Evelyn Kaldoja: elu nagu filmis

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Kui 21. augustil Amsterdamist Pariisi teel olnud Thalysi rongis juhtunu olnuks mängufilm, valituks žanriks ilmselt absurdikomöödia ning IMDB filmide andmebaas soovitaks selle fännil vaadata ka «Team Americat». Või siis seisaks see intsident oma üheplaaniliste karakterite ja õnneliku lõpuga märulifilmide kategoorias kusagil viltuste botokslõugadega üleküpsetele musklinäitlejatele tööd andnud «Palgasõdurite» juures.

Täiesti uskumatul moel juhtus see kõik aga päriselt. Ründaja – 25-aastane Ayoub El-Khazzani – on kui üks põhikarakteritest brittide islamiste pilanud komöödiast «Neli lõvi» (2007). Halvimate stereotüüpide järgi tõeliselt äpardunud moslemiimmigrant, kes suutis ka Hispaanias kanepiga äritsedes politseile korduvalt vahele jääda ning lohutuseks asus siis fantaseerima islamistlikust rünnakust. Toitmaks oma fantaasiaid, vaatas El-Khazzani veel vahetult enne rünnakut rongis telefoni kaudu Youtube’i islamistlikke klippe. Seejärel suundus aga väljakäiku ja sealt juba kurja kallaletungijana väljudes oli millegipärast muuseas ülakeha paljaks võtnud.

Poolnudist-islamistile astusid hirmunud prantslaste silme all vastu tõelised Ameerika kangelased. Oregoni osariigis sündinud kreeka immigrantide poeg Alek Skarlatos – rahvuskaartlane, Afganistani veteran ning nüüd ka tõsielusarja «Tantsud tähtedega» USA versiooni uue hooaja osaleja. Sacramentost pärit ja vahepeal Saksamaal Ramsteini baasis teeninud õhuväelane Spencer Stone. Kahe eelmainitu sõber Anthony Sadler – üliõpilane, seltskonna ainus tumedanahaline ja oma elu esimesel Euroopa-reisil. Nagu USA filmides tihti, pakkus julgetele ameeriklastele tuge ka väärikas britt – 62-aastane ärimees Chris Norman. Ning isegi viies vastuhakkaja – alguses anonüümsust hoidnud ja prantslaseks peetud – Mark Moogalian osutus lõpuks ameeriklaseks. Üsna stseeni alguses maha langenud ja surnut mänginud Sorbonne’i ülikooli professor Moogalian jätab umbes sellise mulje nagu Jeff Goldblumi teadlasekarakter «Jurassic Parkis»/«Iseseisvuspäevas».

Lisamaks tõsisele intsidendile veel veidi tragikoomilist vinti, väitis El-Khazzani hiljem, et tal oli kõht tühi, mistap otsustas lihtsalt veidike kaasreisijaid röövida. Automaatrelva, 270 padruni, lõhkeaine ja bensiiniga, mis tal juhuslikult kaasas oli. El-Khazzani on väidetavalt teinud kahtlasi reise Türki ja uuritakse võimalust, et teda koolitasid islamistid. Sellegipoolest andis üheksakuise Afganistani kogemusega Skarlatos rongiislamisti oskustele karmi hinnangu: plaanid olid küll ilmselged, aga väljaõpe tulirelvade alal null. Pikantne uskuda, et mõni Süürias nn Islamiriigi võitlejaid kamandav tšetšeeni komandör usinatele õppuritele soovitab: «Ja kui nad teid maha väänavad ja rünnak nurjuma kipub, siis karjuge kõigest väest, et tahate kohemaid oma relva tagasi saada.» Nii, nagu tegi El-Khazzani.

Paradoksaalne juhtum ka prantslastele. Alates jaanuari terrorirünnakutest Pariisis käivad Prantsuse sõdurid operatsioon Sentinelle’i egiidi all oma kodumaa tänavail patrullimas. Terroriste heidutama mõeldud sõjaväelased rongi- ja lennujaamades relvastatult ringi jalutamas olid seal tavaline vaatepilt ennegi. Ameeriklaste «paha» militarismi on nende popkultuuris pilatud samamoodi nagu Ameerika sõjafilmides tembeldatakse prantslasi aeg-ajalt kasututeks elunautijateks. Ja siis ootamatult päästsid relvitud ameeriklased päeva.

Ma ei usu, et Thalysi rongis juhtunu näitas Prantsuse julgeolekuteenistuste nigelat taset. Tõenäoliselt on nad üldsusele märkamatult ära hoidnud väga palju halba. Aga iga luuserit, kes leiab lohutust radikaalsetest vaadetest, on raske 24/7 valve alla võtta. Osa julgeolekust jääb alati kogukonna enda hoida – leebel juhul äparduvat kaaskodanikku järele aidates, karmimal puhul tema breiviklikest kalduvustest võime teavitades või teda peatada püüdes.