Sinikiivrina tuleb Afganistan unustada

Oliver Kund
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liibanonis ei määra rahuvalvajate edu mitte tulejõud, vaid kiire kommunikatsioon ja kohalolu näitamine, ütleb kontingendiülem Mario Lementa.
Liibanonis ei määra rahuvalvajate edu mitte tulejõud, vaid kiire kommunikatsioon ja kohalolu näitamine, ütleb kontingendiülem Mario Lementa. Foto: Mihkel Maripuu

Rahuvalvaja on strateegiline sõdur – ta peab olema diplomaat. Peab teadma, mis võivad olla iga tema sammu võimalikud tagajärjed, kirjeldab Eesti kontingendi ülem Mario Lementa seda, mida ta mais Liibanoni sõitvalt jalaväerühmalt enim ootab.

Lementa (32) teab, millest räägib. 2009. aastal oli ta Estcoy-9 missiooniga Afganistanis miinipilduja rühmaülem, pärast seda juhtinud Võrus miinipilduja patareid.

Alates mai keskpaigast tema käe all Liibanoni siirduva kontingendi moodustavad 33-liikmeline jalaväerühm, kuni neli staabiohvitseri ja allohvitseri ning meedik. Kokku 37 eestlast. Meie rühm on üks kolmest Soome kompaniis. Lementa ülesanne saab olema pataljoniülema otsused rühmani tuua ning seista eestlaste heaolu ja varustatuse eest.

Uus koostöövorm tähendab ka muutusi. Näiteks pole rühm eestlaste jaoks tavapärase suurusega, vaid 33 meest õpetatakse tegutsema Soome mudeli järgi – kolmel soomukil, mille igasse jakku on lisatud lahingpioneer. Eestlased võtavad kaasa vaid relvad. SISU soomukid ja patrullides kasutatavad maasturid paneb aga välja Soome.

Rühm hakkab tegutsema umbes kümnekilomeetrise raadiusega vastutusalas Lõuna-Liibanonis, 30 000 elanikuga Bent Jbaili linna ümber. 19 aastat tagasi asus Eesti kompanii sellest paigast 20 kilomeetrit kirdes, aga ülesanded on samad: postide valve, kontrollpunktide mehitamine, patrull ja kohalikele humanitaarabi andmine. Sama teevad Liibanonis kõik ÜRO 9800 rahuvalvajat 38 riigist.

Märtsi lõpu seisuga on eestlaste väljaõpe lõpusirgel. Suur osa teadmistest omandatakse Soomes, sellest olulisim põhjanaabrite kogemus konfliktipiirkonna osapoolte tundmisel. «Rahvas kohapeal on hästi kirju. Seal on nii palju usulahke, et pead teadma, mis piirkonnas viibid ja mis kombed seal on, et mitte ilmaasjata kohalike vaenu enda peale tõmmata,» ütleb Lementa.

Viimane suurem pingete koondumine oli piirkonnas 2006. aastal Liibanoni sõja ajal, kui tulevahetus vigastas ka rahuvalvajaid. Liibanoni Hezbollah süüdistas sinikiivreid iisraelimeelsuses, juudiriik aga kritiseeris neid terroriorganisatsiooni liiga leebe suhtumise pärast.

«Iisraeli armee sõjaline ennetav poliitika, mida nad võivad kasutada, on see, et kui nad näevad, et on põhjust kaitsele tõmbuda, siis nende esimene tegevus on tegelikult rünnak. Sealt tuleneb ka kogu süte hõõgumine,» kirjeldab Lementa.

Tavapärane on, et tulevahetus käib üle rahuvalvajate peade. Sinikiivrid pole rünnakuobjekt, sest Iisrael ja Liibanon on kokku leppinud, et sellist missiooni on nende kahe vahele vaja. Sinise tsooni elanikud on rahuvalvajate vastu enamjaolt sõbralikud, sest viimased on ühtaegu nii julgeolekugarantii kui ka tugi kohalikele äridele.

«Me ei tõtta sinna kedagi eraldama. UNIFILi asi on vaadelda, teha kiiresti raportid ja järeldused, mis jõuaksid võimalikult kiiresti võimalikult kõrgele. Liibanonil on enda regulaararmee, kes konflikti korral oleks Iisraeli vastu,» summeerib Lementa. Niisiis erinevalt Afganistanist ei määra Liibanonis edu mitte tulejõud, vaid kiire kommunikatsioon ja kohalolu näitamine.

Keerukaks teeb olukorra asjaolu, et Liibanoni armee ei ole piisavalt tugev ega suuda ka infot saades tihti korda kehtestada. Sinisesse tsooni võidakse smugeldada relvi ja küllalt tavaline on vägivald kättemaksu eesmärgil.

«Üsna tavaline on ikkagi veritasu «teie tegite, me teeme vastu». Lisaks väiksemad kontaktid. Tõenäoliselt suurt sõjalist konflikti seal oodata ei ole,» ütleb Lementa. Alates konflikti algusest on Lõuna-Liibanonis hukkunud umbes 300 rahuvalvajat, neist 11 soomlast. Reeglina on põhjuseks õnnetused.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja Andres Sang ütles, et Eesti sai Soomelt pakkumise UNIFILis osalemiseks möödunud aasta lõpus. Kohe alguses oli juttu rühmasuurusest üksusest.

Eesti jah-sõnal on ka poliitiline mõõde. Riik tahab pürgida 2020. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. «On oluline näidata tegudega, et tulevane potentsiaalne liige on tegus ka ÜRO operatsioonidel,» põhjendas Sang.  

Esialgu on riigikogu andnud kaitseväele mandaadi osalemaks Liibanonis 2015. aasta lõpuni, aga tõenäoliselt palub Soome seda pikendada ja seda ka tehakse. «Kuna Soome on väga lähedane liitlane, kellega sõjalise koostöö arendamine on meie mõlema huvides, ei saa meie tegevuse jätkumist välistada,» sõnas Sang. Missiooni kulud aasta peale on ligikaudu 2,4 miljonit eurot.

Lementa sõnul võtab järgmine, suvel väljaõpet alustav rotatsioon tegevuse üle novembris ja lõpetab järgmise aasta mais. Praegusel Scoutspataljoni alfa-kompanii põhjal kokku pandud kontingendil missioonikogemust jagub.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles