Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Skandaalid müüvad nii uudiseid kui propagandat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
ˇRaamatu eestikeelsel versioonil on spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud ees- ja järelsõna. | FOTO: Benjamin Siirak / mil.ee

Gutenbergi trükipressi aegadest pole muutunud midagi ja samas on muutunud kõik – meedia on endiselt võimas mõjutusvahend, ent uued tehnoloogiad annavad pahalastele võimalused, mida piirab vaid kujutlusvõime, rääkis strateegilise kommunikatsiooni spetsialist Thomas Elkjer Nissen. Taani kuninglikus kaitsekolledžis töötav Nissen andis Riigikaitsele intervjuu ka aasta tagasi, ent tänavu oli põhjust uuesti vestelda – ta esitles Eestis oma värsket raamatut «Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina».

Kas see aasta on toonud uusi trende sotsiaalmeedia kasutamisel sõjapidamisvahendina?

Suures plaanis ei ole midagi uut toimunud. Iga päev pakub uusi näiteid, kuidas sotsiaalmeediat kasutatakse. Põhjused, miks seda tehakse – mõjutamine, luureandmete kogumine, küber-operatsioonid jne –, ja strateegia on üldjoontes sama. Samas muutuvad viisid, kuidas tulemiseni jõutakse. Kui korra on miski töötanud ja sellega paljastatud, tuleb tihti mõelda uus moodus.

Oma info levitamiseks loovad huvigrupid nii isiklike meedia- kui uurimisorganisatsioone, nn mõttekordasid. Viimased näevad pealtnäha välja nagu iga teine samalaadne, ent nende statistika ja selle käsitlemine on erinev. Oma uurimistulemusi levitatakse nende veebilehtedel, isiklikes meediakanalites või sotsiaalmeedias, kust korjab selle üles tavaline meedia. On mitmeid tehnikaid, mida kasutatakse oma info tavapärasesse uudisteringlusesse süstimiseks.

Tooge mõni näide.

Nagu füüsiline maailm, on ka sotsiaalmeedias inimeste ja huvigruppide võrgustikud. Selleks, et midagi uude võrgustikku viia, tuleb sinna sisse saada. Facebookis võib seda teha näiteks võltsidentiteediga sõpru otsides. Sagedaseks tehnikaks on ka märksõnade kaaperdamine. Tuleb kasutada huvitavale grupile atraktiivseid või hetkel väga populaarseid märksõnu, märksõnamärkide # abil jõuab suure vaevata nendeni.

Kusjuures teemaviite abil kohale toimetatud sisu huvitavus polegi oluline, tähtsam on, et on saavutatud kontakt. Seejärel tuleb aga juba millegi huvitavaga veelgi tähelepanu püüda, see on raskem osa. Tuleb saada võrgustiku liikmed end ka pikemalt jälgima.

Kuidas seda saavutada? Näiteks tuleb teha midagi nii silmatorkavat või skandaalset, et sinu tegemisi kajastab ka tavapärane meedia. Loodud meediakära toob aga kohale palju huvilisi ja nende seas leidub juba ka selliseid, keda oma tegeliku sisuga püüda. ISIS tegi seda näiteks peade maharaiumise videotega, aga võimalusi on lõputult, piire seab vaid kujutlusvõime.

Ütlesite, et kui miski on korra juba töötanud, on see sageli ka paljastatud ja on vaja leida uus lahendus. Kujutlusvõime peab siis olema väga agar?

Vana võtet võib ka vaid õige pisut modifitseerida. Heaks näiteks on andmete õngitsemine e-kirjade abil.

Ära tuntakse sealjuures enamasti vaid juba tuttav oht. Loomulikult on ilmselgelt kahtlase sisuga kirju, mida keegi uurima ei vaevu. Inimesi on aga väga lihtne petta näiteks millegagi, mis paistab lingina huvitavale artiklile. Klikid ja veebileht nõuab Facebooki kasutajanimega registreerumist. See paistab täitsa tavalise tegevusena. Nii aga annad teadmata huvigrupile andmeid, mida see saab kasutada õige mitmel moel. Näiteks oma sõnumite edastamiseks.

Sotsiaalmeedias levitatavast propagandast räägitakse sageli justkui millestki täiesti uuest.

Mitte midagi pole muutunud ses osas, et meediat saab kasutada mõjutamiseks. Juba Gutenbergi trükipressiga sai. Mõelda võib kasvõi piibli masstrükkimisele, edasi tulid raadio, televisioon ja siis internet. Kõiki meediakanaleid on kasutatud sõjapidamiseks.

Kahe maailmasõja vahel sai USAs raadio kuulamine äärmiselt populaarseks. Orson Welles lasi eetrisse siis oma kuuldemängu «Maailmade sõda» ja inimesed uskusid tõepoolest, et marslased ründavad. See oli võimalik aga seetõttu, et raadio võimalusi veel ei tuntud ja seda peeti eelkõige autoriteetseks infokanaliks. Sarnase tähelepaneku saab teha ka sotsiaalmeedia kohta: seda kiputakse kasutama kui midagi tõepoolest sotsiaalset, midagi eraotstarbelist. Ei saada aga päris täpselt aru või ei arvatagi, et seda kasutatakse ka pahatahtlikuks mõjutamiseks. Sotsiaalmeedia võimaldab sealjuures palju enamate võtete kasutamist kui raadio.

