Seltskond loob kolledži

Major Linas Idzelis (vasakult), kolonelleitnant David Tsindeliani ja kaptenmajor Mats Melltorn oma uue õppeasutuse ees. Foto: Margus Ansu

Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseri kursustest osa võtvate meeste hinnangul on õppetöö kõrval samavõrd oluline võimalus sõlmida erinevatest riikidest pärit sõjaväelastega sõprussidemeid.

Kolledžis on eri rahvusest õppureid palju ning sedavõrd erinevad on ka nende taustad ja Tartusse jõudmise lugu. Rootsi kaptenmajor Mats Melltorn (45) kandideeris vanemstaabiohvitseri kursustele ise ning komisjon otsustaski ta teiste soovijate seast välja valida. «Tahtsin siia tulla kahel põhjusel: et Rootsi relvajõud oleks siin piirkonnas esindatud ja lisaks on mu abikaasa perekond Tartust pärit. Nii et mõtlesime tulla juuri vaatama,» rääkis ta.

Lisaks tahtis nüüdseks 25 aastat Rootsi mereväes veetnud mees vaheldust. «Ma tahtsin saada tööst eemale, võtta endale aega õppimiseks. Seda on parem väljaspool kodumaad teha, sest seal on kohustused sõprade ees ning aeg kulub trennile ja veel sinna-tänna. Siin pole midagi sellist, saab puhtalt lehelt alustada ja oma mõttemaailma avardamisele keskenduda,» ütles Melltorn.

Gruusias varem suurtükiväes ja kindrastaabis teeninud kolonelleitnant David Tsindelianit (36) ajendasid Eestisse tulema sarnased mõtted. «Tekib hetk, kui tunned, on vajad midagi. Teed tööd, sind edutatakse, oled erinevatel ametikohtadel, saad kogemusi. Ja siis tunned, et vajad midagi rohkemat. Ja see oli täpselt, mida vajasin,» sõnas Tsindeliani.

Grusiinil kulus kursustele pääsemiseks umbes aasta, sest läbida tuli erinevaid teste, millest üheks esimeste hulgas oli inglise keel. Lõpuks valis komitee välja, kes saab minna. Tsindeliani sõnul huvitas teda Balti kaitsekolledži puhul võimalus sõlmida Euroopa riikide ohvitseridega lähemaid suhteid. «Tegin USAs mitme aasta eest väljaõppe ja töötasin nendega koos ka Afganistanis, nii et nende kultuur ning militaarne ja tavaeluline suhtumine on mulle üsna tuttav,» jutustas ta.

Lisaks olid need, kes Gruusiast varem siin ühendstaabi kursustel käisid, kiitnud selle kõrget taset. «See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks ma siia tulin,» sõnas Tsindeliani.

Major Linas Idzelis (38) tuli Tartusse Leedu Kaitseliidu analoogi pataljoniülema kohalt, kuid tema minevikku kuulub ka kolm aastat Brüsselis NATOs. Ise Leedus Balti kaitsekolledžisse kandideerima ei pea, komandöridel on otsustamisõigus ja personaliosakonnas eri nõukogu, kes otsustab, kes ja millal läheb. «Võib ka ei öelda, aga siis jääd ülejäänud oma teenistuse ajaks majoriks, pole mingitki edutamisvõimalust,» selgitas Idzelis.

Kolme Tartus veedetud nädala järel on mehed rahul. «Siin Tartus on üsna lihtne sisse elada, ei mingit kunsti,» sõnas Idzelis. Ta tõi näiteks kaitsekolledži hoolitseva suhtumise õppuritesse, sest ühiselamusse pole vaja majapidamises tarvilikku ise kaasa tuua, kõik on kohapeal olemas. Ka ei tähenda ühiselamu antud juhul kommuunielu, vaid valdavalt ühe magamistoaga korterit.

Melltorn tuli Eestisse perega ning tema sõnul meeldib neile Tartu väga ja ka sisse elada pole raske, sest varem Rootsis elasid nad just ülikoolilinna Uppsala külje all ja tema hinnangul on need kaks linna õhustikult väga sarnased.

Lisaks Melltornile helgib kuldsõrmus ka Tsindeliani sõrmes, kuid tema lugu on teistsugune. «Minul nii hästi ei läinud kui Matsil. Pidin abikaasa ja poja Gruusiasse maha jätma, sest laps on folkloorirühma liige ja treenerile ei meeldinud väga mõte, et poiss läheb kümneks kuuks ära. Mis mul muud üle jäi, kui üksi tulla,» jutustas ta.

