Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mees, kes teab, mida teha sissidega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda.», David Kilcullen | FOTO: Repro

David Kilcullen on Austraaliast pärit sissisõjaasjatundja, õigemini küll mässutõrjeekspert. Ta on nõustanud sel alal ka USA valitsust, ning maailmas toimuvat vaadates peaks mehe kogemus ja teadmised olema praegugi väga nõutud.

Tema isiklik kogemus selles vallas pärineb Afganistanist, Iraagist, Ida-Timorist ja Indoneesiast – muu hulgas oli ta osaline kindral David Petraeuse juhtimisel Iraagis 2007. aastal ette võetud «sööstu» korraldamisel, mida harilikult peetakse edulooks. Kuigi praegusest perspektiivist vaadatuna võib olla raske mõista, mida lääneriikide Iraagi-kampaanias lõppkokkuvõtteks eduks pidada annab, oli toonane kampaania kahtluseta tähelepanuväärne.

Kuid Kilcullen ei kõnele teoses kaugeltki vaid sõjalistest aspektidest – tema tähelepanu on üldisemalt sellel, kuidas sissiliikumine üldse tekib, millised on selle juured, millistest allikatest n-ö toitub ja lõpuks, kuidas kahandada eeldusi sisside tegutsemiseks nii, et kaoks vajadus pruukida nende vastu kineetilisi vahendeid.

Kõneksoleva raamatu ingliskeelset originaali (2009) on arvustatud varem näiteks Washington Postis, Wall Street Journalis ja ka USA Luure Kesk-agentuuri (CIA) kodulehel, kuhu ilmselt kaugeltki iga köide oma teed ei leia. Viimases peetakse tähelepanuväärseks eriti seda, et Kilcullen leiab, et lääne sekkumine ekstremistide tegevuspiirkondades peaks olema madala profiiliga. Kuigi lääneriikidele võib tunduda, et kohalike elanike heaolu tagamiseks oleks mõistlik asuda tegema sealses elus ümberkorraldusi, tuleks neist pigem hoiduda, selle asemel aga pakkuda inimestele julgeolekut, luua häid sidemeid kohalike juhtidega jne.

Ekstremismile tuleb pakkuda kohalikke alternatiive – aga mitte asuda igal võimalikul ettekäändel pomme pilduma, mis toob kaasa kaotusi tsiviilelanike seas ning tekitab kohalikes hoopiski trotsi ja pahameelt. Kõlab nagu päris talupojamõistuse kohane nõuanne inimeselt, kes on oma silmadega kõike eelkirjeldatut kohanud – ning kui CIA peab seda aspekti teoses tähelepanuväärseks, siis seda enam.

Kilculleni teos ei ole kaugeltki mingi pooletunnine rannaraamat või meelelahutuslik pühapäevalugemine. See eeldab mõttega süüvimist, ning kohati puistatakse lugejale kohalike olude kohta käisest detaile sellise hooga, et jälgimine võib olla täitsa raske. Seda ka ajakirjanikul, kel on töökarjääri jooksul olnud võimalust ka ise konfliktipiirkonnas viibida ning näiteks eelnimetatud kindral Petraeuse kättki suruda, rääkimata kaitseministeeriumi korraldatud kõrgemate riigikaitsekursuste läbimisest. Aga üle jõu käiv tema tekst ei ole, vähemalt neile, kellel on olemas mingi põhi all rahvusvaheliste suhete viimaste aastakümnete põhisündmustest ning kes on jälginud 9/11 järgse maailma terrorivastase sõja kõrg- ja madalpunkte.

Eesti lugeja jaoks ilmselt kõige huvipakkuvamad on Kilculleni mõtted Afganistanist, kus meie sõjamehed olid kohal aastaid. Tema põhitähelepanu on koondatud sealjuures Kunari provintsile, mis asub üpris kaugel eestlaste põhitegevusväljast Helmandis – tegelikult lausa riigi teises otsas.

Autori kirjeldus tee-ehitusest Kunaris hõlmab paljut sellest, mida Kilcullen oma teoses ka üldisemalt välja pakub – kuidas on vaja kohalikega suhteid hoida, ning muu hulgas seda, et ega üks tee-ehitus ei ole mitte ainult see tee, vaid on tegu, mis tähendab väenäitamist, kommunikeerib pikaajalist huvi, aitab laiendada seaduste mõjuala. Mitte üks projekt, vaid kõikehõlmav strateegia.

Väga õpetlik on lugeda Kilculleni tähelepanekuid hõimusisestest suhetest, religioossetest aspektidest ja nüanssidest, milletaolistega ei tule kokku puutuda mitte üksnes vormikandjail, kes tegelevad kusagil maailma teises otsas mässutõrjega. Vabalt võib tulevikus olla nendest lisateadmistest kasu ka siinsamas Eestimaal meile saabuvate sõjapagulaste tausta ja nende kultuurilise konteksti paremaks mõistmiseks.

Tõsi, näiteks Süüria ei ole nende piirkondade hulgas, mida David Kilcullen selles raamatus põhjalikumalt käsitleb, kuid vähemasti on siit võimalik saada aimu, kui vähe me tegelikult üldse Lähis-Ida ja Aasia elukorraldusest taipame, ning mitte üllatuda, kui selgub, et meie puuduliku teadmistepagasi pinnalt sugeneb ka mõni arusaamatus.

Raamatu oluline väärtus on kahtluseta nn juhupartisani sündroomi üldisem mõtestamine.

Seda enam, nagu Kilcullen kirjutab: «Oleks ekslik näha juhupartisanis ainuüksi kaugete ja vähearenenud piirialade ilmingut. Otse vastupidi – Euroopa sisserändajate kogukondades valitsevat olukorda käsitledes saab selgeks, et selle sündroomi üks erim toimib ka seal.»

Ta kirjeldab seda keskkonda, milles Euroopas toimub radikaliseerumine, ning annab soovituse, et usufanaatikute õõnestustegevuse tõrjumine peaks keskenduma eelkõige moslemitest sisserändajate kogukondade tugevdamisele ja kaitsmisele ning neid hõlmavate usaldusvõrgustike loomisele. «Valimatud, karmid või halvasti suunatud katsed õõnestustegevusele vastu astuda mängivad lihtsalt kaardid vastase kätte.» Kilculleni retsept siinkohal: võimalikult vähe jõudu ja võimalikult palju täpsemat eristamist – «Vaenlast ei tule hävitada, vaid ta on vaja enda poole võita.»

Riigikaitse raamatukogu

• «Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda.», David Kilcullen

• Tõlkija Peeter Villmann

• Grenader Grupp

Tagasi üles