Herem: kristalli ei saa töödelda vasaraga

Kolonel Martin Heremi sõnul peaks õppekogunemisele tulev rühmaülem mõistma, et tema läheb selle üksusega Sinimägedesse, ning suutma omal käel rühmale rakendust leida siis, kui ülesandeid pole antud. Foto: Toomas Tatar

Iga aastakäigu meestest 50 protsenti ajateenistusse saada on saavutatav, ent eeldab pingutust nii kutsealustelt kui ka instruktoritelt, ütleb Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ülem kolonel Martin Herem.

Sellest ajast, kui te kahe aasta eest KVÜÕA ülemaks saite, on maailm palju muutunud. Vene agressioon, Ukraina ja põgenikelaine on toonud uue ebastabiilsuse ajastu. Kuidas te õppeasutustes seda muutust tajute?

Kõik see, mida oleme kavades ette näinud, on muutunud väga reaalseks. Tõsi, me prognoosisime selliseid ohte juba varem riigikaitse arengukava koostamise käigus.

Juba 2012. aastal algas suurõppus Kevadtorm stsenaariumi järgi sellega, et hulk praeguses mõistes rohelisi mehikesi oli Kirde-Eestis kuulutanud ühe piirkonna autonoomseks vabariigiks. Kõigepealt tuli meil nemad likvideerida ja alles pärast seda läks reaalseks sõjategevuseks.

Ikkagi ma tunnistan, et kui nägin 2014. aasta märtsis Krimmi sündmusi, vaatasin seda suu ammuli. Ma ei suutnud seda uskuda, kuigi me selle kaks aastat varem Eestis läbi mängisime. Sel ajal muutus ka reservvägi prioriteetsemaks kui ajateenija. Saadi aru, et ajateenijast kasvatataksegi reservväge. Ka erinevatele hübriidoperatsioonidele hakati rohkem tähelepanu pöörama.

Kõrgem sõjakool on kaks aastat järjest võinud rõõmustada suure sissastumiskonkursi üle. On see järellainetus tõusnud ohufoonile?

Päris kindel on, et oleme värbamistegevust oluliselt parandanud. Fookustanud sihtgruppidele. Teine faktor on see, kui palju on sisseastujad saanud infot oma varasemate ülemate käest. Veel mõni aasta tagasi pettusid nii mõnedki ajateenistuse jooksul, nad ei tahtnud enam saada tegevväelasteks. Meil ei olnud kellelegi teisele seda süüd panna, kui ainult ohvitseridele ja allohvitseridele, keda me oleme ise õpetanud.

Sel aastal me näeme, et oluline roll teavitusel ja kooli maine loomisel on olnud just ohvitseridel. Ma ei tea, kas nad on seda sõnades reklaaminud või on see tulnud nende käitumisest. Igal aastal lähevad ohvitserid paremaks.

Ma ei karda seda öelda, et praeguse nooremleitnandi haridus on oluliselt kõrgem kui praeguse kaitseväe juhataja haridus, kui tema asus nooremleitnandina teenistusse. Isegi oluliselt parem kui neil, kes lõpetasid viis aastat tagasi. Selles ei ole mingit kahtlust.

Aga kas noored näevad, et ohvitseri tööl on tulevikku ja leiba jagub?

Jah. Isamaalisus ei ole esikohal. Põhilised on väljakutsed ja kindel töö. Nähakse, et see leib võib olla peenike, aga pikk. Sealt tagant hakkab tulema lisapõhjuseid – näiteks oht riigile. Me näeme teist aastat järjest, et 600 eurot stipendiumi on sisseastumise ajendina alles 4.–5. kohal.

Mis tüüpi peab olema nooruk, et temast saaks vormida hea ohvitseri?

Ma pean tsiteerima oma geneetikust teadus- ja arendusnõunikku, kes ütleb, et geneetiliselt on inimkonnas iga seitsmes see, kes tahab inimesi juhtida. Teps mitte iga seitsmes ei taha aga öelda, kuhu minna. Seda tahab otsustada alles iga kahekümnes.

17-18-aastase inimese juures on väga raske öelda, et ta tahab olla juht. Selles vanuses ei ole kusagilt veel näha sellist enesekindlust, et ta julgeks ebaõnnestuda. Eelkõige peab ta olema inimene, kes naudib seda, kui ta saavutab midagi, vastutades selle eest. Sa pead nautima tulemust, mitte positsiooni. Näiteks seda, kuidas sa saavutad lahinguväljal võidu. Või kui räägid ära ühe ajateenija, et ta otsustab arstlikus komisjonis öelda, et ta selg ikkagi ei ole piisavalt haige.

