Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lennukid on juba nähtamatud, inimesed mitte veel niipea

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ameerika kavandab salajast stealth-pommitajat. | FOTO: © GRAPHIC NEWS

Kujutlegem hüpoteetilist olukorda, kus Ameerika Ühendriikide vargtehnoloogiaga hävituslennukid tungiksid vargsi Eesti õhuruumi – kas suudaksid meie radarid nad avastada? «Ma arvan, et näeksime neid lennukeid,» vastab õhuseiredivisjoni insenertehnilise grupi ülem major Mati Kuppar.

«Aga kas me oleksime suutelised ka tuvastama, et tegemist on õhusõidukitega…» peab Kuppar pausi. Mitte näiteks linnuparvega? «Oleme kindlasti võimelised objektid tuvastama, aga jääb küsimus, mil määral,» tunnistab ta.

Stealth-tehnoloogia ehk maakeeli vargtehnoloogia on viimaste aastakümnete jooksul jõudsalt edasi arenenud. Jõudnud lausa nii hea tasemeni, et rahuajal peavad lennukid end meelega radaritele nähtavamaks muutma. Täpselt nõnda toimisidki hiljuti Ämari lennubaasi külastanud ameeriklaste hävitajad F-22 – lennukid, mis on Kuppari sõnul üldiselt radaritele üsna nähtamatud.

«Tuleb kasutada antimeetmeid – nagu Luneburgi lääts,» räägib Kuppar. Luneburgi lääts – see on sfäärikujuline lennuki külge käiv seade, täpsema nimetusega «passiivne radarivõimendusseade». Ülesandega suurendada õhuki nähtavust radaritele. Selleks, et rahuaja tingimustes oleks kõik selge ja arusaadav.

Kuigi vastavaid uurimustöid viidi läbi juba Teise ilmasõja aegu, seondub termin «vargtehnoloogia» tavainimese jaoks esmajoones kuulsa USA tehase Lockheed Martin toodanguga. Mudelitega nagu esimeses Lahesõjas käinud F-117, mis oli üks esimesi omalaadseid.

Lennuk on tehtud täiesti siledatest plaatidest ja kumerate pindade arv on püütud viia miinimumini. «Vargtehnoloogia eesmärk on püüda disainiliste lahendustega või kattematerjalidega mängides võimalikult palju vähendada radarilainete tagasipeegeldumist objektilt radarile,» selgitab Kuppar. «Sileduse eesmärk on lihtne: kui peegelpinnale langeb elektromagnetsignaal, ei põrku see tagasi mitte samas suunas, vaid kuhugi mujale.»

Radarinähtamatuse tagamiseks ongi kasutusel kaks peamist meetodit. Kas peegeldab lennumasina pind radarilaineid niimoodi, et need ei jõuaks saatjani või neelab vastav materjal – levinuimaid materjale lennukitööstuses on näiteks ferriit või väga puhas raud – need üldse endasse. Isegi õhusõiduki kokpit ja piloodi kiiver on töödeldud nii, et sealt midagi tagasi ei peegelduks.

Seejuures tuleb silmas pidada, et erinevad radarid töötavad erinevatel sagedustel. Nii on ka Eesti radaritel – Kellavares asuval TPS-77-l ja Muhumaal ning Tõika GM 403-l – erinevad sagedusvahemikud. Kellaveres jääb see suurusjärku 1,2–1,4 Ghz, mis teeb lainepikkuseks 2–2,5 cm.

Kuppar selgitab: mida madalam on sagedus, seda väiksem mõju on vargtehnoloogial, sest vastavate kattematerjalide paksus läheks lihtsalt liialt suureks.

Vargtehnoloogia ei piirdu seejuures pelgalt sõjalise kasutusega, vaid on tunginud ka tsiviilellu. Üheks näiteks on tuulepargid. Vältimaks nende võimalikku mõju radaritele, kaetakse nende labad materjalidega, milles lained neelduvad. Eestis Kuppari sõnul sellseid meetodeid veel kasutatud pole, küll aga näiteks Prantsusmaal.

Vargtehnoloogia mõiste ei hõlma ainult objektide radaritele nähtamatuks muutmist. Ka visuaalne nähtamatus on, miski, mille poole püüeldakse.

Arengufaasis on reisilennukid, millel pole enam aknaid – nende asemel on kaamerad ja ekraanid. «Sama tehnoloogia edasiarendus – inimestele luuakse kaamerate abil visuaalne vaatepilt, et nad asuvad keset õhku, mitte lennuki pardal,» räägib Kuppar. Pilootidele annab see võimaluse näha paremini ümbrust ning läbi selle kasvab juba lennuohutus. Samuti ei pruugi reisijad tulevikus näha lennukite, rongide, autode kitsast väljavaadet, vaid võivad nautida avarat, piiranguteta vaatepilti.

Ent ka sõjalises plaanis ei piirdu nähtamatuks tegev tehnoloogia tänapäeval enam ainult lennundusega. Kuppar räägib, et näiteks Ameerika Ühendriikides ja Kanadas töötatakse välja üksikisiku kostüümi, mis sulandab sõduri ümbritsevasse keskkonda ja muudab ta silmale pea tabamatuks. Siinkohal on erinevatel ettevõtetel erinevad lähenemissuunad: kes töötab välja materjali, mis suudaks valgust «painutada», kes läheneb projektsiooni nurga alt.

«Me ei tea küll sada protsenti, mis neis valdkondades toimub, aga prototüübi tasemel on kindlasti seda arendatud,» lausub Kuppar. «Ning kindlasti töötab sarnast võimekust välja ka meie idanaaber. Ja Hiina.»

Seejuures ei maksa liigselt karta, et kaamera saab lahingus pihta ja kogu maskeering kaob. Uusima tehnoloogia järgi tehtud jäädvustajad on selleks piisavalt tillukesed. «Inimesele on oluliselt lihtsam pihta saada kui sellele väikesele kaamerakesele,» ütleb Kuppar. «Ka kattematerjalid on tänapäeval väga tugevad. Sama kehtib passiivse kattematerjali kohta.»

Igale sõjatehnilisele uuendusele on ajaloos leitud kiiresti ka vastumeede. «Esimese asjana võiks muidugi kasutada soojuskaamerat,» ütleb Kuppar. «Kostüümi kandja võib olla inimsilmale nähtamatu, aga kui vahetad spektrit ja liigud ühest sagedusvahemikust teise, ei teki probleemi. Kuigi teatud osas püütakse ka siin blokeerivaid meetmeid leida.»

Kerkib küsimus: kas ja kuidas võiks kõigist nendest uuendustest kasu lõigata Eesti? Kuppar tõdeb, et riik on väike ja raha pigem vähe, on tunduvalt mõttekam enamik asju siia sisse osta, mitte hakata ise välja mõtlema: «Sest olgem ausad, arenduskulud on piisavalt suured.»

Siiski on tema teada ka meie kaitsevägi teinud kohalike ülikoolidega vastaval teemal koostööd, kuigi reaalset nähtamatuks tegevat üksikvõitleja kostüümi veel olemas pole.

Säärase tehnoloogia laialdasem juurdumine mujalgi maailmas on Kuppari sõnul siiski veel tuleviku teema. «Räägime viiest kuni kümnest aastast. Kindlasti mitte lähiajal. Kuigi kas me näeme neid, kes meie keskel võivad liikuda?»

Tagasi üles