Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Iraaklasele PowerPoint, malilasele õpe haljal maal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
NATO väljaõppemissioonil teeninud Ukraina ohvitser, Rando Randveer ja Iraagi sõjaväelased orienteerumise õppimiseksks kasutatud lagedal platsil. | FOTO: Erakogu

Tasapisi on Eesti kaitseväelastel lisaks klassikalistele jalaväemissioonidele tekkinud kogemusi ka instruktoritööst teiste maade sõduritega. Praegu käib ELi väljaõppemissioon EUTM-Mali, lisaks on eestlased õpetamas käinud Iraagis ja Afganistanis.

Mali sõduriköök on koht, milles valminud roogade söömine on Euroopa Liidu väljaõppemissiooni instruktoreil rangelt keelatud. | FOTO: Andres Riisaar
Janek Bagirovi sõnul eelistasid malilased praktilist ettenäitamist teoreetilisele jutule. | FOTO: Andres Riisaar

Iraak, 2010

Selleks, et minna 2010. aasta suvel esimese eestlasena instrtuktoriks NATO väljaõppemissioonile Iraaki, pidi vanemveebel Rando Randveer kõigepealt enda kooliga asjad korda ajama. Tal olid nimelt parajasti pooleli haldusjuhtimise õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis. Õnneks olid TTÜ õppejõud nõus, et tudeng puudub, saadab koolitöid kaugelt maalt e-postiga ja teeb eksameid, kui puhkusele tuleb. Nii on Randveeril vaatamata lähetuses veedetud semestrile need õpingud edukalt lõpule viidud.

Edasi võttis lugu soojema pöörde. «Nagu ikka juuni alguse ilm Eestis, oli kaheksa või üheksa kraadi,» meenutab ta. «Kui lennuki ramp Bagdadis alla lasti, tuli sealt meeletu palavus. Vastutulija ütles: «Welcome to the hottest place in the world.» (e.k «Tere tulemast maailma kuumimasse paika.») 53 kraadi!»

Pärast paari päeva Bagdadi Rohelises tsoonis asus eestlane teele paari-

kümne kilomeetri kaugusel asuvasse Camp Tajisse. See oli kasutusel juba Saddam Husseini päevil, koht, kus oma relvi segas kokku rahvasuus Keemia-Alina tuntud Ali Hassan al-Majid.

Ajal, kui Randveer Iraaki jõudis, toimus liiklus baaside vahel reeglina helikopteril – nii oli turvalisem ja ühtlasi ka kiirem. «Kõik käis õhutranspordiga – kopter lendas nagu marsruuttakso,» meenutab ta. «Olenes, millisele tiirule sattusid – võisid enne sihtpunkti jõudmist terve Iraagi läbi lennata või siis ka kümne minutiga kohal olla.»

Randveeril sai sai otse Tajisse. Samas ei saa kopteriõnne ka sajaprotsendiliselt heaks pidada. «Roheline, nagu ma olin, jäin mökutama ja kui kopterisse läksin, oli alles jäänud üks koht– akna äärde, sinna, kuhu tulid nii heitgaasid kui kuum õhk. Panin käe näo ette, sest tuul ja kuumus oleks muidu naha maha võtnud,» kirjeldab ta.

Tajis oli tema meeskonna tööülesandeks oli vaadelda juba liitlaste poolt välja õpetatud Iraagi sõjaväe instruktorite tööd ning selle kohta koolile endale ja staapi Bagdadis tagasisidet anda. Esimest muljet meenutab Randveer sõnadega: «Vaatasin, et siin on, mille kallal vaeva näha ja mida peaks parandama.»

«Orienteerumine jättis mulle kustumatu mulje,» muigab ta. Nimelt viidi seda väljaõpet läbi lagedal polügoonil, mida instruktorid tornist jälgisid.

