Keeleoskust trotsides Eesti kaitseväkke

Artjom Heinsaar peab oma siiani kõige meeldejäävamaks missiooniks Estcoy-13 koosseisus jaoülemana Afganistanis teenimist. Foto: Jaanus Lensment

Tahan eraldi ära märkida ja eeskujuks seada tublit allohvitseri, nooremveebel Artjom Heinsaart, kes on Afganistani missioonil osalenud viis korda. Ta on täna siin, paraadil, scout’ide koosseisus. Ta on üks meie seast, Narva oma poiss.

See on lõik kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase Narvas Peetri platsil peetud vabariigi aastapäeva kõnest.

Neid sõnu kuulsid ka nooremveebel Heinsaare ema ja kasuisa, kes eesti keelt igapäevaselt ei kõnele. Uhke tunne.

«Ma kohe ütlen ära, et ega mina midagi suurt ei tundnud, kui mind mainiti. Seda oli vaja vene noortele, kes võib-olla tahaksid tulla Eesti kaitseväkke, aga ei julge,» ütleb Heinsaar, kes 2004. aastal ajateenistusse minnes teadis kolme eestikeelset sõna – «tere», «karu» ja «ema».

«Eesti keele hirm võib olla suur – kui ma ei tunne seda keelt, siis on ajateenistus topelt raske, aga ma olen näide, et tegelikult on vene noorel reaalne võimalus reamehest mööda karjääriredelit üles ronida, ma jätkan teenistust.»

Nüüd räägib Heinsaar eesti keelt ladusalt, kaitseväe teenistuses on ta olnud kümmekond aastat, millele intervjuus Riigikaitse.ee-le tagasi vaadata.

Mis ettekujutus sul üldse Eesti kaitseväest oli, kui omal ajal kutse said?

Ma ei teadnud mitte midagi, ma läksin suhtumisega, et vaatab, mis saab. See oli kohustus, aga tööd mul ka Narvas väga ei olnud. Keskkoolist oli möödas kaks-kolm aastat, ma õppisin vahepeal Venemaal Permis pangandust. See eesti keel, mida olin koolis õppinud, oli ka üldse meelest ära läinud.

Meid oli äkki 24 Ida-Virumaalt. Võeti Kohtla-Järvelt peale ja viidi Tapale. Järsku tuli ülem bussi keskele ja rääkis eesti keeles, keegi midagi aru ei saanud. Siis ta kordas vene keeles ja ütles, et nüüd kasutage neid kuid ja te saate eesti keele selgeks.

Kui keeruline on ajateenistuses, kui sõnagi eesti keelt ei räägi?

Suurtükiväepataljonis oli 12 meest sellised, kes olid kakskeelsed. Üks vene punt siis üritas olla ühe mehe juures, kes oskas mõlemat keelt. Siis oligi esialgu nii, et kui korraldus tuli, siis uurisime, et mis ta nüüd ütleski… Sa lihtsalt pead aru saama, mis sulle öeldi. See, et sa ei tunne seadusi, ei vabasta sind nende täitmisest.

Kui kiiresti eesti keele suhu said?

Kui lõpetasin ajateenistuse, sain hästi aru ja suutsin lühidalt rääkida ka. Kui tulin Scoutspataljoni, siis tuli juba rohkem rääkida, aga enamasti pidin ikka käsust aru saama ja vastavalt tegutsema. Aga kui läksin noorema allohvitseri kursustele, hakkasin juba ise juurde õppima.  

Isa on sul eestlane.

Isa on Lääne-Virumaalt pärit, aga kui ma olin kolmeaastane, läksid ema ja isa lahku. Ema on pärit Narvast ja ma jäin ema juurde.

Kasuisa, kes mind kasvatas, on venekeelne. Eesti keelt ta üldse ei oska. Ta elab täielikult Vene inforuumis.

Kui käin kodus, siis tekib päris palju poleemikat, näiteks et mis tegelikult Ukrainas toimub. Tema maailmavaade ja minu maailmavaade on erinevad. Sellepärast leian, et venekeelset telekanalit on tõesti vaja, sest need, kes on üle 40 aasta vanad ja elavad Narvas, on pildist veidi väljas, ei tea palju Eesti elust. Nooremad, minu sõbrad, on kursis. Paljud töötavad Tallinnas, paljud on kakskeelsed. Nemad jagavad juba omakorda infot. Elavad nii … nagu peab.  

Mida sinu kasuisa arvas kaitseväe paraadist ja sellest, et kaitseväe juhataja sind oma kõnes mainis?

Eks ta tundis uhkust küll, ma arvan. Kuigi ta on väga kindel, et Eestit keegi ei ründa, sest Vene meedias nii kogu aeg räägitakse.

Kas sinu Narva pere üldse 24. veebruari tähistab?

Ei. See on lihtsalt vaba päev. Tähistatakse pigem 23. veebruari – isamaa kaitsja päeva.

Mida sellise paraadi korraldamine narvalase jaoks tähendas? Kas Narvas ollakse selle üle uhked või on see tegelikult oluline pigem meile, kes me seda kõrvalt vaatame?  

Kindlasti on see oluline ja ka see, et president korraldas Jõhvis vastuvõtu. Ida-Virumaad on vaja kuidagi tagasi pildile saada. Inimesed jälgivad ikkagi tegusid.

