Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas koju on tarvis toiduvaru?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Oad ja moos, pelmeenid ja moos, riis ja moos, konserv ja moos, hapukurk!, moos ja kuivikud, kuivikud ja moos – umbes selline näeks välja mu järgmise nädala menüü, kui mingil põhjusel ei oleks enam võimalik poest süüa juurde tuua. Nädala pärast oleks kõik otsas ka.

Maaeluministeeriumi 2010. aastal tellitud koduste toiduvarude uuringust selgubki, et keskmine Eesti leibkond suudaks kriisiolukorras, kus tavapärane varustusvõrgustik puudub, aga elekter, gaas ja vesi on olemas, end toita seitse päeva.

Keskmine on muidugi arvutuste tulemus, selle reaalsuses toimimiseks tuleks ilmselt ka suhelda oma lähimate naabritega ja omavahel toitu jagada. Neil, kes ise oma toitu kasvatavad, on varusid sageli mitmeks kuuks, 15 protsendil Eesti elanikest seevastu pole üldse midagi koju varutud.

Kõige kiiremini vajaksid kriisiolukorras riigi toiduabi kortermajade elanikud linnalistes asulates, kus varude hoiutingimused on piiratumad ja tavaolukorras pole nende tekitamiseks ka vajadust. Selliseid leibkondi on kõige rohkem Põhja- ja Kirde-Eestis.

Maaeluministeeriumi kantsleri Ants Noodi sõnul võiks igaühel, elab ta maal või linnas, olla kodus vähemalt paari päeva, veel parem kui nädala toiduvarud: «Kõige tõenäolisemalt läheb kodust toiduvaru vaja lühiajalises kriisiolukorras nagu lumetorm või üleujutus, kus võib juhtuda, et oled paar päeva muust maailmast ära lõigatud.»

Kõik on olukorrad, mille likvideerimisel asub kiiresti tööle omavalitsus ja vajadusel ka riik, ent kus võib kõige kaugemate majapidamisteni jõudmiseks siiski aega minna.

Eraldatult, suuremast asustusest eemal paiknevate perede jaoks on sageli tegu ka tuttavate olukordadega. Sellistel leibkondadel on enamasti juba igapäevaselt kodus rohkem toitu.

Kui kriis seisneb lihtsalt mõneks ajaks ära lõigatuses ja olemas on nii elekter kui joogivesi, pole paar päeva hakkama saamine enamasti mingi probleem. Nii lumetormide kui üleujutustega võib aga kaasneda ka nende puudumine.

«Kõige suurem probleem ongi joogivesi,» räägib Noot. Seda on inimestel üldiselt varutud palju vähem kui toitu ning praegu pole just kuigi paljudel enam läheduses salvkaevusid, mida saaks kasutada ka siis, kui puudub elekter. Kodus seisvad toiduvarud on sageli aga sellised, mis söödavaks saamiseks vajavad nii vett kui kuumutamist.

Kui on siiski võimalus vett keeta, sobib ka järve- ja merevesi, kes tahab aga põhjalikult kõikvõimalikeks hädaolukordadeks valmistuda, võib endale varuda ka veepuhastustablette.

Maaeluministeeriumi ülesandeks on valmistuda ka hädaolukordadeks, kus riik peaks hakkama ise suurt osa elanikkonnast toiduga varustama.

«Oleme palju mõelnud, mis olukord see olema peaks, kus meil tuleks varustada toiduainetega tervet Eestit,» räägib Noot. Ta nendib, et sellise kriisi ettekujutamisel hakkavad tema mõtted tõrkuma. Tegu peaks olema niivõrd suure katastroofiga, et on kaheldav, kas siis üldse kuidagi toitu kohale toimetada saaks või kedagi toita oleks.

Sellegipoolest püüdleb riik selle poole, et kogu aeg võiks olemas olla seitsme päeva toiduvaru kõigile Eesti elanikele. Tõenäolisem on taas siiski see, et toiduga tuleks varustada mõnd väikest äralõigatud piirkonda. Ka siin on aga oluline, et inimestel oleks paariks päevaks endal kodus süüa, sest riikliku abi jõudmine võib samuti aega võtta.

Teine, Noodi sõnul palju olulisem viis, kuidas Eesti toidujulgeolekut tagada, on toetada omamaist tootmist. «Peame suutma end ise ära toita ka siis, kui meie ümbruses juhtub midagi sellist, mille tulemusel me enam importida ei saa,» räägib ta. Riik peaks olema võimeline vajadusel iseseisvalt tootma kõike, mida on vaja oma elanike toitmiseks. Täielik kaubavahetuse puudumine välismaailmaga tähendaks küll ka mõnd väga suurt kriisi, millest esimesena tuleb silme ette ilmselt sõda, aga valmistuda võib ka näiteks suuremõõtmeliseks kaubandusblokaadiks.

Eestis toodetakse juba praegu rohkem kui küll kala-, piima- ja lihasaaduseid, keerulisemad on lood puu- ja juurviljadega. «Paneme oma majas ka rõhku sellele, et puu- ja juurviljade tootmine korralikule tasemele jõuaks,» kinnitab Noot.

Lisaks piisavas koguses toiduainete tootmisele on oluline aga seegi, et tootmine oleks jätkusuutlik. Eesti mahtude juures võiks liha ja piim tulla vaid mõnest väga efektiivsest hiigelfarmist. Siis oleks aga kogu tootmine väga kergesti haavatav – näiteks piisab ilmselt ainult seakatkule mõtlemisest.

Noodi sõnul tuleb seetõttu alati toetada ka väiketootjaid ja peretalusid. «Näljad, sõjad, katkud ongi Eesti üle elanud hajaasustuse ja maa abiga,»
--------------------------------

Mis võiks olla hädaolukorraks koduses toiduvarus?

•    Kuivatatud teraviljatooteid (kuivikud või näkileivad)

•    Elektri olemasolul ka keedetavaid teraviljatooteid

•    Konserve ja purgiroogasid

•    Süsivesikuterikkaid tooteid (küpsised, halvaa, šokolaad, kuivatatud puuviljad)

•    Joogivesi

Mida silmas pidada?

•    Toit peab olema ohutu, mistap võiks see säilida toatemperatuuril, järgida tuleb hügieeninõudeid.

•    Riiklikult on arvestatud, et kriisiolukorras võib lühiajaliselt tarbida 20–30 protsenti vähem toitaineid.

•    Täiskasvanu keskmiseks toiduvajaduseks kriisiolukorras on arvestatud 1900 kcal ööpäevas, kuni kaheaastastele lastele 1000 kcal ööpäevas.

•    Riigil on olemas tegevusvaru ehk toiduvaru, mille kasutamisel hädaolukordade leevendamiseks on aga vaja veidi aega, et abi jõuaks vajajani.

Allikas: maaelublogi

Hädaolukorra näidismenüü

Pakk kuivikuid 175 grammi, 558 kcal

Lihakonserv 300 grammi 866 kcal

Kommid 100 grammi 517 kcal

Vesi 2 liitrit

Kokku: 1941 kcal

Tagasi üles