Parimad motiveerijad: tegevus ja vastutus

Joonas Eero (vasakult), Kaisa-Mai Kallaste, Bärbel Salumäe ja Henri Ley lippudega. Foto: Tairo Lutter

Tänapäeva lastega igapäevaselt töötades võib teha ka igasuguseid avastusi. «Meil oli Pirital õppus – see on ikkagi suhteliselt jõukate inimeste linnaosa. Ja tuli välja, et kohalikud lapsed ei oska sööginõusid pesta, sest igal pool kodudes on selle jaoks masinad,» jutustab Noorte Kotkaste Tallinna maleva rühmapealik Joonas Eero.

Nii Eero, Tallinna maleva pealik leitnant Henri Ley kui Tallinna maleva Kodutütarde noorteinstruktor Bärbel Salumäe on ühel meelel: tänapäeval on rohkem noori, kes ei hiilga just erilise iseseisvuse ja toimetulekuoskusega.

«Palju on neid, kes ei usalda iseennast. Kes ei julge üksi väga midagi teha ja küsivad iga liigutuse kohta – mismoodi nüüd edasi?» tõdeb Salumäe.

18 aastat tagasi 5. klassis õppides Kodutütarde organisatsiooniga liitunud Salumäe on ise pärit Kesk-Eestist ja juba maast-madalast mitmekesise loodusega kokku puutunud. See on kogemus, millega ei saa uhkustada just suur osa tänapäeva linnanoortest.

Ley kinnitusel võib märgata seaduspära, mille järgi maalt pärit lapsed saavad üldjuhul tõesti erinevates oludes paremini hakkama. Nad on kasvõi füüsiliselt vastupidavamad ja julgemad iseseisvamalt katsetama.

«Kõik sõltub sellest, millisest perest noor tuleb,» rõhutab Ley. Vanemate toetus ja usaldus on üliolulised. Vahel juhtub nimelt, et nood on rohkem mures kui lapsed ise. «Ükskord metsas oli meil nii, et keegi tüdruk jättis oma mobiiltelefoni telki terveks päevaks. Ema sõitis lõpuks kohale ja küsis, miks laps kõnet vastu ei võta? Too aga ei saanud arugi, et midagi oleks valesti olnud, talle lihtsalt ei tulnud pähegi, et võiks telefoni vaadata,» jutustab Eero.

Kaisa-Mai Kallaste kehitab nutisõltuvuse küsimuse peale lihtsalt õlgu. Telefon on tema jaoks telefon ja seal ürituse ajal lihtsalt passida on mõttetu.

11. klassi lõpetanud tüdruku sõnul on kogu kaitseteemaga seonduv noorte seas jälle aina popiks muutumas. Tema tuli Kodutütardesse 2012. aastal sõbranna kutsel. Ütleb, et «jäi lihtsalt külge».

Nutiseadmeid metsa minnes ei konfiskeerita. Kuid sellest pole hullu – nagu ütleb Ley, saavad moodsate vidinate akud aktiivsel tarvitamisel nagunii üsna kähku tühjaks. Laadida aga võsa vahel ei saa. Tema ise kasutab just selle tagamõttega veel vanamoodsat klahvidega sidevahendit.

Nii Ley kui Salumäe rõhutavad, et nende organisatsioonide kõige paeluvamaks vooruseks on mitmekülgsus. Ei ole nii, et paugutad ainult relvi või seod ainult sidemeid ja keedad suppi. Kuigi nooremas eas võib ehk noorkotkaste ja kodutütarde juures täheldada mõningaid soolisi stereotüüpe, siis hiljem ei takista keegi noorel neiul rohkem relvade ja madistamise manu pöörduda. Tihti nii juhtubki.

«Juhtimisoskused, meeskonnatöö, meditsiin,» loetleb Ley alasid, milles iga liige end täiendada saab. «Need on ju oskused, mida vajame iga päev.»

«Kõige tähtsam on, et tegevused oleksid planeeritud ja põnevad. Ei tohi kohapeal leiutada,» teab Ley täpselt, kuidas huvi sütitada. «Et ei oleks nii, et noored tulevad kokku, vaatavad – miskit ei toimu, võtavad telefonid välja ja hakkavad neid näppima.»

Talle sekundeerib Salumäe: tegevus ja vastutus on kõige paremad motiveerijad. Tunne, et noor saab ise hakkama, tema vastutada on laagris mingi valdkond.

Teised lisavad, et vanemad muretsema ei pea, sest igal pool on siiski juhendajad juures ja hoiavad toimuval silma peal. Nii pole ohtu, et mõni põlisest linnavurlest noor hakkaks näiteks karuputke järama.

Eero räägib oma kogemusest metsalaagrites telkide ülespanemisega. Kui ilm on veel enam-vähem ilus ja päikeseline, siis telkide püstilöömisel protestinoote ei kõla. «Aga vihmaga küsib keegi kohe: aga miks mina pean vaia mulla sisse suruma?» kirjeldab ta.

Küsimus «miks?» on kõigi juhendajate sõnul tähtsaim, millele alati peab vastama. Kallaste kinnitab fenomeni «Võistluste käigus küsitakse näiteks kogu aeg: miks seda nüüd vaja on? Aga selleks, et saada punkte. Ja mida rohkem neid tuleb, seda kiiremini saab kõik läbi,» on ta enda jaoks asja kokku võtnud. Aga iga vastuse saanud «miks?» ja läbitud tegevus on tulemuslik õppeprotsess.

Salumäe toob välja fundamentaalse erinevuse noorkotkaste-kodutütarde ja pea kõigi teiste huvitegevuste vahel – see ei maksa noortele sentigi.

Isegi muidu üsna sarnase suunitlusega skaudid ja gaidid peavad oma ürituste tarvis tavaliselt natuke panustama. Viimastest eristab Eesti organisatsioone ka asjaolu, et kui skaudid ja gaidid on puhtalt rahvusvahelisse võrku kuuluvad liikumised, siis meie noorkotkastel ja kodutütardel on juures patriootlik suunitlus, lisab Ley. Millest tõuseb küsimus – kui palju võib liikmete seas kohata vene peredest pärit noori?

Tuleb välja, et rohkesti. «Näiteks Noorte Kotkaste Tallinna maleval on Koplis oma, Tiigrite-nimeline rühm,» räägib Ley.

Eero sõnul võib täheldada lausa seaduspära: vene noored on isegi ehk püüdlikumad. «Nende keeleoskus ei ole eestlastega võrreldes nii hea, seetõttu näevad nad rohkem vaeva,» selgitab ta. Lisaks saavad nad eesti noortelt keelepraktikat. Kui ta peaks lühidalt sõnastama, mida Kodutütarde organisatsioonis veedetud aastad talle kõige rohkem õpetanud, on Salumäe vastus lihtne. «Austust iseenda ja teiste vastu.»
------------------------------

Kodutütred

•    Tütarlaste vabatahtlik isamaaline ja skautlik Kaitseliidu eriorganisatsioon.

•    Asutatud 1932. aasta 19. jaanuaril

•    Liikmeteks saavad olla 7–18-aastased neiud.

•    Ligi 3500 liiget.

•    Taasasutatud 1989. aasta 12. augustil.

Noored Kotkad

•    Kaitseliidu struktuuriüksus, mille sihiks on kasvatada noori vaimselt ja kehaliselt terveteks Eesti kodanikeks.

•    Asutatud 1930. aasta 27. mai

•    Liikmeteks 7–18-aastased noormehed.

•    Umbes 3000 liiget.

•    Taasasutatud 1989. aasta 12. augustil.