Olete kirjeldanud, et põhikursuselt peaks teisele ehk magistriõppesse jõudma umbes pool ohvitseridest, kolmandale omakorda pool, neljandale üksikud. Kas need proportsioonid meie kõrgemas sõjalises hariduses on paigas või on puudujääke?

Ütleme nii, et kui pooled jõuavad teisele tasemele, on hästi. Väga paljud langevadki välja pärast esimest. Meie teine tase on kaheharuline: üks on magistri tee ehk otsustaja tee. Teine on staabiohvitseri tee, millel on omakorda veel kaks erinevat kursust. Nemad saavad väga headeks ekspertideks. Mõlemad annavad teise taseme ja võivad edasi minna kolmandale tasemele.

Kui palju me neid koolitame, sõltub sellest, milline on kaitseväe vajadus. Praegu me arvutame kogu aeg neid proportsioone. Kui võtame võrdluseks mõne teise riigi armee, on meie proportsioonid täiesti paigast ära. See on sellepärast, et see arv ohvitsere, mis meil on praegu tegevteenistuses, peab ohu korral mitmekordistuma.

Kui vaatame kolonelide ja kindralite arvu Eestis, siis mõni võib arvata, et see on kole suur, aga pange sinna taha kogu reservvägi, umbes 20 000-mehelised kiirreageerimisüksused, ja siis ei ole neid üldse mitte palju.

Hariduse teise taseme läbinud ohvitseridest on praegu väga suur puudus. Praegu me teeme, mis võime, aga juurde saame neid anda ainult altpoolt. Kiire karjäär ei ole mõistlik.

Kui palju peaks Eesti noortele andma kokkupuudet laigulise maailmaga, et see oleks rahvust edasi viiv, ja kust läheb piir militarismi langemise vahel?

Õnneks gümnaasiumi riigikaitseõpetuse kava ei ole väga keskendunud püssi paugutamisele. See võikski olla ainult äge asi, mitte tõsimeelne laskma õpetamine. Riigikaitseõpetus peaks olema gümnaasiumis eelkõige kodanikuõpetus.

Kuna meil on kodanike armee, peaks vähemalt 50 protsenti Eesti meestest läbima ajateenistuse. Reservväelased peaksid hilisemas elus puutuma kokku täpselt nii palju, et nad oleks võimelised täitma oma ülesannet, kui seda tarvis läheb.

Kõik ülejäänud peaksid olema seotud samal määral nagu ülejäänud riigisüsteemide puhul – võimelised aru saama, kuidas asjad toimivad. See ei tohiks olla selline hullumeelsus, et kõik peavad tundma püssi. Riigikaitse mõttes on sinised vormid ja valged kitlid täpselt sama olulised. Riik peab edasi funktsioneerima. Ma ütleks isegi nii karmilt, et kui me peaksime oma kiirreageerimisjõududega kaotama sõja, aga rahvus säiliks, siis see on palju tähtsam.

Selles Riigikaitses kirjutame muu hulgas Kalevi pataljoni katsetest parandada sõduri baaskursust ajateenistuses. KVÜÕAs olete ilmselt mõelnud sellele juba aastaid. Mis esmajärgus muutmist vajaks?

Hoiakud. Alustan sellest, et meil sisuliselt ei ole ajateenistus. Ajateenistus oleks see, kui inimene tuleb, õpetatakse välja, ja ta teenib riiki mõnda aega riigi kaitsjana. Meie ajateenija ei ole tegelikult riigi kaitsja, ta on erirežiimiga internaatkooli õppur. Siin hakkavadki mängima hoiakud. Kui ta on läinud reservi ja saab mingil hetkel kutse, peaks ta vastavalt kutsele reageerima. See tähendab, et ajateenistuses toimuv peab olema tema jaoks olnud  eesmärgistatud ja selge.

Teine asi on juhtide õpe. Praegu me õpetame neile selgeks teadmised. Me võime kaks aastat pärast ajateenistust võtta reservist allohvitserid, anda neile kaks päeva ettevalmistusaega ja nad õpetavad uutele ajateenijatele tulejuhtimist.

Paljudel juhtudel ei ole neil aga õigeid hoiakuid. Ta tuleb õppekogunemisele ja ütleb, et see oli kaks nädalat molutamist. Rühmaülem on puusepp tänavalt. Ta peab aru saama, et tema lähebki oma rühmaga Sinimägedesse.

Sel nädalasel õppusel peaks ta leidma tegelikult ise vastused, mida ta teeb oma üksusega, kui ülesandeid pole antud. Jao- ja rühmaülema tasemel juhi hoiakute kujundamine on meil kehva.

Tänapäeva kutsealune on hoopis teise füüsisega kui 20 aasta eest. Mida selle teadmisega peale hakata?

