Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vseviov: külma sõda pole, oleme reaalsuses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jonatan Vseviovi arvates pole NATO liitlased üksteise julgeolekuhuve kunagi nii hästi mõistnud kui praegu. | FOTO: Toomas Tatar

Selleks, et end hübriidsõja udusest debatist mitte uinutada lasta, tasub iga konflikti puhul nimetada fakte endid, soovitab kaitseministeeriumi asekantsler Jonatan Vseviov. Endiselt on ainus antibiootikum vaenlase ründe vastu usutav heidutus. Pessimismiks pole tema sõnul põhjust, sest viimastel aastakümnetel on lääne võime maailma kujundada olnud hea.

Mis on viimase aja meeldejäävamad juhtumid, kui te kaitseministeeriumis tajusite, et keegi püüab nõrgestada Eesti ühiskonna sidusust informatsioonilise mõjutustegevusega?

Saan vastata ainult isiklikust vaatenurgast. Kui riigikaitse laia käsitluse kontseptsioon heaks kiideti, siis selle üks osa oli psühholoogiline kaitse. See muutus avalikus arutelus kohe millekski, mida ta kunagi ei olnud. Paljud kartsid, et see on midagi demokraatlikule ühiskonnale kohatut, vaikiva ajastu algus. Tõenäoliselt oli põhjuseks ebaõnnestunud selgitustöö.

Selle tegelik sisu on eelkõige kahes asjas: kõigepealt vaenuliku mõjutustegevuse äratundmine ja teiseks meie enda vastusõnumite koordineerimine. Et ei juhtuks nii, et üks ministeerium kommunikeerib üht, teine teist.

Mulle tundub, et psühholoogilise kaitse roll riikidevahelistes suhetes on üks väheseid, mille tähtsus on päriselt kasvanud. Mitte tehnoloogilise arengu tõttu, vaid põhjusel, et demokraatlikumad ühiskonnad tajuvad toimuvat palju vahetumalt ja neid on lihtsam läbi poliitilise protsessi mõjutada. Kõik riigid on selles uues keskkonnas ja, mõni vähem, mõni rohkem, püüavad seda ära kasutada.

Lääne ühiskond on nii poliitilises, majanduslikus kui ka sõjalises mõõtmes ülekaalukalt tugev, seetõttu püüavad konkurendid läänega võistelda asümmeetriliselt. Üks selline võte on külvata segadust ja kahtlusi, et halvata normaalne otsustusprotsess. Seda võidakse teha väga erinevalt, alates mastaapsest hämamisest Kremli meediakanalites kuni trollideni uudiste kommentaariumites.

Tegelikult tundub mulle, et eesti inimeste meelsust ei ole niisama lihtne mõjutada. Ilmselt on meil lihtsalt niivõrd vahetu mälestus sellest, mis on siis, kui julgeolekut ei ole. Me veel mäletame selgelt, mis tunne oli mitte omada oma riiki ning elada totalitaarse võõrvõimu all. See rahva teadvuses püsiv mälestus on meile päris hea kaitsekilp.

Kas sama saab öelda ka meie vene vähemuse kohta – ka nende maailmapilti pole enam niisama lihtne kallutada?

Ma ei julgeks lihtsalt koduse keele või rahvusliku kuuluvuse järgi inimesi nii suurtesse klastritesse panna. Meil on muu hulgas kaitseväes palju vene emakeelega inimesi. Mulle tundub, et nende ühiskondade jaoks, kes on kogenud julgeolekualaseid vapustusi, on see kõik vähem teoreetiline.

Gerassimovi kurikuulsa doktriini kohaselt on hübriidsõda pidev, käib allpool sõja eraldusjoont ja eesmärgiga mõjutada publikut, kelle poolehoid võib tulevikus oluliseks osutuda. Kes on Eestis see publik ja mis suunas teda kallutatakse?

Tõsi, mõjutustegevus on tõesti osaliselt suunatud meie julgeolekustruktuuride vastu, aga peamine sihtmärk on siiski liitlased. Usun, et kui keegi peaks kavandama mingisugust agressiooni meie suunal, siis tema esimene mure on vältida liitlassuhete toimima hakkamist. Selle vastu oleme viimastel aastatel saavutanud olulist edu: arvata, et liitlassuhted ei rakendu, tähendab täna väga suurt valearvestust.

Põhiline küsimus meie jaoks kaitseministeeriumis on, kas seda ühtsust nähakse ja usutakse ka väljaspool. Pole mingi saladus, et Venemaa pakub üsna avalikult välja maailma julgeolekuarhitektuuri uusi aluseid. See, mida nad asemele pakuvad, on meile täiesti vastuvõetamatu: see on viinud konfliktideni Gruusias, Ukrainas ja mujal.

