Intervjuu: Iiri sõdurid liiguvad misjonäride jälgedes

Iiri kaitseministeeriumi poliitikadirektor Cieran Murphy. Foto: Evelyn Kaldoja

Kui mu ELi kolleegidel on raskusi rahvale rahuvalves osalemise vajalikkuse selgitamisega, siis iirlased küsivad, miks hoida oma kaitsevägi kodus, kui on võimalik saata nad välismissioonile, põhjendab Iiri kaitseministeeriumi poliitikadirektor Cieran Murphy Postimehele seda, miks tema riik juba aastakümneid truult sõdureid ÜRO operatsioonidele läkitab.

Iirlased on UNIFILiga Liibanonis käinud alates päris selle missiooni algusest. Lisaks on teie riik panustanud veel tervesse reasse teistesse sõjalistesse operatsioonidesse. Mis teie maad – ohutult Euroopa lääneservas asuvat saart – selleks motiveerib?

Kohe, kui Iirimaa liitus ÜROga, saatis ta aastatel 1958-1959 välja ka oma esimesed rahuvalvajad. Ning alates sellest ajast on iirlased käinud ligi 70 000 korda ÜRO missioonil.

Rahuvalves osalemine on üks meie välispoliitika võtmeaspekte. Iirimaa jaoks on ÜRO kõige tähtsam rahvusvaheline rahu ja julgeoleku tagaja. Sestap me peame väga tähtsaks ka ÜRO hartas sisalduvat kohustust, et liikmesriigid panustavad vägesid ja toetavad rahuvalveoperatsioone.

Nii on meie jaoks asjad olnud alates ÜROga liitumisest. 1960ndail saatsime me vägesid Kongosse, kus kaotasime märkimisväärselt sõdureid, eriti just Niemba varitsuses. Minu arvates see kristalliseeris see iirlaste silmis ÜRO rahuvalve olulisuse kui ühise ülima huvi.

Kui ma räägin teiste Euroopa kaitseministeeriumite poliitikadirektoritega, siis paljud neist tunnistavad, et avalikkuse silmis on neil suuri raskusi sellega, et «müüa» rahvale sõnumit rahvusvahelisest rahuvalve olulisusest. Nende avalikkused peavad nende relvajõudude ülesandeks oma riigi kaitsmist. Iirimaal küsitakse, meilt, miks meie sõdurid peavad olema kodus, kui on võimalik nad välja saata? Kogu iirlaste orientatsioon on kaitsejõudude osas märksa suurem välismissioonide kui riigikaitsele.

Ma usun, et osa sellest on tingitud asjaolust, et meil pole kohalikke vaenlasi, otsest naaberriikidest lähtuvat väljakutset meie riigi julgeolekule. Ilmselgelt on meie praegused suhted Ühendkuningriigiga väga head, need on paranenud alates ajast, kui me saime oma iseseisvuse, kõige viimane oluline samm oli 1998. aasta Suurreede rahulepe, millega vähenes sõjaline tegevus meie saarel. Enne seda pidid meie kaitsejõud tegelema väga palju sõjalise tegevuse tõrjumisega meie oma saarel, valvama piiri Põhja-Iirimaaga.

Teie kaitsejõududel on tänu neile sündmustele ka märkimisväärsed kogemused terrorismivastase võitluse alal. Kuivõrd saate te neid rakendada välismissioonidel?

Eriti just isevalmistatud lõhkekehade vastases võitluses ja demineerimises tundub Iirimaal olevat märkimisväärne nišivõimekus. Kuigi Põhja-Iirimaa julgeolekuolukord on märkimisväärselt paranenud, ilmneb, et osad neist endistest võitlejatest müüvad nüüd oma oskusi organiseeritud kuritegevusele. Sestap kasutatakse Iirimaal jätkuvalt päris palju isetehtud pomme ning kaitseväel on nende kahjutukstegemises jätkuvalt oma roll.

See on ka üks põhjuseid, miks Afganistanis oli meie sõdurite roll isevalmistatud pommide kahjutukstegemine, mis oli seal vägede kasutuks tegemisel väga oluline.

Kuid konfliktide arenemisel Lähis-Idas, Aafrikas, Saheli piirkonnas muutub see oskus ka rahuvalveoperatsioonidel järjest olulisemaks.

Teine oluline aspekt on teadmine lihtsalt sellest, kuidas terroristlikud organisatsioonid töötavad. Kuigi muidugi praeguseks on need ilmselt arenenud uuele standardile. See, mida me näeme nn Islamiriigi ja Magribi Al Qaeda juures, mis toimub üle Saheli, mida me näeme Keenias – sellised julmused on totaalselt teistsugusel tasemel kui see, mis juhtus Iirimaal.