Kes sotsiaalmeediat kõige osavamalt relvana kasutab?

Kõige tõhusamad kasutavad sotsiaalmeediat relvana valitsusvälised separatistlikud liikumised ja terroristlikud organisatsioonid nagu nn Islamiriik. Mis puutub riikidesse, on demokraatlikel ja mittedemokraatlikel riikidel erinevad lähtepunktid – ühtedel on põhiväärtuseks sõnavabadus, mida tuleb kaitsta, ent mis võimaldab ka vabamalt infot levitada. Teised saavad aga dikteerida, millest meedia kirjutab.

Kuidas teie oma andmeid kogute?

Enamik mu uurimusest põhineb elavate näidete uurimisel. Sotsiaalmeediast on kirjutatud väga palju raamatuid, ent väga vähe on selgitatud süvitsi seda, kuidas need tehnikad töötavad ja mis on nende eesmärk. Seda saab teha vaid hulga erinevate näidete analüüsimisel ja nende põhijooni tuvastades.

Ma oleks väga üllatunud, kui neid tehnikaid, mida ma kirjeldan sõjapidamise kontekstis, ei kasutaks ka erinevad poliitilised aktivistid ja mõjugrupid. Mina kirjutasin raamatu rahvusvaheliste konfliktide kontekstis, aga täpselt samasuguse raamatu saaks kirjutada ilmselt ka turundusest või poliitilistest aktivistidest.

Eestlaste jaoks kirjutasite eraldi sissejuhatuse. Kas selles mõjutustegevuses, mida olete näinud Eestis, on midagi eripärast?

Ma ei ole tuvastanud midagi, mis kuidagi mujal maailmas toimuvast eristuks. Võin tuua aga ühe silma jäänud näite. Kurikuulsaks saanud telefonivestluses endise Eesti välisministri Urmas Paeti ja Euroopa välisasjade kõrge esindaja Catherine Ashtoni vahel ei olnud ju iseenesest mitte midagi eriti huvitavat. Huvitav oli aga see, kuidas see uudistesse jõudis. See avalikustati Vene sotsiaalmeedias – lehel Vkontakte – ning sealt liikus see edasi venemeelse meediakanali RT uudistesse, sealt omakorda aga mujale meediasse.

Vestluse sisu on ju täiesti teisejärguline, huvitav on aga see, kuidas kasutati sotsiaalmeediat ohtralt tähelepanu püüdva loo loomiseks. Kui tahta aru saada, kuidas sotsiaalmeediat kasutatakse, tuleks iga kord, kui miski sedasi lendama hakkab, tähelepanelikult jälgida, kuidas see esile tõusis ja mis selle ümber toimub.

Thomas Elkjer Nissen «Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused»

Aasta 2011: Liibüa vabadusvõitleja Sifaw Twawa brigaad kohtub Grad raketiheitjaga ega tea, mida teha. Twawale helistavad Skype’i vahendusel kaks meest, üks Soomest, teine Suurbritanniast. Nad nägid ta abipalvet sotsiaalmeedias. Neist üks teenis Moammar Gadaffi armees ja õppis Grade käsitlema ning selgitab nüüd selle kahjutuks tegemise võimalusi. Twawa mehed ründavad edukalt Gradi.

Kuuleme pidevalt tavameediasse levivaist sotsiaalmeediapostitustest, küberrünnakuist ja niinimetatud Islamiriigi värbamiskampaaniaist ning sotsiaalmeediast leitud info põhjal on pandud kokku tõenäoline Vene Buk-raketiheitja liikumine Malaisia lennuki allatulistamise ajal Ukrainas. See on kõik see, millest kirjutab Nissen.

Nissen kirjutab nüüdisaegse sõjapidamise sellest osast, millest hoidumiseks tuleks end igasugusest inforuumist ära lõigata – sõjast sotsiaalmeedias, mis on erilise hoo saanud Ukraina ja Süüria sõjas.

Niesseni monograafiast saab kiire ülevaate ka sellest, mida vaadatakse moodsa sõjana, kui palju erineb see konventsionaalsest ja kuidas piiritleda kübersõda. Et tegu on akadeemilise uurimusega, ei tasu oodata suurt lugemismõnu, ent kui sõjandus, mõjutustegevus või sotsiaalmeedia huvi pakuvad, on tegu sisuka ülevaatega kuuma ja selle nurga alt veel vähe analüüsitud teemast.

Raamat ilmus ingliskeelsena kevadel ning juba oktoobris jõudis see tõlgituna autori spetsiaalselt Eestile kirjutatud eessõnaga meie raamatupoodidesse. Ehkki Venemaa tegevus Ukraina sõjas pakub ohtralt näiteid ka teoreetilise käsitluse illustreerimiseks, keskendub Nissen eesõnas sellele veelgi enam ning kirjutab ka Venemaa hübriidhaarmetest Eestis ja teistes riikides. Raamatu toimetaja, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja kapten Uku Arold on kirjutanud raamatule ka järelsõna, kus selgitab neljanda põlvkonna sõja mõistet ja kirjeldab sotsiaalmeedias läbiviidavaid psühholoogilisi operatsioone.

Tagasi üles