Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas sõnal «4G» on mõtet?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jānis Bērziņš | FOTO: Erakogu

4G ehk neljanda põlvkonna sõda on juba 26 aastat vana mõiste, millelt on selle aja jooksul korduvalt tolm pealt pühitud. Selle liigituse alla mahtuv konflikt venib pikalt ning alati ei paista seal konkreetset keset või ka vastase käsuliini. Lisaks sõjalistele vahenditele tulevad mängu majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised hoovad. Enda ellujäämise nimel üritatakse vastast psühholoogiliselt demoraliseerida. Käiku lähevad terrorism ja partisanitaktika.

«Psühholoogilistest operatsioonidest võib saada põhiline operatsiooniline ja strateegiline relv meedia/infosekkumise vormis. Loogikapommid ja arvutiviirused, sealhulgas varjatud viirusi võib kasutada nii tsiviil- kui sõjaliste operatsioonide häirimiseks,» kirjeldas 1989. aastal Marine Corps Gazette’is ilmunud artikkel, mida peetakse mõiste sünnimomendiks. «Neljanda põlvkonna vastased saavad olema kogenud meediamanipuleerijad, et mõjutada kodumaist ja maailma avalikku arvamust punktini, kus osavad psühholoogilised operatsioonid mõnikord ennetavad lahingüksuste väljasaatmist.»

William S. Lind – üks tolle artikli kaasautoreist – kirjutas 15 aastat pärast teksti ilmumist ja 11 aastat enne tänast päeva, et see on sõda, mida ameeriklased peavad Iraagis ja Afganistanis. Praegu pruugitakse sama mõistet ka Ukraina kontekstis.

Läti riigikaitseakadeemia julgeolekuuuringute keskuse direktor Jānis Bērziņš hoiatab tolle termini Venemaa tänaste toimetuste kontekstis ülemäärase kasutamise eest, sest see võib tema sõnul pildi hägusamaks teha. Et terminid nagu «neljanda põlvkonna sõda» ja «hübriidsõda» on läänes välja mõeldud ning nende vaid läänelikul moel mõtestamine võib viia Venemaa alahindamiseni.

«Neljanda põlvkonna sõda on venelaste jaoks põhimõtteliselt kultuurisõda. Lääne autorite jaoks on see info kasutamine,» selgitab Bērziņš.

«Kui te tahate venelasi mõista, tuleb nende kirjutisi lugeda. Aga keegi ei loe nende tekste,» leiab ta.

«Küsimus pole selles, kas asi on tõene või mitte, küsimus on selles, kas Venemaa arvab, et see on tõsi,» jätkab Bērziņš. «Nende sõjateaduse kõige intelligentsemate meeste seas leidub inimesi, kes töötavad stsenaariumiga, et NATO ründab lähima viie aasta jooksul Venemaad. Nad usuvad, et see juhtub – Venemaa loodusressursside pärast.»

«Selleks, et Venemaad mõista, tuleb loobuda arusaamast, et kõik, mida nad teevad, on loogiline meie loogika järgi,» lausub ta.

«Neil on üks stsenaarium, kuidas USA juhitav NATO ründab viie aasta jooksul Venemaad. Neil on ka stsenaarium ülemaailmsest NATO juhitavast diktatuurist,» toob lätlane näiteid. «On dokument, kus nad väidavad, et lääs tekitas relva nimega läänestumine, mida nad meie vastu kasutavad. See ei tähenda, et lääs sellise relva leiutas, aga see tähendab, et kui lääne kultuur on atraktiivsem, on probleem.»

«Nende sõjalises doktriinis on sees, et nn värvilisi revolutsioone loetakse välisrünnakuks riikide suveräänsuse vastu. See annab aluse sõjaliseks vastuseks. Venelased ise, liibüalased ise või ukrainlased ise võivad oma poliitilise süsteemi vastu meelt avaldada, aga seda võidakse ka lugeda rünnakuks,» läheb ta edasi.

Bērziņšil on konkreetsed soovitused, mida peaks NATO tegema, et mitte lasta end tirida nn neljanda generatsiooni või ükskõik kuidas nimetatavasse konflikti riigil, kes vaatamata alliansi koostööpakkumistele ja püüdlikule vastandumise vältimisele kirjeldab neid siiski vastasena. «Esimene asi oleks taastada otsekontaktid NATO ja Venemaa vahel. Mitte poliitilised, vaid sõjalised. Üks sõdur mõistab teist, neil on omavahel professionaalsel tasemel lihtsam selgitada, kes midagi ei tee. See pole emotsionaalne,» leiab ta.

«Teine asi on Venemaalt mitte oodata asju, mille tegemiseks nad pole valmis,» lisab ta. «Mitte ainult ei tule vene sõjalisi autoreid lugeda, vaid tuleb ka tähele panna, mida nad räägivad. See ei tähenda, et me peame aktsepteerima, mida nad ütlevad, aga me peame kuulama, teadma ja strateegiliselt valmis olema.»

«Ma ei ütle mingil juhul, et me peaksime Vene huve aktsepteerima. Näiteks Gruusia ja Ukraina NATOsse võtmise osas,» rõhutab ta. «Kuid me peame olema valmis, et Venemaa reageerib. Meil ei tasu arvata, et nad mõistavad, sest nad on miljoneid kordi juba öelnud, et nad ei aktsepteeri seda.»

Samas ei kahtle Läti julgeolekuuurija selles, et NATO ei annaks endale aru, millega silmitsi seistakse, ja tegeleb selle väljakutse valguses oma planeerimisega. «Ma arvan, et NATO on ka seda sorti sõjaks valmis,» sõnab ta. «Ajakirjanikud hakkasid küsima, mida NATO pärast Afganistani teeb. Nüüd andis Vladimir Putin vastuse.»

26-aastane termin

•    Termini «neljanda generatsiooni sõda» võtsid kasutusele William S. Lind, kolonel Keith Nightengale, kapten John F. Schmitt, kolonel Joseph W. Sutton ja kolonelleitnant Gary I. Wilson 1989. aastal väljaandes Marine Corps Gazette ilmunud artiklis «Sõja muutuv nägu: neljandasse generatsiooni».

•    Nende autorite hinnangul oli tolleks hetkeks läbitud kolm n-ö moodsa sõja põlvkonda. Esimese silmapaistvaim viljeleja oli Napoleon. Teise põlvkonna võtsid nad kokku maksiimiga «suurtükivägi vallutab, jalavägi okupeerib» ja selle juurutamisega tegi algust Preisi armee. Kolmanda põlvkonna sõja kontseptsiooni olid lõpuni lihvinud sakslased oma 1918. aasta kevadpealetungiks ja sellepärandina jäi Teise maailmasõtta Blitzkrieg’i mõiste.

•    Põlvkonnast põlvkonda viib nende hinnangul kaks põhilist tõukejõudu – tehnoloogia ja ideed.

•    Artikkel hoiatas, et riik, kes suudab esimesena välja tulla n-ö neljanda põlvkonna sõjaga, saab teiste ees otsustava eelise.

Tagasi üles