Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Moodsas sõjas jõuavad lahingud taskutesse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Leheküljel 9GAG avaldatud karikatuur vestlusest Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama ja Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini vahel. Sotsiaalmeedias avaldatud materjali autorit ja esmaavaldajat võib olla väga raske tuvastada, mistõttu on kohati pea võimatu eristada mõnd riiklikku infokampaaniat rahvaalgatuslikust aktivismist (mis omakorda annab allika maskeerimisevõimaluse). Hoolimata päritolust võib aga iga toode kanda endas strateegilist sõnumit ja kujundada avalikkuse arvamust. | FOTO: 9GAG

Sõdu kui selliseid on peetud aastatuhandeid ja poolte vahel tekkinud konfliktide arenemisel on tihti nähtud lahendusena vastaspoole füüsilist mahasurumist. Seesugustes lahingutes on olnud määrav roll eelkõige sõjavägede füüsilisel võimsusel.

20. sajandi kiire meediaruumi areng ning 21. sajandi algul toimunud uue meedia buum on aga asunud konfliktis edu saavutamisel suurendama konventsionaalsete üksuste kõrval just informatsiooni rolli.

Üksustega liidendamise või armeede toodetud materjali levitamisega on ajakirjandust kaasatud lahingutegevusse juba aastakümneid. Selline lähenemine on võimaldanud selgitada oma

tegevusi kriisipiirkonnas, aidanud tagada koduse auditooriumi toetust sõjalistele tegevustele, pakkunud avalikkusele ülevaadet kriisipiirkonnas toimuvast ja ka tõendeid vastaste toime pandud sõjakuritegudest.

Kui traditsiooniline massimeedia on üldjuhul võimaldanud vaid ühesuunalist infoedastust (ajakirjanikult auditooriumile), siis viimasel aastakümnel plahvatuslikult arenenud sotsiaalmeedia annab igaühele hääle ja võimaluse oma sõnum hetkega maailmale nähtavaks teha. Võimalust jõuda kiirelt ja vajadusel anonüümselt suure auditooriumini ning saada teistelt kasutajatelt uut informatsiooni on asunud ära kasutama riigid ja armeed, aga ka terroristlikud rühmitused.

Et mõista sotsiaalmeedia lahinguväljale tungimise tagamaid, tasub seda esmalt vaadelda pisut teoreetilisemalt. Kommunikatsiooni- ja sotsiaalmeedia eksperdid Andres M. Kaplan ja Michael Haenlein on defineerinud sotsiaalmeedia kui grupi internetipõhiseid rakendusi, mis tuginevad Web 2.0 tehnoloogiatele ning võimaldavad luua ja jagada kasutajate komplekteeritud sisu.

Meeste lähenemisest, mis sarnaneb põhimõtte poolest ka teiste sotsiaalmeedia definitsioonidega, selgub, et sotsiaalmeedia juures on määrav roll just kasutajate enda loodud sisul, olgu see siis foto, video, kirjalik postitus või ka näiteks enese registreerimine mõnes asukohas. Võimalust olla tutvusringkonnaga pidevas kontaktis, jagada nendega enda jaoks olulist teavet ja näha ka nende üleslaaditavat sisu võib lugeda põhjusteks, miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad.

Soome inimese ja arvuti interaktsiooni ekspert Ari-Matti Auvinen on välja toonud kaheksa elementi, mille muutumine on soodustanud sotsiaalmeedia kasutamise sagenemist. Auvineni hinnangul tagavad sotsiaalmeediale populaarsust kasutajate tunnetatav anonüümsus, kättesaadava informatsiooni ja kanalite mitmekesisus, info lihtne kättesaadavus, info liikumise kiirus, kasutajate rollide mitmekesisus, kasutajate võimalus edastada ja vastu võtta subjektiivseid arvamusi, võimalus kombineerida erinevaid meedia tüüpe ja tugeva reeglistiku puudumine.

Keskkond, mis võimaldab üksikisiku tasandil oma infole anda laia kõlapinna ning teiste kasutajate loodud info vastu võtmise kõrval ka mõningat anonüümsust ja väheseid reegleid, kujutab endast vähemalt nooremale generatsioonile atraktiivset infoedastus- ja suhtluskeskkonda, mida näiteks avalik sektor saab kasutada auditooriumitega kontakti hoidmiseks, terroristlikud organisatsioonid aga läbi mõjutustegevuse lahingute pidamiseks.

2014. aasta algul Ukrainas Kiievis toimunud rahutuste ajal kasutasid sotsiaalmeediat aktiivselt nii läänemeelsed jõud kui ka terroristlikud rühmad.

New Yorgi ülikoolis Megan Metzgeri ja Pablo Barbera koostatud uuringust selgub, et Ukraina-meelsed liikumised kasutasid protestide organiseerimisel sotsiaalmeediat (eelkõige Facebooki ja Twitterit) informatsiooni (sh tegutsemisjuhendite, kaartide, ise välja trükitavate lendlehtede ning värske foto- ja videomaterjali) levitamiseks.

Samuti kasutati sotsiaalmeediat protestiaktsioonide jooksvaks planeerimiseks ja koordineerimiseks, meditsiini-, juriidilise abi ning muude ressursside abivajajateni juhtimiseks ja langenud võitlejate lähedastele vajaliku toe tagamiseks. Sotsiaalmeedia laiapindne kasutajaskond on ka võimaldanud efektiivselt levitada Ukraina-meelseid sõnumeid ja paljastada terroristide valesid, asukohti ja kuritegusid.

Centerfor Eastern Studiesi asedirektori Jolanta Darczewska koostatud uuringust selgub, et lisaks Ukrainas nähtud n-ö käigult organiseeritud sotsiaalmeediakanalite kasutamisele on sotsiaalmeedial oluline roll ka Vene Föderatsiooni internetipõhise infosõja plaanides, kus uue meedia kanaleid

nähakse desinformatsiooni (sihiteadliku valeinfo levitamise), infoga manipuleerimise (sealhulgas pooltõdede edastamise), verbaalsete provokatsioonide ja vastase heidutamise vahenditena.

Samuti peetakse sotsiaalmeedias peetavas infosõjas oluliseks endale positiivse maine kujundamist, vastaspoole halvustavat sildistamist, emotsionaalse ja vihkamist loova kõnepruugi kasutamist, trollimist (sihikindlat provotseerimist, teema kõrvale juhtimist ning muul viisil vestluse häirimist) ja internetimeemide (populaarsust koguvate rahvaalgatuslike sõnade, piltide, videoklippide vms) kasutamist. Eelmainitud operatsioonid saab kõik lihtsalt ja soodsalt täide viia ning need jõuavad vaid hetkega sihtmärkide tööarvutitesse, kodustesse tahvelarvutitesse või taskus olevatesse telefonidesse.

Info väljasaatmise kõrval on sotsiaalmeedia kasutatav ka info kogumise vahendina, mistõttu pakuvad nii avalikkuse kui konflikti osapoolte postitused head pinda luureks.

Sotsiaalmeedia Eesti kaitseväe tegevustes

Rahuaegses Eestis pole vajadust, õigustega alust viia sotsiaalmeedias läbi harilikust teavitustööst erinevaid infooperatsioone. Kaitseväe põhipingutus sotsiaalmeedia kasutamisel seisneb avatuse ja avalikkuse informeerituse tagamises, kasutades selleks Eestis enimlevinud sotsiaalmeediakanaleid.

Kaitseväe kohalolu sotsiaalmeedias sai alguse 2010. aasta märtsis, kui Facebooki ja Youtube’i loodi Sõdurilehe-nimelised kasutajad ning fänni-lehed. Sotsiaalmeediast leitav Sõdurileht oli algselt eelkõige kaitseväe siseselt ilmuva paber-Sõdurilehe digitaalne keha, pakkudes lisaks kirjutistele ka värsket fotomaterjali, aga ka kaitseväe jaoks tollal uudset väljundit – videoid. Praeguseks on sotsiaalmeedias eksisteeriv Sõdurileht paberlehest lahku kasvanud, kattes oma teemadega laiemat spektrit ning keskendudes lehes ilmuva peegeldamise asemel kiirele infoedastusele.

2015. aasta algul lisandus eelmainitud kanalitele ka Eesti kaitseväe (@kaitsevägi) nimeline Twitteri kasutaja.

Kaitseväe kohalolu sotsiaalmeedias on end organisatsiooni silmis õigustanud. Näiteks Sõdurilehel on Facebookis üle 11 000 «fänni» ning õppuse Siil eel ja ajal info jagamiseks loodud leht kogus vaid kümne kuuga üle 6500 jälgija.

Facebook on end tõestanud ka soodsa ja efektiivse infojagamiskeskkonnana – populaarseim õppusega Siil seotud postitus levis ligi 180 000 inimeseni, samas kui reservväelast rokkstaarina kujutavat videot jagati rohkem kui 1800 korda. Oluline on märkida, et mõlemad mainitud videod levisid vaid auditooriumi toel ja leviku suurendamisse ei investeeritud ühtki eurot. See näitab auditooriumi kaasatust, lojaalsust ja koostöövalmidust ning tagab kaitseväe info laiema leviku kui mõnel mitu korda suurema fännkonnaga leheküljel.

Tagasi üles