Tuleb mõista, et kristalli ei saa töödelda alasi ja vasaraga. Kuna tänapäeva inimesel on teadmisvajadus väga suur – palju suurem kui näiteks kümme aastat tagasi –, siis järelikult peame ohvitseridena oma tegevusi rohkem selgitama.

Füüsis, see on teine asi. Ma ei ole näinud väga palju uuringuid, mis ütleks, et kutsealune on füüsiliselt haigem.

Rahva tervis keskmisena läheb ju tegelikult paremaks. Me lihtsalt oskame diagnoosida haigusi palju paremini ja see on andnud soodsa keskkonna. Kui inimesed on juba sellise hoiakuga, et me oleme kõik nõrgad, siis võib-olla me peaksime ajateenistuses kasutama palju rohkem füsioteraapiat ja spordimetoodikuid?

Ma olen täiesti kindel, et kui me avastame ajateenistuses tervisevigu ja ravime neid operatsiooni asemel füsioteraapiaga, siis pikas perspektiivis on see ühiskonnale väga kasulik.

Kuhu Eesti ajateenistus praegusel kursil sõites teel on – kas 20 aasta pärast meenutame Soomet või midagi muud?

Ma arvan, et meil on Soome mudel, aga soomlased lähenevad praegu meile. Nende ajateenistuse läbinute protsent langeb. Pigem me ühtlustume. Meie probleem on selles, et kui meil oleks kaks korda rohkem ajateenijaid, oleksime kohe silmitsi majutusprobleemiga.

Kui me räägime inimmaterjalist, siis 50 protsenti aastakäigu meestest ajateenistusse saada on saavutatav. Minu hüpotees on, et väga palju vabastavaid diagnoose tuleb tegelikult hoiakutest. Need ei ole simulandid, aga ma ütlen, et täpselt sama diagnoosiga inimene, kes vabastatakse, on ka teenistuses. See on hästi palju inimese otsustada, seda ei saa panna süüks arstidele.

Me teeme praegu teist aastat Kuperjanovi ajateenijate põhjal ühte uuringut, mis seda peaks selgitama. Esialgne hinnang vereproovide, füüsilise testi tulemuste ja teiste näitajate põhjal tõi välja, et ülekoormust ajateenijatele pole.

Samuti oleme jälginud põlvevalusid. Selgub, et ajateenistuse jooksul lisandub uusi põlvevalu kaebavaid inimesi väga vähe. Umbes 60 kaebaja puhul oleme uurinud põlvevalu meditsiinilist põhjust ja umbes 30-l ei leidnud me mitte midagi. On väga raske öelda, on tal midagi viga või mitte.

Sama uuringut laiendatakse ka teistele jäsemetele. Me tahame teada saada, kas me kurname ajateenijat või mitte.

Olite tänavu suurõppuse Siil mängukeskuse ülem. Mida see töö endast kujutas?

Mängukeskuse ülem korraldas üksuste manöövreid nii, et tekiksid vajalikud taktikalised olukorrad, kus üksusi saab hinnata. Meie ütlesime üksustele, kust rünnata, kui palju kaotusi vastasele tekitada. Näiteks piirata mingi üksus sisse, et me saaks jälgida pataljoniülema käitumist selles olukorras.

Selline jumala värk: ühele poole annad tanke ja lennukeid, teisel pool on ainult paljasjalgsed. Muidugi ka vastutustunne peab olema. Mina olin ainult dirigent, mitte helilooja. Selle plaani teevad ära paljud teised.

Õppusest on möödas täpselt neli kuud. Mida saab öelda selle kohta, kus on kaitseplaanid õnnestunud ja milles tuleb kindlasti veel pingutada?

Kõige olulisem on see, et meie formeerimise süsteem põhimõtteliselt töötab. Ettenähtud aja jooksul suutsime relvastada, varustada ja üksusteks koondada hulga inimesi. Me ei ole seda kunagi varem sellises mahus teinud. Saime hakkama.  Olen õnnelik, et meie prognoosid, kui palju tuleb kohale reservväelasi, on paika pidanud. Me teeme ka sõja korral täpselt samamoodi. Saime oma üksused täis, need olid 90–100 protsendi lähedal. Need üksused suutsid pataljonide kaupa üle Eesti liikuda. Neid oli võimalik juhtida ja nad suutsid nendes alades oma väljaõpet läbi viia.

Formeerimis-tehnilises mõttes oleme üsna head, ma ütlen seda täiesti siiralt. Ma tean, et saab ka kiiremini: me ohutustehniliselt ja muus mõttes ise venitasime osa asjadega. Ütleme nii, et kui olümpia kvalifikatsioon on 1.95, siis me tegime 1.97 ära avakatsel ja võime järgmisel hooajal rahulikult Rioks valmistuda, nagu ütlevad sportlased.