Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

NATO suurõppusel lisatakse Afganistani kogemusele uued riskid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Trident Juncture 2015 asukohad. | FOTO: Riigikaitse

Tuleval kuul suundub pool tuhat Eesti kaitseväelast Hispaaniasse, et osaleda koos veel 35 500 teiste riikide kolleegiga suurõppusel Trident Juncture, millesarnast pole allianss korraldanud üle kümne aasta.

Mullust NATO õppust Steadfast Jazz on nimetatud ka otsesõnu Eesti kaitsmise harjutamiseks. Nüüd maaväe poolelt Hispaanias ning õhuväe osas Portugalis ja mereväelastele Itaalias korraldatav Trident Juncture on kaitseministeeriumi NATO ja ELi osakonna juhataja Erki Kodari sõnul pigem Aafrika-hõnguline, aga läbimängitava ulatus on õppusel rohkemat kui kriisiohjeks valmistumine.

Õppuse stsenaariumi kohaselt hakkab kriis kerima väljamõeldud Ida-Tseraasia piirkonnas, selle algpõhjuseks on võitlus maavarade pärast. Mängus on ka näiteks Kamoni-nimeline maa. «Üks Ida-Tseraasia riik siseneb teise, ähvardab omakorda rünnata järgnevat riiki. Kogu regiooni stabiilsus on riski all,» jutustas Kodar.

Kodari hinnangul on Trident Juncture verstapost. «Ta on kahe NATO ajastu vaheline õppus,» lausus ta. «Ühest küljest lõpetab Afganistani ajastut, seda, mida me oleme õppinud madala intensiivsusega konfliktidest. Teisalt liigub see edasi eriti kõrges valmisolekus kiirreageerimisjõudude juurde, milles sai Walesis kokku lepitud aasta tagasi.»

«Ühelt poolt on kogu õppuse eesmärk see, et me õpime kõiki neid asju, mida me Afganistanis alliansina hästi tegime, teisalt aga võtame juurde seda, mida me peame hakkama konventsionaalse kollektiivkaitse mõttes järjest rohkem tegema,» rääkis ta.

«Seal on mõjutustegevust riikide suunas, terrorismi, konventsionaalset sõda, küberründeid, humanitaarkriis,» kiitis Kodar Lõuna-Euroopas toimuva õppuse stsenaariumi mitmekülgsust. «See, millega seal tahetakse hakkama saada, on enam-vähem kõik ohud, mida NATO enda ees näeb.»

Põhimõtteliselt on tegu NATO kiirreageerimisjõudude ülevaatusega. Sees on ka väga kõrge valmidusega üksused ning Eesti sõdurid koos Balti pataljoniga on lubanud olla tuleval aastal selle jõu reservis. «Põhimõtteliselt on meie eesmärk seal olla valmis olukorraks, kui sõjaline operatsioon on jõudnud nii kaugele, et seal tuleb hakata kasutama reserve, et me suudaksime kiiresti haakuda lahingrütmi teiste üksustega, koostegemisvõimekuse ülal hoida,» selgitas Kodar.

Trident Juncture’il osaleb 27 NATO liiget, puudu on vaid Island. Lisaks neile on rivis seitse partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Rootsi, Soome ja Ukraina. Eriline ja oluline on ka see, et kaasatud on mitu olulist rahvusvahelist organisatsiooni – EL, Aafrika Liit, OSCE – ning ka valitsusväliseid organisatsioone – näiteks Rahvusvaheline Punase Risti Komitee.

«Kui me räägime konventsionaalsest sõjast, on seda rohkem vaja kokku leppida, et kus on tsoonid, kuhu kedagi lubatakse või ei lubata, kus on pagulaste laagrid, sõjavangide laagrid ja muud sellist,» tõi Kodar näite.

«Iga konflikti või kriisi lahendamisel on sõjaline pool vaid üks osa. Peab teadma, kes on ülejäänud tegutsejad selles sfääris ja mõtlema, kas kellelgi on ka muid hoobasid, millega seda rahustada,» põhjendas Kodar. «Näiteks EL on õigusriigi osas kohati tunduvalt tugevam kui NATO, kes põhimõtteliselt suudab seal üles seada vaid turvalise keskkonna, et kriis võita.»

Seoses sellega, et kriisipiirkondades tegutsevatele valitsusvälistele organisatsioonidele on oluline säilitada neutraalsus, ei soovi suurem osa Trident Juncture’il osalejatest oma tulekut eksponeerida. «Aga osalevad sellegipoolest,» kinnitas Kodar ning oletas, et küllap Punasel Ristil on juba välja mõeldud ka plaan, et oma erapooletust kaitsta, kui neid NATOga kambas olemises süüdistatakse.

Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Andrus Merilo selgitas, et Hispaania õppus jaguneb väljaõppealaselt kaheks osaks. «Esimese osa jaoks on meil olemas detailne väljaõppeplaan, mis sisaldab erinevaid kompanii ja pataljoni tasemel harjutusi. Nende harjutuste raames teeme koostööd enamiku õppusel osalevate riikide üksustega,» märkis ta.

«Meie pataljoni väljaõppe taset tõstab kindlasti koostöö Ühendriikide ja Hispaania mehhaniseeritud üksustega, kuna selliseid üksuseid me Eesti õppustel tavaliselt ei kohta,» tõi ta välja. «Samuti harjutame esimest korda koos Saksa mägijäägrite pataljoni allüksustega, kelle oskused erinevad paljuski meie omadest.»