«Panime maapinnale mingid punktid. Ütlesime neile, et siin on kompass, teie ülesanne, nüüd peate leidma selle punkti. Ja siis me vaatasime, kuidas nad seal eksisid ja üksteisega risti läksid,» kirjeldab ta. Kui ta alguses võõristades Ukraina ohvitseridest meeskonnakaaslastelt päris, et miks see õpe lagedal toimub, sai vastuseks, et see on kõige kindlam viis tagada, et õhtul kõik orienteerujad alles on.

Veel hämmastas eestlast viis, kuidas Iraagi instruktorid kahekesi tunde andsid. Üks andis tundi, teine aga klikkis slaide ja jälgis, kellel silm looja kipub. «Ta siis läks nende juurde, masseeris õlga või silitas ja ütles, et mine pese oma nägu ära,» kirjeldab Randveer.

Asi, millest Randveeri jutt mööda ei saa, on korruptsioon. Ta toob näite, kuidas moslemite vaba päeva reede järel läksid nad laupäeval tunde andma, aga avastasid, et koolis pole hingegi. «Küsid, kus õpilased on? Saad vastuseks, et kooli ülem lasi nad nädalaks puhkusele. Lihtsalt lasi,» meenutab ta. «Ma ei tea, kas see nii oli, aga mina järeldasin, et kui koolile on antud söögiraha, aga kui on õppetöö nädal ja pole ühtki sööjat, kas toitu on vaja osta?»

Randveeri sõnul meeldis Iraagi instruktoritele hirmsasti PowerPoint: vajutad slaidi, pilt tuleb ette. «Aga kui sul voolu ei ole? Kaob ära vool – kaob ära tund,» kirjeldab ta. «Ja klassiruumid lähevad palavaks. 40 kraadi. Kõik istuvad. Läbimärjad.» Esimene soovitus, mille ta andis, oli see, et iraaklased teeksid tundideks plaankonspektid. See nõudis üsna tungivat soovitamist, sest inimene on laisk ja ameeriklaste PowerPointid olid juba olemas.

Järgmine hämmastus tabas Randveeri relvatunnis, kus klassis relva ennast polnudki. «Oli ainult PowerPointi slaid: see on Kalašnikovi automaat, sellest saab lasta nii, seda saab lahti võtta nii,» räägib ta. «Ma ütlesin, et sõbrad, teil on relvaruum relvi täis, tooge relv klassi ette.» Sõbrad tõidki. Ühe relva, kuigi neid oli laos kõigile õpilastele täitsa piisavalt.

«Relv on praktikaline õppeaine. Siin pole teooriat vaja,» märgib Randveer. «Eestis on relvatund ikka nii, et igal vennal on oma relv.»

Takkajärgi imestab ta ka selle üle, kust nood vanemallohvitseride kursusel olnud mehed oma auastmed olid saanud. «Eesti kontekstis tähendab see, et sul on vähemalt 15 aastat kaitseväe staaži – sulle ei pea enam õpetama relva, kuidas maastikul orienteeruda,» võrdleb ta. «Kursuse eesmärk oli küll tekitada vanemallohvitseride korpust, aga sisu oli pahatihti nagu sõduriõpe.»

1994. aastast kaitseväes teeniv Randveer ütleb iraaklaste kaitseks, et ka näiteks esimesed värbamised 1995. aastal Balti pataljoni olid üpriski «tänavalt». «Ega kaitseväge ei ehita aasta, kahe või kolmega, see on pikem protsess,» möönab ta. «Täna – 20 aastat hiljem – võime öelda, et meil on selline vanemallohvitserkond, kes on kogenud, käinud läbi kõik etapid. Ka meil tulid alguses inimesed ja said aastaga vanemveebliks. Aga normaalsetes oludes saab vanemveebli kümne aastaga.»

«Samas oli ka väga nutikaid,» lisab ta iraaklaste kohta ning meenutab hea sõnaga kursust, kuhu oli integreeruma toodud kolm kurdi, kes olid taiplikud, kuid rääkisid paraku teist dialekti kui see, milles neid õpetati. «Sellest, mida instruktor klassi ees rääkis, nad väga aru ei saanud. Üks nendest valdas põhidialekti ja tõlkis teistele. Kui nad testi tegid, olid päris osavad.»