Kuidas Iirimaa valib missioone, kuhu ta oma sõdureid läkitab?

Kõige aluseks on meie pühendumine ÜRO-le. Me ei saa saata oma sõdureid ühelegi missioonile, millel ei ole ÜRO mandaati. Kui ÜRO julgeolekunõukogu on andnud mandaadi, on võrdsed nii NATO, ELi kui ÜRO sinikiivrite missioonid.

Me nimetame seda oma kolmiklukuks: missioonile vägede saatmiseks peab selle heaks kiitma valitsus, heaks kiitma parlament ja sellel peab olema ÜRO mandaat.

Missioone valides ei lähtu me ainult rahvusvahelisest julgeolekust, vaid kaalume neid ka oma välispoliitiliste huvide ja rahvusliku orientatsiooni seisukohast. Me vaeme, millise panuse meie kaitsejõud anda saavad selle missiooni mandaadi raames. Meil on suhteliselt väike sõjavägi, vaid 9500 inimest, kellest umbes 7500 on maavägi. Meil on piiratud eelarve, meil pole suuri tippvõimekusi nagu hävituslennukid. Me oleme tasemel, kus me saame tegeleda rahuvalvega ja anda selles märkimisväärse panuse.

Vastavalt meie praegusele «Valgele raamatule» võime me saata välja kuni 150 sõjaväelast. Praegu on meil väljas pisut üle 70 ja see on osaliselt seotud majanduskriisiga, millest me nüüd toibume. Enne seda oli meil väljas üle 700 sõduri, aga me pidime kokku tõmbama operatsioonide arvu, sest me ei saanud endale lubada nii suure väe väljasaatmist.

Missioonipiirkondade mõttes on Iirimaal olnud pikk side Aafrikaga. See tuleneb misjonäridest, kes tegutsesid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil ning kellele järgnesid mittetulundusühingud, mis arenesid põhimõtteliselt misjonärikogukondadest. Paljud iirlased tunnevad lähedust Aafrikaga tänu teadmistele neist organisatsioonidest ja inimestest, kes töötasid nendele organisatsioonidele.

Ma käisin katoliku koolis ja mäletan, kuidas kõigi mu töövihikute tagaküljel oli kaart kohtadest, kus tegutsevad iiri misjonärid. Iirlased tunnevad end tänu sellele lähedasena inimestega, kes elavad õrnas olukorras riikides, kes kannatavad näljahäda ja konflikti all. Põhimõtteliselt Iiri kaitsejõud liikusid misjonäride jalajälgedes. Iiri rahvas tahtis, et meie kaitsejõud panustaksid nende riikide julgeolekusse.

Rahu Lähis-Idas on Iiri välispoliitikas olulisel kohal seisnud pea nii kaua kui me mäletame. Sestap ka me seal ka tegutseme. Meie esimene välismissioon oli UNTSO, kuhu me saatsime sõdurid aastal 1958. Kui UNIFIL 1978. aastal rajati, siis saatsime sinna sõdureid. Me oleme seotud ÜRO missioonidega üle kogu Lähis-Ida: me oleme tagasi UNIFILis, samuti UNTSOs ja UNIFILis.

Kas te võiksite iseloomustada UNIFILi missiooni nii võrdluses sellesama missiooni varasemate versioonidega kui ka teiste missioonidega, millel Iirimaa osaleb?

2006. aasta missioon oli erinev, sest siis me tegelesime Soome inseneriüksuse kaitsmisega. Me ei käinud väljas patrullis nii nagu nüüd.

2008. aastal saatis Iirimaa suure kontingendi EUFOR Chadile. Iirimaa juhtis seda missiooni, meil oli seal umbes 440 sõjaväelast. See missioon lõppes aastal 2009, kui asjad anti üle ÜRO missioonile MINURCAT. Soome nõustus sinna edasi jääma ja liitus meie kontingendiga Tšaadis. Kui see missioon 2010. aasta märtsis lõpusirgele jõudis tulid Soome ja Iirimaa sealt koos ära, sest algamas oli vihmaperiood ning polnud mingit märki sellest, selle mandaati pikendatakse. Me ei saanud seal ju mandaadita edasi teenida, meil oli vaja oma varustus ära tuua.

Soome ja Iirimaa vahel oli sealsel missioonil väga lähedane koostöö ning ministrite tasemel leppisime me kokku, et otsime võimalust saata ühiskontingent mõnele teisele ÜRO missioonile. Me tegime ühise analüüsi erinevate üle maailma toimuvate ÜRO missioonide kohta ning jõudsime järeldusele, et UNIFIL on tõenäoliselt parim variant ja seal oli just tekkinud ka vakants umbes sellises suuruses kontingendile nagu me plaanisime välja saata.