Teoreetikute väitel on hübriidsõja peamine taotlus teha rünnatavale raskeks tõmmata joont, kus läheb kriis üle sõjaks. Kui kindel te olete, et näiteks erinevalt Ukrainast me Eestis tunneme ära, millal relvad välja võtta?

See on alati olnud konflikti kõige keerulisem osa, tunda ära, millal teisiti kui võideldes end enam kaitsta ei saa. Lääne enda huvides on säilitada teatud ambivalentsus selle osas, mida me NATOs peame artikkel 5 olukorraks ja mida mitte.

NATO eripära on see, et me teeme, mida me tahame. Las jäädagi vastasele mõtisklemisaineks, mis hetkel me otsustame midagi teha. Meie väljakutse on loomulikult õigel ajal ohtudele reageerida, et mitte üllatuda. Me tegeleme sellega igapäevaselt: kutsudes liitlasi siia õppustele, kogudes informatsiooni ja pidades liitlastega konsultatsioone.

Gruusias nägime, et konfliktis ei saa olema seda hetke, et tsiviilametkonnad taanduvad ja sõjavägi võtab üle. Politsei, päästeameti ja teiste roll jääb igas konfliktis ülioluliseks. Paar aastat tagasi selle üle mõeldes jõutigi Eestis järeldusele, et riigikaitset ei saa tagada teisiti, kui et igaüks jätkab seda, mida ta on kõige pädevam tegema.

Pole mõtet loota, et sõjavägi suudab sõja korral põlevkivi kaevandada või kaevur pätte püüda. Väljakutse riigi jaoks on tagada koordinatsioon, et kõik osakesed suures pusles ikka oleksid jätkuvalt omal kohal ja õiget pidi.

Mil määral on meil üldse õige hübriidsõja kontseptsiooni ühiskonda doseerida, ilma et tekiks oht, et hunti nähakse nii sageli, et teda ei tunta ära, kui ta lõpuks tuleb?

Meie eelis on, et oleme vägagi läbipaistev ühiskond ja keegi ei pea midagi eriti palju doseerima, see kõik paistaks kohe läbi.

Mis puudutab hübriidsõda, siis see kontseptsioon on paljuski meie endi peas esinev nähtus. N-ö põllu peal ei ole kunagi ükski sõda «hübriid». Üheski relvakonfliktis pole hübriidsurma, hübriidleske või hübriidanneksiooni. See, mis igas sõjas jätkuvalt ja ikka tapab, on kiiresti lendav metallitükk.

Debati hübriidsõja ümber võime ette võtta siis, kui me ei taha asja koledust välja tuua. Samuti ei muuda eraldusmärkideta sõdurite osalemine fakti, et tükk Ukrainast on annekteeritud. Kas on sel mingit vahet võrreldes sellega, kui Krimmi oleks okupeerinud avalikult Vene vormi ja tunnusmärke kandvad sõdurid? Tahan sellega öelda, et iseendale pildi mitte üleliia keeruliseks tegemiseks tasub aeg-ajalt nimetadagi fakte endid, mitte panna neid hübriidkastmesse, mis võiks selle pildi kõigi jaoks sassi lüüa.

Kui kõrge prioriteediga on praegu Eesti kaitseväe kineetiliste relvade moderniseerimine?

Ikka on. Hiljuti hangitud tankitõrje raketisüsteemid Javelin või jalaväe lahingumasinad CV90 on väga tipptehnoloogilised relvad ja see peegeldub ka hinnas. Ma usun, et kui lähiaastatel jõuame ka pikamaa-tankitõrjesüsteemide väljavahetamiseni, siis ka need saavad olema tehnika viimane sõna. Oleme seadnud eesmärgiks varustada kogu kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri öövaatlusseadmetega, sest oleme õppinud viimastest konfliktidest, et operatsioonide läbiviimine öösel, halvasti läbitaval maastikul ja külmas võiks olla üks eeliseid, mis väiksemat riiki suuremast eristab.

Meie ülesanne on otsida tasakaalu kvaliteedi ja kvantiteedi vahel. Ei tohi aga unustada, et see kõik on toetav. Lõpuks liigub lahinguväljal ikkagi luust ja lihast sõdur. Mitte keegi pole isegi droonidega suutnud lahinguruumist välja tõrjuda sõdurit, kes kasutab peamiselt kaht asja – oma pead ja päästikusõrme.

Oletame, et 2022. aastaks me saavutame riigikaitselised eesmärgid. Millesse peaks järgmisena panustama?

Seda on veel vara ennustada. Järgmine pikaajaline arengukava peaks valmima 2016. aastal, ja nagu ikka, suuremad otsused langetatakse planeerimisprotsessi lõpus, kui asjaolud on selged.