Kui meestelt küsida, mida nad ootavad, vastavad kõik ühtmoodi: uusi tutvusi. Ainult õpe pole kõige olulisem, sest kõike ei saagi õppida, arvas Idzelis.

Kolledžis alguse saanud sõprusest võib edasises elus hoopis kriitilisematel hetkedel kasu olla. «Kunagi võib hätta sattuda, näiteks Afganistanis või muus konfliktikoldes. Näiteks mina olen Leedu kontingendi komandör ja mul on sõdur haavatud, kes vajab kohe päästmist. Kuid mul pole helikopterit. Kui aga selgub, et Rootsi üksusel on helikopter ja Mats on just seal komandör, oleks probleem lahendatud,» kirjeldas Idzelis.

Kokku on nende kursusel 55 inimest 15 riigist ning Idzelise hinnangul aitab selline paabel edasi kõige olulisemas: annab võimaluse üksteiselt õppida. «Me pole uusi teadmisi saanud mitte ainult militaarteemadel, vaid ka kultuurilistel teemadel. Ainult oma rahvuskaaslastega sellist kogemust ei saa, sest kui istud 55 leedukaga koos, siis põhimõtteliselt on seal ainult üks arvamus. Siin on aga näha, et inimesed tõesti vaidlevad ja käivad väga tulised arutelud,» kirjeldas ta. Küll möönab leedulane, et õhtuti jagunetakse väiksematesse gruppidesse ikkagi rahvuseti, kuid ka mitte kogu aeg.

Mis aga saab meestest juunis, kui kursus läbi? Melltorn tahab uuesti välismaale minna, kuid enne seda peab ta veel kindlasti aasta kodumaal olema, et kõrgemad kursused läbida.

Leedus hakatakse inimesi kohtadele valima mõne kuu pärast, siis selgub, millise ettepaneku Idzelis saab. «Kuid kindlasti pole mu eesmärk minna maavägede juurde tagasi, olen seal juba aastaid veetnud. Tahaksin tegelikult nüüd saada sõjaväeakadeemia instruktoriks, hakata kapteneid välja õpetama,» rääkis ta.

Tsindeliani sõnul ta praegu oma tulevikule väga tegelikult ei mõtle. «See sõltub sellest, mida ülemused mulle pakuvad, sest tõenäoliselt samale kohale ma ei jää. Keskendun praegu ainult sellele kursusele ja ehk varsti hakkan mõtlema, mida järgmised kaks-kolm aastat teen,» sõnas ta.

Kolme Baltimaa ühine projekt

Eesti, Läti ja Leedu lõid Tartus paikneva Balti kaitsekolledži 1999. aastal ühiselt ning see kuulub kolme riigi kaitseministeeriumidele. Õppeasutuse juhid tulevad kordamööda kolmelt maalt, praegu on ülem Leedu kindralmajor Vitalijus Vaikšnoras.

Tegemist on sõjalise kõrghariduse kolmanda astme staabikolledžiga, mis õpetab välja vanemstaabiohvitsere. Eesti puhul võib esimese ja teise astme sõjalist haridust saada KVÜÕA kõrgemas sõjakoolis.

Balti kaitsekolledž paistab silma selle poolest, et sealsetest kursustest saavad osa võtta ka NATOsse mitte kuuluvate riikide ohvitserid. Tegemist on ühega vähestest õppeasutustest, kus ingliskeelses õppes saab NATO standarditele vastavat väljaõpet.

Lisaks Eestist, Lätist ja Leedust pärit õppuritele on Tartusse õppejõude ja kursante saatnud paljud teised riigid, näiteks USA, Itaalia, Norra, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia ja Taani. Lisaks vanemstaabiohvitseride kursuste saab kolledžis osaleda ka kõrgematel juhtimiskursustel ja tsiviilteenistujatele mõeldud kursustel.

Vanemstaabiohvitseri kursus kestab 11 kuud – augustist kuni juunini. Praegu õpib seal 55 eri riikidest pärit sõjaväelast, kelle hulgas on ka viis naist: kolm Lätist, üks Norrast ja üks USAst.

Kolledži on 15 tegutsemisaasta jooksul lõpetanud pea tuhat inimest, kellest kaks kolmandikku on olnud baltlased. Mullu lõpetasid kursused 16 vanemohvitseri, 55 staabiohvitseri ja viis tsiviilisikut. Kadri Veermäe