2010. aasta märtsis me lahkusime MINURCATist ja 2011. aasta lõpuks olime me UNIFILis. Ettevalmistusaja mõttes on see väga lühike periood. Ja see on osutunud väga edukaks ning me oleme rahul, et me seal oleme. Tõenäoliselt jääme me sinna veel paariks aastaks.

Millised sealsed tegutsemistingimused sõduritele on? Kui ohtlik seal on?

Tõenäoliselt kehtib see kõigi selliste piirkondade kohta, et üldiselt võib seal olla väga rahulik, aga siis juhtub midagi ja asjad võivad väga kiiresti väga valesti minna, kui sa ei tea, mida sa teed. Meie lähenemine rahuvalvele on see, et me üritame osapooli sõnadega rahustada, mitte ei torma kohale relvade välkudes.

Kohalikega suheldes ja kohapeal tegutsedes tuleb anda endast parim, et konflikti ei lahvataks. Aga alati tuleb olla ka valmis võimalikuks pingete teravnemiseks. Kuigi meie kaitseväelased on seal kui rahuvalvajad, on nad samas ka sõdurid ja lahinguüksus. Kui vaja, võivad nad ka jõudu näidata, aga see pole viis, kuidas seal üldiselt asju aetakse.

Ohud on olemas. Kui Hezbollah otsustab, et nad läkitavad Iisraeli poolele paar raketti, siis nad seda ka teevad. Kui Iisraeli pool otsustab, et nad vastavad sellele, siis teevad ka nemad seda. Selle tõttu on olnud ka ohvreid. Kuid meie töö seal on hoida oma võimekuste piirides parimat võimalikku turvalist keskkonda.

Meil on kaks tugipunkti Sinise joone lähedal ja põhibaas. Praegune baas on üsna suur ja turvaline. Varem olime me Tibnini külas, aga nüüd jääb baas asulast välja ehk kontaktid kohalikega pole ka nii tihedad. Eelis on aga see, et baas asub kõrgendikul, ehk ümberringi toimuvast on parem ülevaade.

Oma esimese teenistusperioodi ajal Liibanonis kaotasite te langenutena 47 sõdurit. Sel korral pole keegi langenud, kas vigastatuid on olnud?

Ei, ka märkimisväärseid vigastusi pole olnud. Meil on olnud üsna palju õnne, me pole kedagi kaotanud alates Tšaadi missioonist ja seal oli ka tegu liiklusõnnetusega, kus hukkus üks meie sõdur.

Viimati langes UNIFILil selle aasta alguses üks Hispaania sõdur. Kas selles missioonipiirkonnas on pingelisemaid ja vähempingelisemaid piirkondi või on sellised surmad pigem juhuslikud?

Hispaania sõdur hukkus mürsust. Nagu ma juba rääkisin, seal võib kõik pinnapealselt näida rahulik, aga siis ootamatult teeb keegi midagi ja kõik võib väga kiiresti eskaleeruda.

Meie praegune hinnang on, et Hezbollah ei ürita praegu Iisraeliga konflikti süvendada, sest neil on juba mujal – ennekõike siis Süürias – piisavalt palju tegemist. Sestap on olukord seal hetkel suhteliselt rahulik. Aga kui Hezbollah peaks otsustama midagi Iisraelile teha, siis neil on suutlikkus seda teha ning ilmselgelt on Iisraelil suutlikkus sellele vastata. Siis võib sattuda risttule alla. See juhtus ka Hispaania sõduriga: ta ei olnud sihtmärk, ta lihtsalt juhtus olema valel ajal vales kohas.

Mis kasu neist rahuvalvajatest seal siis on, kui osapooled hetkedel, kus neil parajasti midagi paremat teha pole, taas üksteist ründavad?

Kui vaadata Iisraeli ja Liibanoni piiril toimunu ajalugu viimased 30-40 aastat ning seda, kus nad on nüüd, siis rahuvalvajad on toonud sealsele kogukonnale teatud kindlustunde, teatud stabiilsuse. Selle missiooni mandaat on [ÜRO põhikirja] artikkel kuue missioon ehk rahuvalve, mitte rahu jõustamise missioon. Need väed on seal Liibanoni valitsuse palvel vastavalt rahuleppele rahu hoidmas.

Kuni on kokkulepe, on seal ka rahuvalvajad. Kui seal tekkib konflikt, pole see enam praeguse missiooni mandaadi sees.