Iraaklaste iseloomu kohta märgib Randveer, et nad on üksteise osas väga hoolivad – lausa nii, et mehed käivad käsikäes ringi. Samuti toob välja, et erilises hinnas olid tseremooniad ja rivistused: «Need on alati punkt kellapealt. See, mis algus- ja lõputseremoonia vahele jääb, ei ole niivõrd oluline.»

Paras katsumus oli eestlasele igahommikused tervituskallistused – lisaks meile rahvuslikult omaste personaalse ruumi piiride ületamisele suurendas ebamugavust see, et palavas ilmas oli teine pool ka kaunikesti higine.

Takkajärgi tunnistab Randveer, et võib-olla lahkusid liitlased Iraagist liiga ruttu – üleminek pidanuks olema oluliselt sujuvam nii ameeriklaste sõjalise missiooni kui NATO väljaõppemissiooniga. «Nad ei olnud valmis oma riiki juhtima, nende sõjavägi ei olnud kaugelt veel valmis,» leiab ta.

Kui küsida, kas ta usub, et keegi toona klassis istunuist võiks täna sõdida nn Islamiriigi poolel, ütleb ta: «Mõned, kellest tõlk rääkis, et nad on natuke radikaalsemad, võivad seal olla.»

Oma Iraagi tõlgiga on ta suhtlema jäänud siiani, ühendust hoitakse Facebooki vahendusel. Samuti suhtleb edasi samas meeskonnas olnud leedulasega, kes nüüd on Leedu allohvitseride koolis juhtival kohal, ning britt Bobiga, kes teenib nüüd oma kodumaa kaitseväe logistika poolel. Läbi on ta käinud ka kolme ukrainlasega, eriti ühega, kellega ta hiljaaegu Kiievis ka taas kohtus.

Iraak ja seal elavate inimeste saatus lähevad Randveerile siiani väga korda. «Tavaeestlane ei märka uudist, et enesetaputerrorist lasi Iraagis õhku 60, 70, 80 inimest. Mina korjan selle ka täna üles,» tunnistab ta kurvalt. «Ma alati mõtlen, kuidas see ikka nii on. Viis aastat hiljem, et nad ikka lasevad üksteist õhku. Ja nüüd on seal veel ISIS. Mida peaks tegema, et seal rahu tuleks.»

«Ja siis ma mõtlen, et need paugud on olnud mošeede juures, sõjaväe juures, politsei juures. Mõtlen, kas see tõlk, kellega ma koos töötasin, need instruktorid, kellega ma seal olin, võivad olla õhku lastute seas,» lisab ta.

«Ma väga tahaks minna täna ja näha, mis seal toimub,» tunnistab ta.

Mali, 2013

Janek Bagirov meenutab, et kui sai teada, et teda Eesti esimesse Malisse ELi väljaõppemissiooni EUTM-Mali meeskonda valiti, asus ta kohe selle riigi kohta omal käel eeltööd tegema. «Vaatasin Youtube’ist videoid, guugeldasin, lugesin uudiseid, mis seal üldse toimub, milline on kliima ja üldine julgeolekuolukord,» räägib ta. «Viisin ennast nii palju kurssi, kui see võimalik on.»

Enne Aafrikasse sõitmist käidi eestlaste esimeses instruktorite meeskonnas Malisse minejatele ka eesootavast teenistuspaigast rääkimas.

Ei oma eeltöö ega ka eelloengud ei päästnud Bagirovit kultuurišokist. «Kogu see riik, kui tuled Eestist ja näed, et prügi on maas, inimesed lihtsalt… See kultuur on nii teistsugune,» tunnistab veebel, kellele see oli esimene välismissioon. «Seal puudub kord.»

