Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Moodne tehnika: elektroonilisel sõjapidamisel on järjest kandvam roll

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Liitlasvägede kolonn 1991. aasta veebruaris Kuveidis, mille vabastamisele aitasid kaasa ka edukad Saddam Husseini üksused segadusse ajanud elektroonilised pettemanöövrid. | FOTO: AFP/Scanpix

Venemaa sõjaline kohalolek on Süürias viimaste kuude jooksul püsivalt kasvanud, sõjalennukid pommitavad positsioone, sõjalaevad ründavad sihtmärke tiibrakettidega. Kuid tegevusse on kaasatud veel üks valdkond, millest on tunduvalt harvemini juttu – see on elektrooniline sõjapidamine.

Nagu kirjutas hiljuti CNNis Londoni Linnaülikooli elektroonilise sõjapidamise ekspert David Stupples, on venelased Süüriasse kohale toonud oma kõige moodsama elektroonilise sõjapidamise süsteemi – Krasuhha-4, mis tegi muide välisdebüüdi Donbassis.

Tegemist on mobiilse elektroonilise sõjapidamise masinaga, mis on mõeldud madalal lendavate luuresatelliitide, lendavate radarite ja pardaradarite segamiseks 150–300 kilomeetri raadiuses. Nii saab segada äärmusorganisatsiooni Islamiriik omavahelist sidepidamist, kuid varjata ka NATO eest, mida seal teha kavatsetakse.

Eesti kaitseväe sideohvitseri Lauri Luugi sõnul ongi elektrooniline sõjapidamine hakanud tänapäeva maailmas mängima üha olulisemat rolli.

«Väga paljud uued relvasüsteemid, eriti õhutõrjes, sõltuvad elektromagnet-spektri kasutamisest – näiteks et õhutõrjerakettide kasutamiseks peab olema võimalik kasutada radarit või GPSi kasutavate relvasüsteemide jaoks GPSi,» selgitab ta ja lisab, et kui elektromagnetspektrit pruukida ei saa, siis seda võimekust ei ole. «Eriti kehtib see õhutõrje ja õhuseire kohta.»

Kui «elektroonilise sõjapidamise» mõiste lahti selgitada, siis tähendab see sisuliselt elektromagnetspektri ekspluatatsiooni – selle kasutamise takistamist vastaspoolele ja kasutamise tagamist omadele – ning luureinfo kogumist.

Kõige võimekamat riiki selles vallas pole võimalik ühese selgusega välja tuua. «Venemaa on selline suur must auk, et me täpselt ei tea, mis seal on, kuid raadiosidetehnika arendus on seal alati olnud hästi tugeval tasemel,» hindab naaberriigi elektroonilist sõjapidamisvõimekust Luuk.

Tase on seal aga hea, sest ka USA Euroopa maavägede ülem Ben Hodges on tunnistanud, et Vene elektroonilise sõjapidamise kvaliteet ja keerukuse aste võtavad lausa silmast vee välja.

«Kuna aga läänemaailm teeb rohkem koostööd, siis ma kipun ütlema, et USA-l on kõige suurem võimekus selles vallas – seda nii kaitse, toetuse kui ka rünnaku poole pealt,» kommenteerib Luuk ja ütleb, et Eesti kohta saab ta niipalju öelda, et elektroonilist sõjapidamist arendatakse. «Me paneme rohkem rõhku toetusele ja siis kaitsele. Ründav pool on ikkagi rohkem suurriikide pärusmaa.»

Luugi selgitusel sõnul jaguneb elektrooniline sõjapidamine üldiselt kolme alavaldkonda: elektrooniline toetus, elektrooniline rünnak ja elektrooniline kaitse. Esimene neist tähendab elektromagnetilise spektri jälgimisel saadud teadlikkust olukorrast ja vastase kavatsuse selgekstegemist. «Selleks tuvastatakse igasugused ümbruskonnast tulevad signaalid ja tehakse selgeks, mis seade see on, mis kiirgab, ja kas see kujutab endast ohtu,» räägib ta.

Kiirgusallikad on tänapäeval sisuliselt kõik seadmed, mis maakeeli öelduna kasutavad raadiolaineid: telefonid, wifi-võrgud, militaarmaailmas militaarraadiojaamad, sidelingid, satelliitside, seireseadmed (õhuseireradarid, õhutõrjesüsteemide radarid), samuti GPS-seadmed, mis küll ise ei kiirga, kuid vajavad toimimiseks signaali vastuvõttu.

