Ilmar Raag: sotsiaalmeedia väljakutsed armeedes

Ilmar Raag
, psühholoogilise kaitse nõunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmar Raag
Ilmar Raag Foto: Raigo Pajula

Kui Vietnami sõda oli läänemaailma jaoks esimene televisioonis peetud sõda ja Esimene Lahesõda oli esimene televisiooni otseülekandes peetud sõda, siis viimase 15 aasta sõjad on tabanud maailma ka sotsiaalmeedias.

Sõjaväe strateegilisele kommunikatsioonile on see olnud väga kiire kohanemise aeg, kus võrdselt on otsuseid mõjutanud ühelt poolt armee traditsioonilise avaliku suhtluse areng ja teiselt poolt Al-Qaeda, Talibani, Daeshi ja teiste vastaste osavus uute tehnoloogiate vallas. Vaatan siinkohal mõnda arengut USA ja Briti relvajõudude näitel.

Armeede avalikud suhted olid enne Afganistani ja Iraagi kampaaniaid suuresti liikunud suurema avatuse suunas, mille loogika oli omamoodi ratsionaalne. Demokraatlikus ühiskonnas on võimatu avalikku suhtlust efektiivselt tsenseerida ja seetõttu tuleb pigem meediaga koos töötada.

Esimene Lahesõda näitas, et niisugune avatud suhtlus võib tuua ka edu, ja teisalt mõisteti üheselt, et kogu sõjaline tegevus võib nurjuda, kui armee selja tagant kaob ära koduse avalikkuse toetus.

See oli ka lääne armeede suurim väljakutse viimase 15 aasta jooksul. Nimelt ei olnud ei USA ega ka Briti armee valmis mittekonventsionaalseks sõjaks, mis algas pärast esialgset kiiret edu nii Iraagis kui Afganistanis. Nüüd oli järsku vaja teha «relvastatud sotsiaaltööd», milleks tegelikult ei oldud valmis, ja see peegeldus ka reavõitlejate meeleoludes. Et aga ajakirjanikud olid uue meediapoliitika tõttu lubatud sõdurite kõrvale ka neis mässutõrjeoperatsioonides, siis nägid nad nüüd samuti otseallikast kõiki kõhklusi ja raskusi.

Esmane reaktsioon oleks olnud ehk taas ajakirjanikud sõjatsoonist välja saata ja tsentraliseerida igasugune meediasuhtlus, nii nagu see oli kirjas juba enne Falklandi kriisi välja antud meediasuhteid reguleerivas «Rohelises raamatus», kuid džinn oli pudelist välja lastud. Nüüd olid ajakirjanikud juba sõduritega otsekontaktis ja neil olid ka kompaniiülemate telefoninumbrid.

Veel 2007. aastal üritas Briti kaitseministeerium nõuda, et kõik meedia-suhtlus oleks kooskõlastatud kõrgema tasandiga ja eelkõige kaitseministeeriumiga kui tsiviilkontrolli tegeva ametkonnaga, aga see kõik oli ebaefektiivne, sest vahepeal oli mängu astunud sotsiaalmeedia. Tookordses kommunikatsioonijuhises nõuti ka sotsiaalmeediapostituste puhul kooskõlastamist, samal ajal kui praktikas lepiti sellega, et militaarteemadel anonüümselt postitanuid ei hakatud eraldi jälitama. Öeldi, et anonüümne kommenteerimine ei ole avalik esinemine.

Samal ajal oli internetis kõige mõjukamaks professionaalseks suhtluskeskkonnaks saanud Army Rumour Service (arsse.co.uk). 2008. aastal oli foorumil 35 000 liiget ja veel rohkem lugejaid. Oluline, et seda finantseeriti reklaami kaudu ja see on ka veel suhteliselt hilise ajani säilitanud mitteametliku staatuse, millesse kaitseministeerium ei ole sekkunud. Liikmed kasutavad seal pseudonüüme ja nende reaalsed isikud ei pruugi teada olla.

Kui armee staabiülem kindral Richrad Dannatt kritiseeris valitsuse Iraagi-poliitikat, kasutasid ajakirjanikud loo illustreerimiseks ARSSE foorumist võetud tsitaate, mis toetasid kindrali kriitikat. See osutas ka probleemile. Nimelt hakkavad olulisemates debattides domineerima ühed ja samad «vingujad» või trollid, kes tapavad tasakaalustatud diskussiooni. Ometi on see foorum kantud professionaalsest ettevaatusest operatsioonide julgeoleku suhtes.

Samal ajal on Facebook sellest vaba ja see sundis Briti kaitseministeeriumi välja andma hoiatuse, et Al-Qaeda võib oma sihtmärkide valikul juhinduda Briti sõdurite veebipostitustest, eriti pärast seda, kui ajakirjanikud olid võimelised tuvastama 900 sõduri asukoha ja üksuse sotsiaalmeediasse riputatud informatsiooni abil. Sealt edasi oli võimalik tuvastada ka nende lähedaste, naiste ja laste nimesid ja aadresse. Terroristide jaoks oleks need selged sihtmärgid.

Eelnevast võiks jääda mulje, et Briti kaitseministeerium käsitles uut meediat ainult kui probleemi. Nii see ei ole. Samal 2007. aastal avaldatud kommunikatsioonistrateegia ütleb: «Avalikkus usaldab uut meediat rohkem kui traditsioonilist koos reklaami ja uudistega.

[---] Me peame saama oma uudised avalikkuseni enne, kui seda tehakse potentsiaalselt moonutava (traditsioonilise) ajakirjanduse kaudu.»

USA relvajõudude käsitlus peegeldab samu protsesse, aga mitmete analüütikute hinnangul on siiski olnud veidi avatum. Kui veel 2005. aastal nõuti Iraagis kõigi USA sõjaväelaste blogide registreerimist staabis ja 2007. aastal nõuti sotsiaalmeedia postituste koordineerimist üksuse operatsioonijulgeolekuohvitseridega, võeti see piirang hiljem siiski maha, sest keeld oli ebaefektiivne, kui samal ajal anti väeosade juures viibivatele ajakirjanikele palju suuremad vabadused.

Oma osa selles mängis juba varasem justkui vastupidine soovitus olla aktiivsem uues meedias. Kindral William Caldwell, kes juhatas Iraagi rahvusvahelise väe avalikke suhteid, toetas Youtube’is liitlaste üksuste videote avaldamist. Mõned sellistest Iraagi-postitustest said üle miljoni vaataja. Hiljem nõudis Caldwell Forth Leaveworthi sõjakoolis üliõpilastelt põhjalikku blogisissekannet seminaritööde asemel.

Sarnaselt briti ARSSE’iga tekkisid ka USAs omad militaarsed suhtluskeskkonnad, näiteks company-command.com, kuid erinevus oli selles, et esiteks pidid selles kompaniiülemate juhtimisblogis osalejad looma endale pärisnimedega kasutajakontod ja teiseks tõmbas armee mõne aja möödudes selle keskkonna oma ametliku sisekommunikatsiooni osaks.

Blogi ühe administraatori Pete Kilneri arvates on seal vahetatav kogemus sõja muutuva iseloomuga kohanemise mõttes olulise mõjuga lahingutegevusele. Asja sügavam sisu peitus aga arusaamas, et tegelikult on ka neile ohvitseridele oluline, et nad horisontaalselt vahetavad informatsiooni, mis ei tulene otsesest kohustusest ega ole selles mõttes institutsionaalne. See on kogukonda ja uhkust loov kommunikatsioon.

Sarnaseid blogisid oli ja on muidugi mitu, näiteks veel Eestiski tsiteeritud smallwarsjournal.com, ja need peegeldavad uue meedia detsentraliseeritud kasutuse positiivset kogemust.

Uue meedia omapära oli aga see, et võrdselt positiivse mõjuga levis ka oma sõdurite kohatine segadus. See tähendas ka seda, et nii nagu Eestis, oli ka USAs skandaale, kus traditsiooniline meedia korjas üles sõjaväelaste ametlikust sõnumist erinevaid emotsioonipurskeid.

Järeldusi sellest on kaks. Esiteks: skandaalide tekitamiseks on vaja, et n-ö vana peavoolumeedia korjaks üles sotsiaalmeedias öeldu. Kui asi jääb ainult sotsiaalmeedia diskussiooni konteksti, jääb skandaal olemata. Teiseks aga, nagu märkis admiral Michael Mullen, võib kaasajal taktikaline kommunikatsioon saada kergesti strateegiliseks. Olgu selleks Abu Ghraibi vangide alandamise fotod või koraanipõletamise lugu. Kõiki neid ühendab see, et nad ei olnud osa armee strateegilisest kommunikatsioonist, vaid tegu oli lihtsalt tegudega, mis näitas, et reavõitlejad ei olnud üldisest strateegiast aru saanud.

Tulemuseks oli aga see, et Barack Obama võis võita 2008. aasta presidendivalimised sõja lõpetamise lubaduse abil, sest Ameerika üldsuse jaoks oli see sõda muutunud selgelt ebapopulaarseks. Sotsiaalmeedial oli selles oma tähtis roll. Ideaalis peaks seega iga sõdur kandma armee strateegilise kommunikatsiooni suurt sõnumit nii igapäevaelu kohtumistes ja igal ajal sotsiaalmeedias, aga tunnistagem, et see on väga raske ülesanne.

Tähelepanuväärne on, et sõjaväelaste postitusi käsitletakse praegu USA relvajõudude distsiplinaarmäärustiku raames. Näiteks keelab selle paragrahv 88 riigi ametlikke isikuid solvavad märkused ja paragrahv 134 igasuguse mittelojaalse sõnavõtu.

Kokkuvõtvalt näeme, et eduka sotsiaalmeedias toimiva kommunikatsiooni eelduseks on ülesandekeskne juhtimine. Kui iga võitlejagi saaks aru suuremast eesmärgist, ei oleks vaja iga üksiku postituse pärast südant valutada. Selles vallas on aga lääne militaarkommunikatsioon endiselt mõõdukalt murelik, sest nagu ütles Robert Gates: «On lihtsalt piinlik, et Al-Qaeda on parem oma sõnumi levitaja internetis kui Ameerika.» Ka praegu arendab Daesh väga selgelt missioonikeskset ja üsna detsentraliseeritud meediakampaaniat, samal ajal kui lääne vastus on lõhestunud ja ilma selge ülesandeta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles