Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aasias ilmasõda ei sünni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hiina sõjaväemeedikud tänavu 3. septembris Pekingis peetud paraadil, millega tähistati Jaapani alistumise 70. aastapäeva. | FOTO: AP/SCANPIX

Vägikaikavedu lääne ja Venemaa vahel võib tekitada olukorra, kus suurimaks võitjaks on Hiina. Maailma rahvarohkeimal riigil pole aga ülevõimu kehtestamisega kiiret, vaid ta ootab rahulikult oma tundi, usuvad eksperdid.

Hiina kaitse-eelarve tõusis tänavu 10,1 protsendi võrra, eelmisel aastal küündis näitaja Rootsi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmeil pea 700 miljardi jüaani ehk umbes miljardi euroni. Sellega hoiab riik üleilmses edetabelis USA järel teist kohta, jäädes tollest küll pea viis korda maha.

Samal ajal teatas Jaapani peaminister Shinzo Abe juulis, et Tokyo loobub ligi pool sajandit kestnud patsifistlikust välispoliitikast ja võib nüüd teatud tingimustel kasutada oma vägesid ka piiri taga. Kas tähendab see, et Ida-Aasias köeb uus potentsiaalne konfliktikolle?

«Aasia riigid on liialt pragmaatilised, et teineteist majandussanktsioonidega kiusata,» prognoosib Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Eiki Berg. Rääkimata laussõjast. Hiinat ja Jaapanit ühendavad majandussidemed on selleks liiga tugevad.

Lääne analüütikuid on Hiina puhul kaua aega vaevanud probleem: kuivõrd riik pole just demokraatia ja läbipaistvuse musternäidis, on raske väita midagi põhjapanevat selle kohta, kelle huvid domineerivad. Nagu kirjutavad SIPRI teadurid Linda Jakobson ja Dean Knox oma raportis, pole vastus sugugi ühene Hiina ühiskonna jõujoonte pidev mitmekesistumine tähendab nende hinnangul, et nominaalne institutsioon – välisministeerium – on vaid üks osaline paljudest.

Ehkki kõrgeim otsustaja on endiselt poliitbüroo täitevkomitee, kuuluvad välispoliitika mõjutajate hulka veel sõjavägi, ärihuvid ja uue trendina ka virtuaalne kogukond. Eriti viimane on olnud varmas päevapoliitilistele muutustele häälekalt reageerima – näiteks kolm aastat tagasi puhkenud vaidluses Ida-Hiina meres asuvate Senkaku ehk Diaoyou saarte pärast Jaapaniga. Üldsust haaras meelepahatorm, mitut Jaapani ettevõtte esindust Hiinas rüüstati.

Jaapani välispoliitika on avalikum ja avatum. «Jaapan on üritanud muutuda normaalseks riigiks alates 1990ndate algusest, kui esimest korda prooviti laiemale üldsusele selgitada ülejäänud maailmast lähtuvaid väljakutseid ja põhjendada oma osalust rahutagamismissioonides,» selgitab Berg. «Toona küll ainult puhtalt logistilist tuge pakkudes: varustades sõjamasinaid kütusega, ehitades teid või jälgides valimisi.»

Nagu Euroopas vaevab sõjasüü koorem Saksamaad, kehtib Aasias sama Jaapani puhul. Ka tänavu, kui Abe oma plaanid teatavaks tegi, järgnesid sellele arvukad sõjavastaste meeleavaldused.

Abe täpsustas, et sõjalise sekkumise stsenaarium läheb käiku juhul, kui mängus on riigi eksistentsiaalsed huvid. Oma väljaütlemisega tegi ta lõpu Jaapanit üle poole sajandi valitsenud veendumusele, mille järgi on riigi ülesandeks keskendumine majanduslikule arengule ja igasuguste sõjaliste avantüüride vältimine.

Täpsemalt näeb Abe uus doktriin ette kolme tingimust, mil Jaapan oma relvad käiku laseks. Esiteks, kui toimub relvarünnak Jaapani või mõne välisriigi vastu, millel on Jaapaniga lähedased suhted ja mis ähvardab seeläbi Jaapani ellujäämist. Teiseks ei tohi rünnaku tõrjumiseks ja Jaapani ellujäämise tagamiseks olla jäänud alles mingeid muid vahendeid. Kolmandaks tuleb rakendada nii vähe jõudu kui vajalik ning kogu protsess peab olema põhiseaduslikult tõlgendatav kui enesekaitse.

Ilmselt tekitab suurimaid tõlgendusvõimalusi Abe doktriini esimene punkt. Millised huvid on elutähtsad ning kuidas võiksid Jaapani mõnda konflikti sekkuda? Jaapani saatkond Tallinnas rõhutab, et uus doktriin ei pea silmas ühtki kindlat stsenaariumi.

«Ida-Aasia on selles mõttes huvitav piirkond, et külm sõda kestab paljuski edasi,» selgitab Berg. Kaks Koread, kaks Hiinat, rohked vaidlusalused saarekesed ja kaljunukid Ida- ja Lõuna-Hiina meres: Senkaku, Spratley, Paracellid. Kõigile neile pretendeerimas erinevad riigid, jõuliseimalt Hiina.

«Hiina on kuulutanud välja n-ö üheksa kriipsu joone, mis võtab sisuliselt enda alla 90 protsenti Lõuna-Hiina merest. Nende seisukohast annaks see riigile voli kontrollida laevatatavaid teid. Õigus selleks on tegelikult vägagi kaheldav,» kirjeldab Berg. («Üheksa kriipsu joon» – mõttelised vööndid Lõuna-Hiina merel, mis kuuluvad Pekingi võimumeeste sõnul rahvavabariigi legitiimsesse mõjusfääri – J. M.)

«Jaapan on kinnitanud, et on rahumeelne riik ja selleks ka jääb. Praegune olukord on tingitud ikkagi Hiina aktiveerumisest ja kasvavast sõjalisest võimsusest,» räägib Berg. «Aina enesekindlamaks muutuv riik muudab naabrid ärevaks.»

Ent 21. sajandi maailm seisab vastamisi uut laadi väljakutsetega: kiirelt muutuv globaalne võimude tasakaal, tehnoloogiline progress, terrorism, küberrünnakud. «Korea poolsaar, Jaapani mereteed, Lõuna- ja Ida-Hiina meri, Jaapani lähiümbrus,» loetles jaapanlane võimalikke konfliktipiirkondi.

Kust läheb aga ikkagi too eksistentsiaalne punane joon, mida peaminister Abe on oma sõnavõttudes rõhutanud? «Väga keeruline küsimus,» tõdeb Berg. «Usun endiselt, et kui Ida-Hiina merel vaidlusaluste Senkaku saarte lähistel peaks juhtuma intsident – keegi laseb sõjalennuki alla või uputab kalalaeva –, võib see muutuda üsna regulaarseks ja tavapäraseks.»

Berg võrdleb olukorda regulaarsete duellidega kahe Korea vahel: tehakse paar pauku, pidades samal ajal rangelt silmas, et konflikt ei eskaleeruks.

Esimese regionaalse probleemi-

kohana tuuakse välja Põhja-Korea. Berg usub, et kui Ida-Aasias peaks minema sõjaks, oleks selle põhjuseks kõige tõenäolisemalt maailma suletuim diktatuuririik: «Seda režiimi ei suuda keegi ohjeldada ega kontrollida. Me võime küll naerda selle üle, kui neil näiteks mõni rakett õhku ei tõuse. Kuid neil on olemas teatav võimekus.» Kui poolsaarel tekib konflikt, siis automaatselt astuksid Lõuna-Korea poolel lahingusse ka riigi julgeoleku garantiiks olevad Ameerika Ühendriigid. Ning koos USAga saab konflikti kistud ka Jaapan.

«Tekib ahelreaktsioon,» märgib Berg. Asjade niisugune kulg oleks märksa tõenäolisem kui otsene konflikt Jaapani ja Hiina vahel. Viimane on muide korduvalt üritanud tulipäist diktatuuririiki selle liigses innukuses maha rahustada.

«Ühest küljest võime Hiina-Jaapani suhetes märgata väga palju teravusi ja ühildamatuid positsioone,» räägib politoloog. Teiselt poolt: Hiina vajab Jaapanit oma moderniseerumisplaanide elluviimiseks ja kaupade turustamiseks. Berg usub, et isegi kui vastasseis peaks minema üliteravaks, ei kaasneks sellega nii võimsaid järellainetusi kui mõnes muus maailma piirkonnas.

Hiina ise on korduvalt rõhutanud, et tema tõus ei kujuta endast rahvusvahelisele olukorrale mingisugust ohtu ja protsess on läbinisti rahumeelne. «Ilmselt on peidus ka varjatud ambitsioon,» arvab Berg. «Pigem ootavad nad oma tundi ja võimalust, mis võib saabuda kiiremini kui arvatakse.»

Tagasi üles