«Kui sõidad seal autoga läbi linna, näed vaesust: inimesed elavadki savionnides ja kaltsud on riieteks seljas,» jätkab ta. Bamakost, kus leidus siiski ka pisut jõukamaid piirkondi, isegi nirum pilt avanes Koulikoros, kus asub EUTMi väljaõppekeskus.

Väljaõppekeskuses endas avanes siiski tänavatest pisut parem vaatepilt. «Treeningkeskust vedasid toona prantslased ja seal oli korda ikka tunda,» ütleb Bagirov. Mitte ainult EUTMi instruktorid, vaid ka sõjakooli kadetid elasid Koulikoro baasis siiski majades.

Lihtsõdurid, kelle väljaõpetamisega kuueliikmeline Eesti instruktorite meeskond tegeles, olid aga paigutatud telkidesse, kus sees välivoodid ja isiklike asjade hoidmise kohaks voodialune. «Väga kiita need tingimused ei olnud,» meenutab Bagirov. «Söökla oligi lihtsalt mingi katusealune, kus pajad keevad. Söödi ka põlve otsas. Ma ei tea, palju neid seal kohal võis olla – äkki 600 –, ja kõigi nende peale oli seal üks pesuruum ja mõned WCd.»

«Ka varustusest võis näha, et kõik asjad olid kasutatud,» jutustab ta. «Minu ajal oli põhiprobleem saabastega, mõnel olid reaalselt varbad väljas.» Ning lisab rõõmsamal noodil, et väljaõpetatavaid see kõik häirivat ei tundunud – nad olid ikkagi elavad ja kõrgelt motiveeritud.

ELi väljaõppemissioonil jagatakse Koulikorosse saadetud Mali sõdurid rühmade kaupa erinevate riikide instruktorite vahel ära. Bagirovi sõnul toimus alguses ühtlustamiskursus, kus Euroopa riikide instruktorid leppisid omavahel kokku ühises plaanis, mille järgi õpetati. «Kui olid rühmad jaotatud ja väljaõpe käis, oli iga meeskonna enda asi, kuidas ta midagi konkreetselt läbi viis,» sõnab ta.

Instruktorikoolituse oli Bagirov saanud juba varasemalt Eesti vanemallohvitseride baaskursuselt. «Kui tuled tagasi teenistusse, siis ikka annad tunde ja tegeled ajateenijatega,» ütleb ta ning lisab, et ajateenijate õpetamine ja Mali sõdurite õpetamine olid siiski üksteisest erinevad asjad. «Mulle küll meeldib klassi ees olla ja õpetada, aga seal tuli kasutada tõlke ning keelebarjäär paneb üsna suured piirangud ja teeb asja raskemaks,» märgib ta. «Ja kui Eestis oled harjunud alustama tunde PowerPointiga ja rääkima teooriat, siis seal nad ei võtnud teooriat üldse vastu.»

«Kui hommikul üheksast istuda klassiruumi maha, siis poole kümnest vajub neil silm juba kinni,» muigab Bagirov. «Ma arvan, et see on selle pärast, et kui räägid tõlgi vahendusel, kes tõlgib inglise keelest prantsuse keelde, vahest ka bambara keelde, jääb sõnum venima ja võib-olla läheb sealt ka midagi kaduma.»

«Meie esimene õppetund oligi, et võimalikult vähe teooriat, kõik asjad näitad praktiliselt ette ja parandad nende sooritusi,» võtab ta kokku. «Seda nad võtavad oluliselt paremini vastu ja neile endale ka meeldib nii – nad tunnevad, et nad saavad sealt midagi.»

Malilaste eelnev hariduslik ettevalmistus on ka pehmelt öeldes napim kui eesti sõdurite oma. Näiteks lugeda-kirjutada armee reakoosseis reeglina ei oska, kirjaoskust kohtab alates jao- ja rühmaülematest. Probleeme oli ka arvutamisega ja muude siin suurematele lastele juba üsna selgete oskustega.