Meie jaoks ei ole rahvusvahelise julgeolekuolukorra ega ka terrorirünnakute osas mingeid üllatusi toimunud. Ukraina sündmuste järel on ohupilt muidugi teine, aga mitte strateegia osas, me ei ole pidanud oma plaane nullist ümber kirjutama, oleme piirdunud ajakohastamisega. Tõdemus, et peame värbama isikkoosseisu ja sajaprotsendiliselt varudega tagama, jääb kehtima. Selge on ka see, et meil ei ole mõtet dubleerida teatud asju, mida teevad liitlased.

Kuni liitlaste tankid on siin, pole meil mõtet neid hankida?

Ei, päris nii lihtne see ei ole, et kui meil on siin neli liitlaste tanki, siis oma soomusmanöövervõimet ei ole enam tarvis.

Kuidas muudavad võimekusi terroriorganisatsioonid nagu ISIS?

Nad on osa moodsast sõjast. Asümmeetriliste rünnakute vastu on end alati keeruline kaitsta, kuna teadupärast peavad meie julgeolekustruktuurid õnnestuma ohtude vältimisel alati, seevastu kui terroristil piisab ka ühest õnnestunud katsest, et suurt kahju tekitada.

Demokraatlikes ühiskondades kaalutakse nüüd pidevalt tasakaalu kodanike põhiõiguste piiramise ja julgeoleku vahel. Kui midagi väga dramaatilist juhtub, kasvab soov langetada otsuseid, mis paratamatult näivad valitsuse pädevuse laiendamisena.

Riikide kasutusele võetavad meetmed on rohkem tingitud meie enda ühiskondade ülesehitusest, kui ohu olemusest. Autoritaarsetes riikides pärast sellelaadseid rünnakuid niisuguseid põhivabaduste piiramise lubatavuse debatte enamikul juhtudel ei toimu. Peamiselt põhjusel, et neil on kõik vabadused, mida saab sulgeda, juba suletud. Debatti ei saa tekkida, aga just see on terve ühiskonna tunnus.

NATO pole tänase päevani suutnud kokku leppida hübriidsõja definitsioonis. Mida peaks NATO sel juhul Venemaa doktriinidele vastu panema ja kas see on pelgalt idanaabri sammude peegeldus või midagi kvalitatiivselt muud?

Meie ülesanne NATOs on mitte ennast krampi mõelda, üritades mõelda välja uusi lahendusi. Selle asemel peaksime jääma kindlaks nende lahenduste rakendamisel, mis puudutavad usutavat heidutust. Täpselt nagu külma sõja ajal lääs saavutas võidu, hoides ära otsese agressiooni Lääne-Saksamaa suunal.

Kuidas see heidutus praeguste oludega kohandada? Kuidas panna tõhusalt tööle NATO juhtimisstruktuur? Me peame neid asju lihtsalt tegema ja mitte ise kartma lööma. Võib-olla on kõige nõrgem koht lääne kaitsel olnud meie enda meelekindlus ja usk iseendasse.

Samas ei paista NATO alati ühtne. Hispaania lubab oma Ceuta sadamat Venemaa laevadele, Prantsusmaa Mistral-klassi helikopterikandjate puhul on endiselt võimalus, et need võivad Egiptusest ikkagi Venemaale jõuda. Kuivõrd me üldse saame teha midagi neutraliseerimaks majanduslikke hoobi, mis Venemaal teatud liitlaste suhtes on?

See on loomulik, et riikidel on huvi Venemaaga läbi käia. Eestil on samasugune huvi, viimati näiteks siis, kui oli vaja Eston Kohver tagasi saada. Küsimus on selles, kas NATO liitlased mõistavad üksteise julgeolekuhuve ja peavad neid legitiimseks. Siin, ma julgen öelda, pole kunagi varem sellist ühtsust olnud.

Samal ajal läheb aeg edasi ja Venemaa sõjavõime paraneb. Milleni see lõpuks viib – mis on uus moodsa sõja status quo?

Väga palju sõltub, kuidas me ise maailma olukorda kujundame. Pessimismiks ei ole põhjust, sest viimastel aastakümnetel on lääne võime maailma kujundada olnud hea. Jah, suured riigid jätkavad suurte summade investeerimist oma sõjalistesse võimetesse.

Ka Venemaa on alates külma sõja lõpust kogu aeg oma sõjalist võimekust laiendanud. Aga külma sõja ajalooline periood ei ole kindlasti tagasi. Me oleme – kui nii võib öelda – tagasi reaalsuses ning 1990ndatel vahetult pärast külma sõja lõppu paljudele vaatlejatele näinud uus rahuaeg on selgelt osutunud illusoorseks.

Ukrainas ja Lähis-Ida on selgelt kuumi momente, aga olukord on globaalses plaanis kontrolli all. Riigid on harjunud üksteisega suhtlema, infot vahetama. Võime eeldada, et üksikjuhtumid õnnestub normaalse suhtlusega nii ära lahendada, et vähemalt arusaamatusest ei saa konflikt kasvada kontrollimatuks.

Tagasi üles