Kui küsisin kasuisalt, kas paraadist räägiti pikalt, siis tegelikult ta ütles, et ühe päeva räägiti, aga see oli ka kõik. Muidugi pandi nüüd tähele, et relvastust oli rohkem. Esimene paraad oli Narvas 2009. aastal, kus ma ka osalesin, siis oli tehnikat kindlasti vähem. Nüüd olid veel liitlased ka kohal. Naljad käisid, et ameeriklased pole oma tehnikaga Vene piirile nii lähedal veel olnudki – 500 meetrit.

Kuidas sai sinust kutseline sõdur?

Kui olin ajateenistuses, siis ikka sellepärast, et ma lihtsalt pidin olema. Kui reservipäev tuli ja keegi oleks öelnud, et sa jääd kaitseväkke teenima, oleks ma öelnud, et mitte mingil juhul. Proovisin elu tsiviilis, olin Narvas kolm kuud Säästumarketis turvamees ja siis mõistsin, et tegelikult on elu kaitseväes hea – sulle öeldakse, mida teha, antakse süüa ja katus on pea kohal. (Naerab.)

Samal ajal oli üks mu klassivend scoud’is ja läbis kaadrikaitseväelase baaskursust. Uurisin, kuidas on, 2005. aasta mais olin ise ka tagasi.

Nüüd oled teenistuses olnud juba kümme aastat – ilmselt on veel midagi peale sooja toidu ja katuse.

Loomulikult. Missioonidel on näiteks individuaalne motivatsioon – raha ja kogemus – ning ühiskondlik motivatsioon – kasvõi vaadatakse uhkusega nendele, kes missioonidel teenivad.

Käisin kaks korda missioonil ja siis hakkasin mõtlema karjääri peale. Oli näha, et võiksin olla juhtivama koha peal.

Oled käinud kümne aasta jooksul viiel missioonil – kas seda on palju või vähe?

Keskpärane. Mul oli üks kaasvõitleja, kellel oli kaheksa või üheksa missiooni 12 aasta jooksul. Ta läks reservi, sest talle öeldi, et aitab küll. Piirangud on siiski ka.

Millise eelarvamusega esimesele missioonile läksid?

Esimene missioon oli 2006. aastal Estcoy2, mis on üldse esimene kord, kui jalaväeüksus läks Afganistani. See oli hästi hoolikalt ette valmistatud, sest väljaõppega alustasime 2005. aasta sügisel. Käisime ka Inglismaal kokku harjutamas kompaniiga, kelle koosseisus me olime.

Tunne oli enam-vähem sama, mis enne ajateenistust – vaatab, mis saab.

Mida perekond arvas, kui ütlesid, et lähed nüüd Afganistani sõdima?

Esimese missiooni puhul oli, et olgu, käid ja proovid ära. Teisel korral ma motiveerisin, et lähen ja teenin raha. Kolmas missioon tuli ootamatult kõigile – Afganistanis valiti presidenti ja julgeoleku tagamiseks oli vaja lisaüksust.

Viimase kahe missiooni osas nad on nagu rohkem leppinud. Olen öelnud, et teen seda karjääri pärast.

Milline missioon on olnud meeldejäävaim?

Estcoy13 on kõige huvitavam – see oli esimene, kus ma olin jaoülem, mis tähendab, et väga palju vastutust oli. Tegevust oli väga palju, iga päev oli patrull või kaks. Samas oli see suhteliselt raske missioon. IEDsid (isevalmistatud lõhkekehad) oli palju.

Kas see oli kõige raskem missioon?

Estcoy13 oli talvine missioon, ei olnud väga palav. Estcoy4 oli suvine missioon ja kui kontakti ajal pead ikka täisvarustuses jooksma, siis ei ole väga lihtne. Kaks kaasvõitlejat said surma, mitu haavatut oli.

Ma ei tea, kuidas seda nimetada, aga minu alluvuses ja minu juures ei ole mitte keegi kunagi hukkunud. Näiteks Estcoy13 ajal ma olin ainuke ülem, kelle alluvuses ei juhtunud mitte midagi. Ma ei tahaks muidugi ära sõnuda...

Kas missioonid on sind kuidagi muutnud?

Ma ise küll ei tunne, et oleks kardinaalselt muutunud. Lihtsalt tuleb tarkus ja mõistus pähe, aga ma arvan, et see on normaalne protsess. Tarkus tuleb vanusega, aga muidugi võib juhtuda, et vanus tuleb üksi.

Tulid koos viimase üksusega Afganistanist ära, kas rahuliku südamega?

Ühest küljest on kahju, et ei saa enam tagasi minna. Minu jaoks oli see tuttav plats. Ma teadsin sealseid reegleid ja samas on see ka väike vaheldus. Ei saa alahinnata ka raha, mis sealt tuleb.

Kas tunned, et oled oma töö tõttu millestki ilma jäänud? Näiteks on ilmselt paljudel sinu klassikaaslastel praegu lapsed.

Suhe naisega, kellega ma olin kuus aastat koos, läks mul küll katki. Ta ootas mind tagasi kolmelt missioonilt. See suhe purunes, aga ma ise arvan, et pigem nooruse tõttu. Ma ei tahtnudki vist peret, aga lihtsalt oli hea, kui keegi sind kodus ootab. Ma ise ei tunne, et olen millestki ilma jäänud.
-----------------------------

Artjom Heinsaar

Sündinud 19. veebruaril 1982

Lõpetas 2001. aastal Narva Juhkentali kooli

Ajateenistust alustas 2004. aastal, tegevteenistusse asus 2005. aasta mais

Osalenud viiel Afganistani missioonil – 2006 (Estcoy2), 2007 (Estcoy4), 2009 (EstcoyE), 2011-2012 (Estcoy13) ja 2013-2014 (Estcoy17)

Vabaabielus, ühe lapse kasuisa