Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Evelyn Kaldoja: ela ja lase elada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Evelyn Kaldoja | FOTO: ANDRES HAABU/PM

Mis tuleks mõttesse tänapäeva inimesele, kui talt paluda märksõnu seoses Esimese maailmasõjaga? Somme ja Verdun? Kaevikud ja gaas? Kadunud põlvkond ja üleliigsed naised? Ernest Hemingway «Hüvasti, relvad!» ja Erich Maria Remarque’i «Läänerindel muutusteta»? Värskematest filmidest «Sõjahobune» ja «Sõjale kaotatud noorus»? Emotsioonid, mis mingil põhjusel kipuvad valusalt söövitavuselt tihti ületama isegi 20. sajandi järgmiste sõdade kujutisi. Juhul muidugi, kui ei meenu sedastus, et «Nii nad tapsidki meie Ferdinandi», mis tegelikult on ka vaid kehva reaalsuse üle irvitamine.

Esimese ilmasõja esimesel aastal ilmutas märkimisväärne hulk sinna saadetud meestest võitlemise osas selget tõrksust. Mitte veel väga teadvustatud patsifismi vaimus. Sõda oli oma pidajaid kurnanud vaid mõne kuu, kui see fenomen pead tõstis.

Seda nähtust on hakatud nimetama sõnadega «ela ja lase elada». See tähendab, et mehed, kellele isamaa oli andnud vormi, relva ja kaeviku, et nood teise poole vormides, relvades ja kaevikutes mehed teelt pühiksid ning muudkui edasi liiguksid, saboteerisid seda üritust passiivsusega. Mõnikord pidasid pooled rohujuure tasemel suisa omavahel läbirääkimisi ja sõlmisid vaherahu, teinekord jõuti lihtsalt vaikimisi rindeülese teineteisemõistmiseni – kas demonstratiivselt näidates, et relvi hoitakse «külmana» või siis lihtsalt mitte tulistades.

Nähtust esines ennekõike sõja alguses läänerindel ja enamasti väikeste allüksuste tasemel. See on fenomen, mis pakkus hilisematel kümnenditel põnevat uurimisainest nii mõnelegi ajaloolasele ja mänguteoreetikule. Ei vaimustanud aga sugugi Esimese maailmasõja alguses nende sõdimishimuta üksuste ülemusi.

«Viilivaid» võitlejaid püüti paljastada erinevatest rindelõikudest saabuvates kaotusnumbrites ebatavaliselt madalaid «tulemusi» otsides, mõnikord tuli sõdimispettus avalikuks siis, kui üksus rahulikuna näinud piirkonnast puhkusele tuli ja nemad välja vahetanud mehed seal kohe verepulma sattusid. Korraldati ka reide, et sõdimisleiged sõdurid võitlema ajada.

«Ela ja lase elada»-sõdimiskoolkonna tipphetk oli 1914. aasta jõulud läänerindel. Weihnachtsfrieden ehk Trêve de Noël ehk jõulurahu, milles – ülemuste loata, muidugi – osales hinnanguliselt 100 000 meest. Nad ronisid kaevikuist välja, kohtusid kahe poole vahele jääval eikellegimaal vastastega, vahetasid kingitusi, pakkusid üksteisele ajalehti, suitsu ja süüa ning kasutasid niisama võimalust «vastasmängijatega» suhelda. Vahetati vange, korjati üles surnuid, peeti jalgpallimatše ja lauldi jõululaule. Annaalidesse on läinud ka vähemalt üks juhtum, kus tsiviilelus juuksuri ametit pidanud britt pügas saksa vastasel juukseid. Üleüldiselt tunti huvi, et kuidas teisel poolel siis ka läheb.

1915. aasta jõuludeks olid sõdivate poolte liidrid näinud kurja vaeva selgitamaks, et vaenlasega üle rindejoone vennastumine on riigireetmine. Toona siiski veel üksikutes kohtades taastunud jõulurahu tava oli lõplikult välja juuritud 1916. aasta jõuludeks.

Lisaks Esimese maailmasõja verisematele aastatele läks vaja veel ka Teist maailmasõda, et soovimatus naabritega sõdida jõuaks lääneeurooplaste lihtkodanike tasemelt riigimeesteni. EL ja NATO, kuhu Eesti-sugused riigid võeti pärast seda, kui Teine maailmasõda nende jaoks ka Nõukogude ikke alt pääsemisega lõpuks läbi sai, on otseselt tekkinud soovist, et Euroopas enam kunagi sõda ei tuleks. Ehk tegelikult olid kõik need tuhanded käsuvastaselt jõulurahu pidanud mehed omamoodi visionäärid, kelle käitumine oli lihtsalt ajastust ees. Tänapäeval nende alliansside sees teinekord jätkuvalt rahvuslikke eripärasid tähendades tasuks ehk vaadata ajas tagasi – kui ka aeg-ajalt öeldakse teravasti või puhkeb mõni intriig, on Euroopa sajandiga astunud siiski tubli sammu edasi.

Tagasi üles