Allohvitseri karjääris loeb kogemus

, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahingukooli peahoone.
Lahingukooli peahoone. Foto: SCANPIX

Allohvitseriks on võimalik saada kolme rada mööda – läbi ajateenistuse, tegevteenistuse kaitseväes ja Kaitseliidu.

Nad jagunevad noorem- ja vanemallohvitserideks. «Kui nooremallohvitser on siiski peamiselt ajateenija auaste (v.a Scoutspataljonis), siis vanemallohvitser on tegevväelane, kes täidab väeosas üksuse veebli või staabiallohvitseri ametikohta,» selgitab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lahingukooli vanemallohvitseride põhiüksuse ülem Indrek Ojasoo.

Nooremseersandi auaste on võimalik omandada juba ajateenistuses olles. Lisaks on nooremallohvitserid ka seersant ja vanemseersant.

Üks nendest, kellest sai allohvitser läbi ajateenistuse, on praegune kaitseministeeriumi nõunik Jaano Vija, kelle huvi militaarteema vastu tekkis juba enne ajateenistust. Poisipõlves oli ta noorkotkas, hiljem läks Kaitseliitu. Vija leiabki, et huvi äratamist militaarasjade vastu tuleks alustada juba enne ajateenistust, mistap talle ka riigikaitseõpetus gümnaasiumiainena meeldib.

Vija pärast gümnaasiumi kutset ajateenistusse ei saanud. Nii seadis ajateenija kandidaat sammud toonase Lääne riigikaitseosakonna ülema juurde, kes kutse lahkesti kohe väljastas. Kindlat plaani tal ajateenistusega polnud. Ent kord alustanud, sai ta aru, et kaitsevägi pole midagi muud kui õppeasutus.

«Kuna mul oli õppimisest hammas verel, mõtlesin proovida reservohvitseriks minna – võtaks asjast maksimumi,» meenutab ta. Pärast nooremallohvitseri kursust läbis ta ajateenistuses ka reserv-ohvitseri kursuse.

Allohvitseriõppe juures meeldis Vijale enim see, et kaasajateenistujad olid keskmisest motiveeritumad. Samuti see, et õppe juures pidi kasutama mõistust.

See oli aastal 2000 ja niimoodi kohale minnes ajateenistusse enam ei pääse. Praegu tuleb ajateenistusse minekuks saata digiallkirjastatud avaldus kaitseressursside ametisse (KRA).

Ka ei pääse iga soovija ajateenistuse kaudu allohvitseriks. Esimeseks eelduseks on keskharidus. Sellele lisaks kasutab KRA nõuetele vastava kutsesobivuse määramisel psühholoogilist testi.

«Ametikohale määramisel ei ole see test üldse otsustav, sest sõduri baasväljaõppekursuse läbimise järel otsustab väeosa ülem, kuhu üks või teine noormees kõige paremini sobib,» selgitas KRA avalike suhete juht Anne Osvet. Tihti juhtub, et väeosa ülem ei vaatagi testi tulemusi, kui kutsealust ametisse määrab. Otsust mõjutab baasväljaõppe ajal saadud pilt ajateenija motivatsioonist, oskustest ja muudest asjadest, millele tuginedes otsus langetatakse.

Pikem ajateenistus, mis teeb mõnest ajateenijast allohvitserid, kestab 11 kuud. Jaanuaris või juulis algava ajateenistuse jooksul läbib tulevane allohvitser nooremohvitseride baaskursuse, mille jooksul õpib juhtima jagu ehk seitset kuni kümmet inimest.

End paremast küljest näidanud läbivad reservrühmaülema kursuse, mille lõpetavad reservohvitserina. Sõel on tihe – kui tänavu kutsutakse umbes 3000 meest ja naist ajateenistusse, siis noorem-allohvitseride kursuse läbib neist umbes 800–900. Reservrühmaülema kursuse läbib igal aastal 90–120 inimest. Neist saavad lipnikud ehk madalaima astme ohvitserid.

Vanemallohvitseriks saamiseks on vaja lahingukoolis läbida 40 nädalat kestev vanemallohvitseride põhikursus. Üldised õpingud kestavad 20 nädalat, mille kestel õpitakse juhtimist, seadusi, asjaajamiskorda ning tundide ja laskmiste läbiviimiseks vajalikke teadmisi. See on alles hariduse põhi. Edasised teadmised ning oskused tulevad teenistuses neid asju juba ise tehes. Pärast ühiste õpingute lõppu omandatakse eriala ja läbitakse praktika.

Vanemallohvitseride keskastmekursus kestab kümme nädalat ning vanemstaabiallohvitseride kursus samuti kümme nädalat. Nooremveeblist ülemveeblini on kaitseväelane vanemallohvitser.

«Peamiste kohustustena tuleb vanem-allohvitseril kokku puutuda ülesannetega nagu üksuse varustamine, väljaõppe läbiviimine ja distsipliini tagamine. Samuti on olulisel kohal üksuse ja väeosa traditsioonide hoidmine ja jätkamine,» ütles Ojasoo. Sel aastal on vanemallohvitseride põhikursusel 63 inimest.

Nende karjäär on olemuselt kogemustele tuginev ning seetõttu on karjääriredelil liikumine pikaldasem. Allohvitseri pikem karjäär tagab kogemused näiteks olukorras, kus ajateenijate rühmas tegutsevad koos just sõjakoolist tulnud noor ohvitser ja allohvitser. Just kogemust hinnataksegi allohvitseri juures enim.

Põhjused, miks minnakse vanemallohvitseriks, on väga erinevad. «Allohvitser oli, on ja jääb vahetuks lüliks sõdurite ja ohvitseri vahel, seega soov tegutseda üksusega ja juhtida üksust ongi peamine põhjus, miks allohvitseri tee on valitud,» selgitas Ojasoo enda põhjust. Ohvitseril võib kontakt üksusega kaduda üsna kiirelt.

Ka Kaitseliidu kaudu võib saada allohvitseriks. Selle jaoks on vaja läbida kas ajateenistus või sõduri baaskursus. Kaitseliidu koolil on olemas nooremallohvitseride kursus ning kaks vanemallohvitseride kursust – rühmavanema ja kompaniiveebli oma, nõuded kummalegi on erinevad. Kaitseliidus on tegevväelasi saja allohvitseri ja kolme ohvitseri allohvitseri ametikohal. «Vabatahtlike seas on Kaitseliidus pea 2500 allohvitseri,» ütles Kaitseliidu avalike suhete juht Tanel Rütman. Selle aasta juuli lõpu seisuga oli neil ligi 16 000 liiget.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles