Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hübriidsõda: mitte defineerida, vaid analüüsida ja tegutseda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Knud Bartelsi sõnul ei saa unustada, et Venemaa on NATO naaber ja naabritega kõrvuti elamisest ei pääse. | FOTO: Annika Haas

Mõistega «hübriidsõda» kipuvad seostuma ebameeldivad üllatused ja hulk teoreetilisi diskussioone, neid kõik tuleks aga vältida ning parim viis selleks on faktidele otsa vaatamine, leiab eelmine NATO sõjalise komitee esimees erukindral Knud Bartels.

Hübriidsõda on juba paar aastat populaarne termin. Mida NATO selle all praegu mõtleb?

See on termin, mille suhtes tuleks olla väga ettevaatlik, sel on kalduvus muutuda kleepuvaks sõnakõlksuks. Hübriidsõda on siiski ka sõda selle clausewitzlikus mõttes. See tähendab, et sõda on vahend vastasele, kes iganes ta on, kõikide vahenditega oma tahte peale surumiseks. See on terviklik lähenemine, mille eesmärgiks on vastase destabiliseerimine, näeme seda näiteks Ukrainas. NATO eesmärk on sealjuures just vastupidine – stabiliseerimine.

Hübriidsõjas ei ole midagi uut. Me peaks olema selle väljendi kasutamisel ettevaatlikud, sest see võib hägustada arusaama tegelikkusest ja viia meid vajalikest sammudest eemale, kui kulutame liiga palju aega defineerimisele. See on sõda. Me peame analüüsima, kuidas seda ellu viiakse, ja tegutsema vastavalt sellele. Sealjuures tuleb meeles pidada, et juba homme võime seista silmitsi mõne uue väljakutsega.

Läänes kulutatakse defineerimisele palju aega, aga Venemaa näeb seda millegi hoopis muuna.

Vaatepunktid on väga erinevad. Kahjuks pole meil palju muu hulgas ka korralikku dialoogi Vene ametivendadega, seda pole ei poliitilisel ega sõjalisel tasemel, ja me teame, et sellel on omad põhjused.

Oma väärtus võib olla aga erru läinud USA ja Vene kindralite mõttevahetusel, mis toimub näiteks Harvardis. Seal kohtuvad seminaridel hiljaaegu erru läinud hästiinformeeritud ohvitserid. Mõttevahetuste sisuks võib olla kõik – 1999. aastal Kosovos toimunust selleni, kuidas me teineteist näeme, mida mõistame ja mida valesti mõistame. Üks teemadest võibki olla see niinimetatud hübriidsõda, mida venelaste vaatepunktist ei eksisteeri.

Ehk siis meie räägime hübriidsõjast ja muudest kontseptsioonidest, aga Venemaa teeb ikka seda, mida teeb.

Meie peaksime tegema, mida meil on vaja teha, peaksime veetma vähem aega lõputute diskussioonidega hübriidsõjast ja nentima fakti, et seisame silmitsi Venemaaga, mis paneb mängu kõik võimalikud vahendid. Olgu need diplomaatilised või majanduslikud, propaganda, desinformatsioon, alati eitatav sõjaline sekkumine jne. See ei  pruugi olla meie tegutsemisviis, aga see on tegelikkus ja sestap peame tegelema selle kui reaalsusega.

Endiselt jääb selles tegelikkuses mulje, et Venemaa suudab läänt pidevalt üllatada.

Ma ei nõustu sellega. Me oleme lasknud end üllatada. Mina olen alati üllatunud, et me oleme üllatunud, sest kui me vaatame, mis maailmas toimub, siis üldjoontes on alati näha teatud märke. Küsimus on aga, kas me näeme neid või veelgi enam, kas me tahame neid näha. Ja seejärel on küsimus, kuidas me neid tõlgendame.

Kui võtame aluseks maailma, kus meil ei ole Venemaaga probleeme või kus me arendame Venemaaga eelkõige kaubandussuhteid või kus me ei vaja Venemaad ja oleme rahul oma suhetega Venemaaga, siis me ei pruugi näha, et nende huvid võivad olla hoopis teistsugused. Et nad võivad olla headel või halbadel põhjustel meie peale vihased ja otsustada teha midagi sellist, mis meile ei meeldi. Kui me oleme selle võimaluse algusest peale välistanud, siis me ei saagi seda näha. Seega, meid ei ole üllatatud, me oleme lasknud end üllatada.

Kuidas hoiduda enese üllatada laskmisest?

See tähendab, et tuleb nii poliitilisel kui sõjalisel tasemel pidada ebameeldivaid diskussioone, ka sellest, mida me kuulda ei taha.

Eestlastele meeldib arvata, et meie ei üllatu, me näeme Venemaad hoopis realistlikumates toonides.

