Mida ootavad Siililt reservistid?
17. aprill 2015, 17:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vahepeal on mõned aastad mööda läinud ja ajateenistuses õpitu on pikkamisi ununenud,» tunnistab ajateenistuses seersandi auastme saanud Kristjan Jekimov (26), kes praegu töötab reklaaminduses. «Üldiselt hoian meele avatuna ning loodan, et mõne aasta eest õpitu pole veel täielikult meelest läinud.»
Siilist võtab ta osa täies mahus – reservõpe algab tegelikult juba aprilli lõpust ning kestab mai kolmanda nädalani.
Mis ülesandeid ta täidab, on iseenesest teada – Siilil on ta pataljoni tankitõrje rühma rühmaülem ning iseenesest samad kohustused olid tal 2012. aasta Kevadtormil. Midagi oodata on raske, kuna nii palju on vahepeal muutnud.
Ajateenistuse läbis ta 2011. aastal Viru jalaväepataljonis ja õppis seal pataljoni tankitõrje rühma rühmaülemaks. Pärast ajateenistust ei ole tal rohkem kokkupuuteid kaitseväe ega Kaitseliiduga olnud ning ta kinnitab, et ehkki midagi konkreetsemat välja tuua on ilmselt raske, on ta ootused õppusele suured.
«Tegelikult ühe ootuse võib ikkagi ära märkida. Ootan huviga uue, hiljuti soetatud tehnika nägemist lahingutegevuses,» tuleb talle meelde. Lisaks on hea argielust ja -tegemistest vahepeal välja astuda ning tegeleda millegi sootuks teistsugusega.
Kolmeks nädalaks läheb Siilile ka Jekimoviga samal ajal Viru jalaväepataljonis jalaväe jaoülema kohustusi õppinud Madis Sügis (26). Ka tema ei ole vahepeal kaitseväega seotud olnud ning loodab, et koostöö nii suurel õppusel õnnestub. «Tahaks suurel koostööharjutusel saada ka suuremat pilti toimuvast,» avaldab ta lootust.
Sarnaselt paljude teistega hindab Sügis aga juba kõrgelt võimalust teenistuskaaslasi näha ja igapäevatööst väga aktiivsel moel puhata.
«Loodan, et on palju tegevust, et on huvitav,» räägib Taavi Linnus (22), keda ootab 12-päevane Siil. Kuperjanovi üksikjalaväepataljonis sai temast luurerühma jaoülem ning seega ootavad teda Siilil eelkõige luureülesanded.
Alles äsja omandatud teadmiste ja oskuste taas proovilepanek tundub praegu ülikoolis õppivale Linnusele juba igal juhul huvitava ja hea vaheldusena. Mõte igapäevatoimetustest eemale metsa minna paistab meeldiva väljavaatena, samuti ootab ta väga võimalust kohtuda teenistuskaaslastega. Linnus tunnistab, et eks on ka lootus, et lisaks praktiliste oskuste harjutamisele saab heas seltskonnas naljagi.
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
Postimehe ajakirjanike Andres Einmanni ja Marti Aaviku ülesandeks saab Siilil midagi nende igapäevatööga pealtnäha äravahetamiseni sarnast – nemad hakkavad tegelema teavitustööga ning täitma siiliuudistega Sõdurilehte ja Postimehe portaali siil.postimees.ee.
Einmann teab rääkida, et õppuse ajal levib vähemalt Virumaal ka FM-sagedusel siiliraadio, mida sealt kuulda saab. Kas ka nende hääled eetrisse jõuavad, ta veel ei tea. Siiliuudiseid kajastavad ka kõik teised Eesti meediaväljaanded.
«Ootan põnevust,» kinnitab Aavik ja usub, et õppusel ajakirjanikutööd tehes saab seda ohtralt, rohkem
veel kui mõnes teises üksuses – nemad liiguvad oma ülesandeid täites erinevate üksuste vahel ringi ning saavad õppusel toimuvast loodetavasti selgema ja suurema ülevaate.
Loomulikult tunnistavad mõlemad, et näevad laigulises vormis tehtavat ajakirjanikutööd vaheldusena igapäevaelule. «Nalja peab ka saama!» meenutab Einmann veel üht olulist õppuse komponenti – kaitseväeliste naljade alal on ta ilmselt ekspert, sest käis ajateenistuses päris selle algusaegadel, 1991. aastal piirivalves.
Kirjutavatele Einmannile ja Aavikule lisandub Postimehe foto- ja videoreporter Sander Ilvest.
Postimehe majandustoimetuse ajakirjanik Andres Reimer (51) Siilil oma igapäevatööga – ajakirjandusega – ei tegele. Tema on lahingkompanii tagalaülema abi ja aitab kaasa sellele, et tõenäoliselt vastaspoolt etendavatel võitlejatel oleks olemas kõik eluks vajalik – et tagalarühm jõuaks ette valmistada laagriplatsid, olemas oleks vesi, käimlad, meditsiiniabi. Eks majandusega haakub küll.
Reimer sõjaväes käia ei jõudnud. «Nõukogude armee jaoks olin liiga haige ja mind ei suutnud ravida isegi mitte sanatooriumid, kuhu mind saadeti,» meenutab ta kavalalt.
Taasiseseisvunud Eestis otsustas Reimer aga juba 1993. aastal Kaitseliiduga liituda ning oli seal mõned aastad ka aktiivne liige. Möödunud aastal soojendas ta selle suhte Ukraina sündmuste tuules üles.
«Minu Kaitseliiduga liitumise mõlemad korrad on olnud otseselt seotud Vene armee ohtliku tegevusega,» tunnistab ta – lahkus taasiseseisvunud Eestist Vene armee ju alles 1994. aastal.
Kui sõda peaks lähemale tulema, ei jäta see kedagi puutumata, nendib Reimer ning valikust, kas põgeneda mõnda sõbralikku naaberriiki või jääda siia ja võidelda, valiks tema viimase. Sestap läheb ta ka nädalaks
Siilile ja loodab, et tagalakompaniil õnnestub seal end heast küljest näidata ja kõigi ülesannete täitmisega hakkama saada.