«Õppuse teises osas viib hispaanlaste juhitav mitmerahvuseline brigaad läbi viiepäevase rünnaku hübriidsõja tingimustes. Selle rünnaku käigus täidab Balti pataljon erinevaid ülesandeid vastavalt brigaadi plaanile ja olukorra muutumisele,» jätkas Merilo. «Arvestades õppuse stsenaariumi ja vastase – kelleks on Hispaania mehhaniseeritud pataljon ja Ühendriikide õhudessantkompanii – võimekust, peavad kõik Balti pataljoni võitlejad ametikohast sõltumata andma endast maksimumi.»

Trident Juncture on siiani suurim NATO õppus, kuhu Eesti kaitsevägi oma üksuse saadab. Kodar tunnistas, et kui mõelda 13 000 Eesti ja liitlassõduriga suurõppusele Siil, ei tundu poole tuhande kaitseväelase NATO õppusele läkitamine väga suur. «Aga teisalt see 500 on päris suur väljakutse,» lisas ta.

«Peamine sisuline erinevus [võrreldes teiste õppustega] seisneb meie jaoks selles, et Hispaaniasse liigutatakse terve Scoutspataljon ning et esimest korda täidame pataljonina ülesandeid mitmerahvuselise brigaadi koosseisus,» märkis Merilo.

Eesti on praegu Balti pataljoni juhtriik ja enamiku sellest üksusest moodustab Scoutspataljon. Seetõttu on Scoutspataljoni ülem ka Balti pataljoni ülem. «Staap koosneb Scoutspataljoni staabist, mida juhib Scoutspataljoni staabiülem ning millele on juurde liidetud Läti ja Leedu staabiohvitserid ja allohvitserid,» kirjeldas Merilo.

«Manööverallüksustena on Balti pataljonis Eesti, Läti ja Leedu jalaväekompaniid ja lahingutoetuse allüksused. Kolme riigi jalaväekompaniid on relvastuse, tehnika ja isikkoosseisu poolest erinevad, seega on pataljoni ülema töö neid erinevaid võimekusi taktikaliselt õigesti kasutada,» jätkas ta. «Senine kogemus ühistelt õppustelt on näidanud, et ülesannete täitmisega saavad allüksused hästi hakkama, kuid ülesande täitmise viis on enamasti erinev.»

«Logistilise toetuse tagab Balti pataljoni staabi- ja tagalakompanii ning spetsiaalselt Balti pataljoni toetuseks moodustatud rahvuslik toetuselement,» lisas ta.

«Taktikalist koostööd on Balti pataljon praeguseks harjutanud kahel õppusel. Neist viimasel ehk Lätis toimunud õppusel Saber Strike 2015 leidis rahvusvaheline hindamismeeskond, et Balti pataljon on lahinguvõimeline,» meenutas Scoutspataljoni ülem.

Toetuse väejuhatuse teabeohvitseri nooremleitnant Taavi Laasiku sõnul viiakse eestlased otse Ämarilt tšarterlendudega Zaragoza lennuväljale, mis jääb õppuste alalt 15 kilomeetri kaugusele, ning tuuakse sealt samamoodi ka tagasi. Kogu Balti pataljoni tehnika ja varustus viiakse õppusele ja tuuakse tagasi tšarterlaevaga.

«Transpordi korraldamisel kasutame maksimaalselt olemasolevaid lepinguid ning koostööd liitlasriikidega, mille eesmärgiks on ühise transpordikorraldusega vähendada veokulusid,» lisas Laasik. «Meie sõdurid viibivad Hispaanias umbes neli nädalat ehk saabuvad vahetult enne õppust ning liiguvad tagasi samuti vahetult pärast õppust.»

Eelmise võrdväärse suurusega õppuse korraldas NATO kaks aastat enne Eesti liitumist. 2002. aasta märtsis peetud Strong Resolve tõi kokku rohkem kui 40 000 sõjaväelast 12 liikmesriigist.  Õppus toimus korraga kahes liikmesriigis – Norras ja Poolas. Ka stsenaariume oli kaks. Trondheimis mängiti läbi alliansi alusleppe kollektiivkaitset lubava artikkel 5 rakendamisega juhtum, kus üht liitlast on rünnatud ja teised tulevad talle appi. Poolas aga harjutati kriisireguleerimist olukorras, kus väljaspool NATO piire on kaks riiki omavahel sõjajalale sattunud.

Järgmise sama suure õppuse korraldab NATO 2018. aastal taas Norras. «Ma julgen arvata, et see võiks tulla jälle umbes sama suur õppus, kui mitte suurem,» prognoosib Kodar.

«Kui me võrdleme näiteks külma sõja aegsete õppustega, siis see, mida me praegu teeme, ei jõua sinna lähedalegi. Kas me tahame sinna lähedale jõuda, on omaette küsimus, millel meil NATOs vaja vastus leida, aga kindlasti on mõttekas praegust suurust hoida,» leiab Kodar ning rõhutab, et kasulik on läbi mängida ka jätkuvägede kasutamist: «Mõõga tipuga ehk kõrges valmisolekus üksuste kasutamisega on hea öelda, et läheme ja teeme, aga ühel hetkel hakkab tipp nüristuma ja on vaja kogu mõõka ehk ülesantud reserve.»

Praegu on kokku lepitud, et nüüd hakkabki NATO Trident Juncture’i tüüpi suuri ja silmapaistvaid õppusi korraldama kord kolme aasta tagant. Sellise tsükliga peetakse ennekõike silmas NATO kiirreageerimisjõudude väljaõpet. N-ö valves olevad riigid vahelduvad aastate kaupa. Vajadusel peaksid neile esimestena appi või vahetuseks tulema eel- ja järelreservi jõud ehk kaitseväelased, kes valmistuvad valvekorda üle võtma järgmisel aastal või olid ooterežiimil aasta varem.

Tagasi üles