Seda võib muidugi väita. Ei ole kahtlustki, et oma lähiajaloo tõttu on Eesti üks neist riikidest, millel on Venemaast väga erinev arusaam kui näiteks minu riigil Taanil. Sestap on Eesti palju tundlikum sündmuste suhtes, mida paljud teised nii tõsisena ei näe ja millele reageeritakse pigem arvamusega «Ah, nojah, see, ärge olge nii tõsised, maailmas toimub muudki». Ei saa muidugi ka unustada, et teil, Lätil, Leedul ja Norral on ühine piir Venemaaga. Teistel NATO liikmetel seda pole.

Meie eripärade tõttu on siin ka hirm viienda kolonni ees, kardame, et siin toimub viienda kolonni osalusel midagi, mida keegi teine kuigi tõsisena ei näe.

Jah, see on väga huvitav probleem. Mu vastus on, et parim kaitse niinimetatud hübriidsõja vastu on oma majas korra hoidmine. Me kõik teame, et teil on suur vene vähemus. Kas neid koheldakse Eestis samamoodi kui kõiki teisi, ei ole minu hinnata, aga keegi ei ole selleks, et tagada selle nn viienda kolonni puudumine Eestis, paremini varustatud kui Eesti valitsus.

Ukraina sündmustest saadik on siiski mure, kas NATO suudab õigesse kohta selle nn punase joone tõmmata.

Täiesti selgeks tuleb siin teha see, et Ukraina ei ole kunagi NATO liige olnud, milline on nende tulevik, on eraldi küsimus.

Eesti on üks 28 liikmesriigist ja ükskõik milline operatsioon Eesti vastu ei saa tulla selgest taevast. On tegevusi, mis võivad aset leida väga lühikese etteteatamisega, ent alati on luureinfot, on indikaatoreid, mis viitavad eesolevale, ja ma olen kindel, et Eesti võimud arutavad seda oma 27 liitlasega. Olen ka kindel, et NATO reageerib kohaselt, olgu vaja konsultatsioone või relvajõudude kasutamist. Eesti ja Ukraina on selgelt erineval positsioonil.

Tean, et Putin on öelnud, et ta isegi ei kujutakse ette Balti riikide vastu tegutsemist. See võib olla, aga ei pruugi olla tõsi, ja seda tuleb arvesse võtta.

Venemaa on nüüdseks sekkunud Süürias. Ehk keskendubki rohkem Süüriale?

Me peame olema ettevaatlikud ja mitte keskenduma liigselt Venemaa keskendumisele Süürias. Venemaal on Vahemerel olnud väga pikka aega oma strateegia – nii Venemaana, Nõukogude Liiduna kui uuesti Venemaana. Sellel on olnud oma tõuse ja mõõnu, paremini läks NSVLil, millel oli püsiv laevastik Vahemerel. Praegu on küll mõned laevad, on sadam Süürias Tartusis (ja tankimiskohaks Hispaania Ceuta sadam – toim), aga ma oleks väga ettevaatlik selle üle liigselt erutumise osas, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks ei tohi me lasta juhtida tähelepanu kõrvale olulisimalt. Teiseks ei vii Vene sõjavägi oma operatsioone läbi sugugi selliste põhimõtete alusel nagu meie. Kui ma ütlen, et ei tohi erutuda, pean silmas, et me ei tohiks Venemaa sekkumisest Süürias midagi liiga positiivset välja lugeda. Lisaks seisavad nad silmitsi märkimisväärsete väljakutsetega. Vaatame, kuidas neil seal läheb. Meie peamine ülesanne on tegeleda sellega, millised väljakutsed liitlastel ees seisavad ja ma pole kindel, et Süüria peaks olema meie prioriteet.

Mis peaks olema prioriteet?

Liitlased. Pärast seda tuleb hulk muud.

Milline mõju võib Venemaa tegevusel Süürias olla suhetele NATOga ja Ukrainas toimunu tõttu kehtestatud sanktsioonidele?

Peame meeles pidama, et Venemaa on meie naaber, meeldib see meile või mitte. Naabritega tuleb koos elada.

Ma tulen väikesest riigist ja meil on oma suur naaber Saksamaa. Oleme nendega pidanud mitu sõda, aga see praegune naaberriik Saksamaa on riik, millega meil on nii lähedased suhted, nagu kahel riigil üldse olla saavad. Venemaa on meie naaber, temaga tuleb dialoogi pidada, mis ei ole lihtne, sest dialoogiks on teadupärast vaja kaht osalist. Meil on vaja strateegilist kannatlikkust. Ja me ei tohi liigselt keskenduda sellele, kes saab olema Putini mantlipärija. Juhul kui meile ei meeldi Putin, ei ole meil mingit alust arvata, et Putini järglane saab olema temast parem. Seiskem silmitsi tõsiasjadega, jätkakem Venemaaga parimal võimalikul moel läbi käimist, ent olgu selge, et on asju, millega me leppima ei hakka.

Saavad meil kunagi olema Venemaaga sellised suhted nagu praegu Taanil ja Saksamaal?

Ma loodan väga, aga miski ei garanteeri, et see juhtub lähema 20 või 30 aasta jooksul. Meil on vaja palju strateegilist kannatlikkust.

Tagasi üles