«Kui näiteks räägid tunnis sihtmärgi osutamisel kellameetodist, et vaenlane on kella kahe suunas, siis mõni ei teadnud üldse, mis see kell on ja mis suunas need osutid peavad näitama,» tunnistab Bagirov, kirjeldades ka lahendust: «Eks siis tuligi kohaneda ümber ja õpetada neile arusaadaval tasemel. Näitad ette – nemad teevad järele.»

«Kui andsime sõduri baaskursuse tasemel tunde, õpetasime, millised on jao formatsioonid, siis võtsimegi nad käekõrvale ja ütlesime: «Nii, sina seisad siia.» Teise mehe liigutad tahapoole. «Sina seisad siia.» Paned seal jao üheksa meest paika ning näitad puust ja punaselt, näed, see mees on siin, see mees on seal,» toob ta näite. «Kui enne seda hakata tahvlile joonistama tingmärke, et mis on mis, läheb kõik kaduma.»

«Kasutasime ka enda mehi nii palju kui võimalik, et näidata demosooritust, milline peaks harjutus välja nägema. Nemad tegid järele. See oli minu arvates kõige efektiivsem,» leiab Bagirov.

Kui reeglina jagasid eestlased enda juhendamisel olnud rühma vähemalt pooleks ja tunde anti reeglina kahekesi, siis suuremateks demonstratsioon-esinemisteks – näiteks kui keegi pidi mängima ka vastast –, läksid kõik kuus eestlast korraga välja.

Konkreetset kohta, kus tunde anti, polnud. «Võtad tahvli ja kriidi kaasa, lähed maastikule välja ja otsid endale selle koha,» kirjeldab ta töökorraldust Koulikoro baasis. Sama strateegiat kasutasid kõik Euroopa instruktorid. Sestap kujunesid ka hommikud võistluseks selle üle, kes kiiremini välja läheb ja harjutuseks parema koha saab.

«Kui me nendega alustasime, olid nad läbinud ainult neljakuulise väga algse kursuse, kus neid õpetati ainult marssima ja tutvustati, mis varustus neil on,» kirjeldab Bagirov. «Pärast seda, kui nad olid kümme nädalat meiega õppinud, jätsid nad juba täiesti sõduri mulje: oskasid relva kanda, see ei rippunud enam nööriga kaelas, vaid oli käes ning kui nad tegid oma taktikalisi harjutusi, oli näha, et see on taktika.»

Küsimusele, kas malilaste õpetamine teistsuguse taustaga eestlasi närvi ei ajanud, vastab Bagirov, et ei ajanud: «Meie läbisaamine oli väga hea, nad võtsid meid seal väga soojalt vastu, respekteerisid, mida me teeme. Kui tund antud, sai üksteisega vabalt suhelda – tegime koos nalja ja rääkisime elust.»

Kui uurida kohalike «kiiksude» kohta, toob Bagirov välja ebausu: «Näiteks ühe mäe otsa ei tohtinud ronida. Kunagi oli seal üks Keita-nimeline inimene mäe otsas haihtunud. Kuna Keita on seal väga levinud nimi, kardavad Keita-nimelised sinna mäe otsa minna – kes läheb, kaob ära.»

Kui esimene rühm oli juba välja õpetatud ja ELi instruktorid tegelesid järgmisega, saabus nendeni sõnum sõdivatelt üksustelt riigi põhjaosast. Kui võrreldi EUTMi õppe läbinuid nende sõduritega, kes seda ei olnud saanud, jätsid Koulikoros koolitatud rühmad oluliselt professionaalsema mulje.

«See andis meile motivatsiooni asja edasi teha,» kiidab Bagirov ning tunnistab, et enne olid eestlased õpetatavate pärast rohkem mures. « Eks alguses ikka, kui nad sinna põhjaossa ära saadeti, me kamraadidega mõtlesime, et ei tea, kuidas neil läheb. Ma usun, et me tegime õiget asja.»

Ka kaks aastat hiljem pole Mali Bagirovi mõtetest kadunud. Ta loeb ikka veel aktiivselt seal toimuvaga seotud uudiseid. «Ikka mõtled, kuidas meie omadel läheb,» tunnistab veebel, mõeldes «meie omade» all oma kunagisi koolitatavaid. «Kas nad on veel seal või on nad tahapoole ära toodud. Aga kontakti nendest kellegagi muidugi ei ole.»

Samas jõudis praegu just Malis oma rotatsiooni lõpetava Eesti instruktorite meeskonna kätte tagasi üks kahe aasta eest samuti eestlaste koolitada olnud rühm. Nad olid juba põhjas teeninud ja said nüüd järeltreeningut.

Üks just neil päevil Koulikoros oma rotatsiooni lõpetav sõdur, kes isiklikel põhjustel nimega rääkida ei saa, kinnitas möödunud kuul kaitseministri visiidi ajal, et varem koolitatud sõdurite suhtumine on muutunud tänu sellele, et nad on näinud, et see, mida instruktor neile räägib, tõesti toimib ja võib päästa nende elu.

«Olgu see siis meditsiin, isevalmistatud lõhkekehade leidmine, varitsusest välja tulemine, laskmistehnika – kõik,» rääkis ta. «Ega nad enne usu, kui on ise selle läbi teinud. Siis nad hindavad. Just väikeste asjade osas nagu näiteks žgutt, mis võivad tõesti päästa nende elu.»

Põhjas juba vaenlast näinud sõdurid hakkavad väljaõppel korrale kutsuma ka kolleege, kes ei viitsi instruktorit kuulata – nad soovitavad tähele panna, sest see võib aidata. «Nad on kõvasti elukogenumad, tõsisemad ja võiks öelda, et ka kriitilisemad selle riigi ja armee juhtimise osas, mis siin toimub,» iseloomustas ta. «Miski pole täiuslik, siin ei saagi olla, aga nemad nõuavad rohkem, tahavad rohkem, tahavad rohkem saada. Et nad kõike, mida vajavad, ei saa, on nad kriitilisemad.»

Väljavõtteid Rando Randveeri Iraagi ajal peetud päevikust

13. juuni 2010

«Õhtul lähme öist treeningut vaatama, mis pidi algama 19:30. Seitsmest on siin juba pime. Saabume umbes veerand kaheksa. Kahtlaselt vaikne on. Ootame 15 min ja hakkame tagasi sõitma. Poolel teel kohtume kooli veebliga, peatame auto, kuid ta kõnnib meist mööda, nagu ei paneks tähele, hõikame, vaatab tagasi ja tuleb auto juurde. Aleksei küsib, et plaani järgi peaks teil tund olema, tüüp mõtleb viivu, ja-ahjaa tegime selle päeval ära. Mille siis? No selle öise treeningu.»

3. juuli 2010

«Proovime endale uusi kantseleikaupu hankida kuna printer/koopiamasin/scanner (see ainuke kontoritehnika, mis meil on) lakkas töötamas juba nädal tagasi, kuid meil ju vaja uue kursuse materjale hakata välja printima. Seoses printeri tahmaga sai nalja ka. Aleksei helistas ja rääkis seal midagi xeroxkoopia ja xeroxkoopia. Küsin Sergei käest mis xeroxit ta taga ajab, meil on ju HP. Sergei ei saa mu küsimusest esialgu aru. Seletan siis, et Aleksei ajab mingit xeroxi taga. :) Siis ta selgitas, et Ukrainas ongi koopia tegemine xeroxkopi ja avalikud kopeerimispunktid on mõnikord isegi lihtsalt xerox, isegi kui näiteks masin on Canon või HP. Vot sul siis xeroxkopi :)»

7. august 2010

«Kuumus kasvab. Täna oli koolis klassis 43 kraadi, kondid ei tööta ja laevendikad ajavad seda kuuma õhku lihtsalt ringi. Imetlen nende vastupidavust. Mina sedasi ei suudaks õppida, ausalt. Kuigi nad õppekavast väga kinni ei pea, siis koolitöö ja tunnid vähemalt toimuvad.»

Tagasi üles