Elektroonilise toetusega seostub üsna tihedalt elektrooniline kaitse – viimane tähendab teadlikkust vastase elektroonilisest ründevõimekusest ja selle põhjal otsustamist, kas on vaja kasutada elektroonilise kaitse meetmeid. «Need on reeglina tehnikasse sisse integreeritud. Kõige lihtsam näide on see, et telefonijutu või raadioside mitte pealtkuulatavaks tegemiseks krüpteeritakse signaal,» räägib Luuk.

Elektrooniline rünnak hõlmab endas vastaspoolele elektromagnetilise spektri kasutamise takistamist, milleks on mitu lähenemisnurka. «Esimene on segamine,» ütleb Luuk.

Segamine on mingi seadme töösagedusel tugeva signaali kiirgamist, mis takistab sellel seadmel talle vajaliku signaali vastuvõttu ning seadet ei saa seda eesmärgipäraselt kasutada. See omakorda võib takistada relvasüsteemi kasutamist, mis on sellest seadmest sõltuv.

Luuk toob tsiviilvaldkonnast näiteks mobiilside segamise – kui seda raadiokanalit segada, ei saa keegi mobiiliomanikuga ühendust võtta, sest vastu võetakse segav signaal ja nõrgemat – olulisemat – ei suuda seade vastu võtta. Kui radarile tuleb tugev signaal sisse, ei õnnestu sel õhus või maas olevatelt objektidelt peegelduvaid signaale vastu võtta ning kindlaks teha, kas mingi objekt seal üldse on. Sellest tulenevalt on takistatud ka õhutõrjesüsteemide kasutamine, mis vajavad sihitamiseks radarit.

Teine meetod on petmine, mis sarnaneb segamisega sel moel, et ka siin edastatakse seadme töösagedusel signaale. «Selle eesmärgiks on sõltuvalt seadme iseloomust kiirata just sellist signaali, mis põhjustab vastuvõtuseadmes valeandmeid. Oluline on, et signaal jõuaks seadmeni, mitte et see oleks teistest signaalidest tugevam,» selgitab Luuk.

Näiteks kui radar võtab vastu petmissignaali, tõlgendab see seda kui mingilt objektilt tagasi peegeldunud signaali ning vastavalt signaali parameetritele arvutab välja selle objekti asukoha ruumis. Tegelikkuses seda objekti aga ei eksisteeri.

Petta võib ka seadme operaatorit. Sellisel juhul kiiratakse eetrisse signaale, mis imiteerivad mingit seadet (nt õhutõrjesüsteemi radar, raadiosidevahend) või seadmetevahelist infovahetust (juhtimisvõrgud).

«Vastaspool püüab signaalid kinni ja hakkab järeldusi tegema: seal on see seade, selle taga võivad olla sellised üksused, neil võib olla selline kavatsus jne, kuid see ei vasta tegelikule olukorrale,» kirjeldab Luuk.

Millised on kaitsemeetmed petmise vastu, seda hoiavad tootjad ja riigid mõistagi saladuses.

Elektroonilise rünnaku puhul on olemas veel erinevaid meetodeid, kuid peamiselt kasutatakse petmist ja segamist. Juhtimissüsteemide halvamiseks kasutatakse põhiliselt segamist ning õhuseire ja õhuturbe halvamiseks nii petmist kui segamist. Segamist on suhteliselt lihtne tuvastada, kuid petmise puhul ei pruugi vastaspool aru saada, et on langenud elektroonilise rünnaku ohvriks.

Kui tuua lähiajaloost elektroonilise rünnaku kohta näiteid, siis petmise leiab Luugi sõnul Lahesõjast. Liitlasväed imiteerisid aktiivset ja mahukat raadioside kasutamist, mille põhjal Iraagi elektrooniline luure tegi valejäreldused liitlasvägede põhijõudude paiknemise, liikumise ja kavatsuse kohta.

Segamise poole pealt on Luugi sõnul üks selgemaid näiteks Kosovo konflikt, kus liitlasväed segasid aktiivselt Jugoslaavia õhuseire- ja õhutõrjesüsteemide radareid. Teine näide tuleb Gruusia sõjast, kus Vene Föderatsiooni relvajõud segasid Gruusia relvajõudude raadiosidet. «Sellega tekitati põhimõtteliselt kaos juhtimises,» ütleb Luuk.

Elektroonilist võitlust käsitletakse sõjanduses kui jõudude võimendajat. See tähendab, et erinevaid elektroonilise võitluse meetmeid kasutades on võimalik märgatavalt tõsta oma üksuste või relvasüsteemide lahingualast efektiivsust. Suurem osa elektroonilise võitluse meetmetest eeldab, et vastaspool kasutab elektromagnetilist spektrit – kui ta sellest sõltuv ei ole, pole ta oluliselt mõjutatav ka elektroonilise võitluse meetmetest.

Tagasi üles