Siil testib kaitsevõimet

Suurõppus Siil. Illustratsioon: Allikas: kaitsevägi

Sõda veel ei ole. Meie riik valmistub kaitsetegevuseks. Me oleme tuvastanud sõjaohu ja poliitiline juhtkond vastu võtnud õiged otsused, mille tulemusel alustab Eesti riik mobilisatsiooni. Sissetungi veel ei ole, veel ei ole mahajäetavaid piirkondi ega õhkulastavaid sildu, aga vastane luurab meie territooriumil ja valmistub sõjaks ning meie eesmärk on formeerida üksused ja asuda end kaitsma.

Selline on suurõppuse Siil põhi-stsenaarium, mille järgi hakkab tegutsema 13 000 inimest, kellest ligi 7000 reservistid. Kuigi õppusel osalejate hulk on Eesti jaoks enneolematu, on igaühe panus oluline. «Iga okas loeb,» nagu kuulutab õppuse vapiloom siil.

«See, mis toimub, on harjutamine võimalikuks tulevikukriisiks,» räägib kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonelleitnant Eero Rebo. Siilil saab näha, kui hästi on võimelised end lahinguvalmis seadma Eesti reservistid, kellest paljud pole aastaid kasarmuväravaist sisse astunud, ja kui edukas on olnud taasiseseisvunud Eesti riigikaitsesüsteem.

Reservväelastel, kellel on oma ametikoht teada, ei peaks õppusel erilisi üllatusi tulema – nende esinemine viitaks sellele, et oleme oma väljaõppe valesti korraldanud.

«Kui miski võiks üllatada, siis ehk arusaam, kui palju meid tegelikult on,» muheleb Rebo – lõpurivistusel Tapal peaks olema vähemalt 4000 Eesti võitlejat. Mitte kõige igapäevasem vaatepilt on ilmselt ka tankide lahinglaskmine kaitseväe keskpolügoonil, millega antakse juba 30. aprillil õppusele nii-öelda avapauk. Abramsi tankid on osa vastutegevusest.

«Kõik tulevad üksuste kaupa ja iga üksus teeb seda, mis on tema ülesanne. Kui see on keeta suppi, siis teed seda. Ülesanne suurtükki lasta – saad laost suurtüki ja lased seda. Side tuletab meelde kõik sideprotseduurid. Mundrid selga ja relvad sisse lasta saavad aga kõik,» selgitab Rebo.

«Massi ei kutsu me massi pärast – igaühel on oma ülesanded, oma funktsioonid, igal üksusel oma mõtestatud ülesanne. Me ei hakka neile seda õpetama või üle kordama, igaüks peaks teadma, mis teda ees ootab,» räägib ta, «see on nagu suur kaitseväe laulupidu, ainult et tegevus toimub kõikjal üle Eesti.»

Laigulisi vorme ja rohelisi masinaid ei näe õppuse ajal mitte ainult Ida-Eestis, kus paiknevad peamised harjutusalad, vaid kindlasti ka mitmel pool mujal. «Kogu liikumise kaardile joonistamine annab tulemuseks ühe päris kirju pildi,» kinnitab Rebo.

Ringi liigub 13 000 inimest, kelle esmased kogunemispaigad asuvad mitmel pool Eestis – selline rahvahulk ei mahuks lihtsalt kuidagi ühte kohta kogunema ja varustust saama. Ida-Eestisse sõidab kokku ka näiteks suur hulk mehi Võrust, kõige aktiivsem siblimine käib aga ilmselt terve õppuse vältel Tapa ja keskpolügooni vahel.

Tsiviilelu püütakse sealjuures loomulikult võimalikult vähe segada ja räägitud on ka kõigi maaomanikega, kelle valdustest peavad siililised läbi käima. Õppusele tulevatele reservistidele panevad korraldajad aga südamele, et väeosadesse oleks neil kasulikum saabuda mitmekesi ühes autos või lasta end sõbral kohale tuua – väeosade juures ei ole muidu autosid kuhugi panna.

Õppus, nagu ka sõjaks valmistumine, algab formeerimisest – sõdur läheb väeossa, saab sealt oma relvad, paneb selga vormi ja laseb seejärel relvad sisse.

Suurõppusele «Siil 2015» kutsutakse reservväelasi üldjuhul kaheks perioodiks – 4000 reservväelast kutsutakse kohale 12 päevaks, et viia läbi tervet brigaadi hõlmav taktikaline õpe ja anda üksuse tegevusele hinnang.

Teine osa reservväelasi, alla 2000 osaleja, kutsutakse õppusele aga vaid neljaks päevaks, et kontrollida kuidas ollakse valmis mobiliseeritute vastuvõtmiseks ja milline on üksuste formeerimisvõimekus, tuletatakse meelde varem õpitut ja lastakse sisse relvad. Nende 2000 reservisti jaoks õppus sisuliselt valmisolekukontrolliga piirdubki – saab teada, kas nad on oma senise väljaõppe põhjal ka tegelikuks kriisiks valmis.

Neljaks päevaks kutsutud panustavad seega mobiliseerimise ja formeerimise õnnestumisse, 12-päevasel õppekogunemisel osalejad annavad võimaluse harjutada brigaadi koostööd – nemad lähevad pärast formeerimist lahingusse. Vastutegevuses osalevad ajateenijad ja liitlased teistest NATO riikidest. Niimoodi saab harjutada nii üksuste formeerimist kui brigaadi koostööd ja absoluutselt iga õppusel osaleja loeb.

Olulise punktina on Siili ajal kaardil Ämari ning sellal on ka lennukeid seal kohal rohkem kui tavaliselt Balti õhuturbemissiooni jaoks. Kavas on lisaks tavapärasele õhusuveräänsuse tagamisele harjutada ka maa-õhk tegevusi lahingtegevuse ajal. Peagi saabuvad Briti õhuturberotatsiooni 4 lennukit Eurofighter ning nendega koos tulevad Siili ajaks kohale ka Hawki ründelennukid. Lisaks osalevad õppusel ka mõned Poola ja USA lennuki.

Kui palju lennukid õppusel osaleda saavad, sõltub aga juba ka idanaabri tegemistest – kui Vene lennukid just Siili ajal eriti aktiivselt meie õhuruumi ääres siblivad, on ka liitlaste õhusõidukid hõivatud just eelkõige nende valvamise ja korrale kutsumisega. Õppuse õnnestumist see Rebo sõnul aga tegelikult ei sega: «Kui õhuseire saab päris tegevusega piisavalt rakendust, siis puudub tarvidus neid õppusega kurnata.»

Sealjuures on oluline meeles pidada, et õhuseirega tegeldakse ka Leedus ja Poolas.

Idanaaber võib küll aktiivselt jõudu näidata, et Siili korralduses on meil kindlasti sellinegi pool, mille eesmärk on näidata, et oleme naabrist paremad. «Erinevalt Venemaast, kes trikitab ja petab rahvusvahelist üldust, tegime meie väga avatud õppused,» rõhutab Rebo.