Käisime sealt patrullis pooljagude kaupa,» kirjeldas Risto Fuchs, toonane jaoülem. «Kohalikel ei tohtinud puhvertsoonis relvi olla, aga oli avalik saladus, et kõigil olid.»
Näilise idülli võiski iga hetk puruks rebida mõni osapool, kes oponendile eelmise arveteõienduse pärast tahtis tagasi teha. Sinikiivrite seas räägiti juhtumist, kui kohalik kristlasest vanamees lahkus külast valet teed pidi, lootes sallivusele. Ekstreemsemate moslemite kontrollpunktis lasti ta lihtsalt maha.
Päeval kõplasid kohalikud põldu, hämaruses aga andsid lõuna suunas tuld. Kui sihtmärgiks oli Iisraeli positsioon, vastasid juudid enesekaitseks 360 kraadi enda ümber tulistades. Seejuures ei omanud tähtsust, kas positsiooni läheduses oli küla, linn või ÜRO positsioon.
«Oli näha, et kui nad laskma hakkasid, siis mingid «põrsad» lendasid üle taevalaotuse. Need maandusid kuskil kaugemal,» meenutas praegu kinnisvarabüroo Harjumaa juhina töötav Andrus Soonsein, kes 19 aasta eest oli Liibanonis kiirreageerija. Peaaegu iga päev lendas pataljonist üle Iisraeli õhuväe nn Beiruti ekspress, mis kogus luureandmeid Liibanonis paiknevate Süüria vägede kohta.
Oludele vaatamata tundsid rahuvalvajad end tegelikult turvaliselt – nad polnud kummagi poole sihtmärk. Sinikiivrid olid viga saanud küll varem ja hiljem, aga eestlaste poolaasta jooksul polnud ühtki sellist intsidenti. Küll aga tuli aidata teisi. Näiteks toimetas eestlaste soomuk mägedest linna kukkumise järel tugeva peapõrutustrauma saanud tüdruku.
Kuulide klõbinat said eestlased üllatuslikult kuulda aastavahetusel. Ilutulestiku puudumisel armastasid kohalikud tähistada kõiki tulirelvi täristades. Mida lähemale keskööle, seda rohkem pauguraudu kasutusele võeti ja mõned alla tulevad kuulid kukkusid ka rahuvalvajate punkritele.
Töö kõrvalt on sellised olud rahuvalvaja loovusele viljakas pinnas. Näiteks ostsid eestlased ära kohaliku poe mitme aasta plastiliinivaru, et valmistada sellest vanale vineeruksele värviline 3D mudel kompanii vastutusalast, selle mägisest reljeefist, teedest ja kontrollpunktidest. Tööd kiideti lausa rahvusvaheliselt.
NORBATTi iganädalasel Rachaiya 5,5 km jooksul olid eestlased favoriidid alati, kui nad just postil ei viibinud. Kuni missiooni lõpuni polnud norralastel sellel trassil lootustki. Risto Fuchsi nimel on ka selle rotatsiooni lauatennisemeistri tiitel.
Mitmetest Eesti kontingendi liikmetest on nüüdseks saanud kaitseväe tugitalad. Liibanonis teenis kompaniiülema abina praegune Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. Kolonelleitnant Kalev Koidumäe tüürib nüüd Toetuse väejuhatust ja Andrus Merilo Scoutspataljoni.
Eestlaste rühm naaseb Liibanoni tänavu 12. mail. Sedakorda Soome-Iiri pataljoni koosseisus, sest norrakad loovutasid oma vastutusala juba 1998. aastal Indiale. «Loomulikult ma muretsen nende pärast. Kui sõdur läheb rahuvalvele, siis tema töö on ikka natuke riskiga seotud,» tunnistab Andrus Soonsein, kellel on missioonilt tänini palju sõpru. «Teisalt, nagu toona öeldi: rahuvalvamine ei ole töö sõdurile, aga seda saab ainult sõdur teha.»