Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miko Haljas: soovime Eestisse liitlaste pataljoni

17
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Miko Haljas. | FOTO: Toomas Tatar

Eesti lähikuude eesmärk on saavutada NATO liitlasvägede hulga kolmekordistamine vähemalt pataljoni tasemele, et tagada veenev heidutus agressiivse idanaabri vastu, ütles kaitseministeeriumi värske kaitsepoliitika asekantsler Miko Haljas.

Me räägime teiega huvitaval ajal. Ameerika RANDi mõttekoja analüütikud on just väitnud, et Vene armee suudaks Eesti vallutada 60 tunniga. Ainus lahendus oleks tõsta hüppeliselt NATO liitlasvägede kohalolu. Kui kaitseministrid äsja Brüsselis kohtusid, siis mis emotsioone RANDi raport neis tekitas ja mille üle koridorides mõtteid vahetati?

On väga positiivne, et sellised tunnustatud uurimisinstituudid on võtnud vaevaks meie olukorda süüvida. Samas tuleb aru saada, selliste harjutuste puhul tulebki nende hoomatavaks läbiviimiseks olukorda lihtsustada, ja seda RAND ka tegi.

60 tunni järeldus pelgalt ilmestab neid vajalikke lihtsustusi, mida oli vaja teha, et see harjutus oleks lihtsamini läbiviidav ja hõlmatav. Meie (kaitseministeeriumi – toim) hinnang päriselt sellega ei kattu.

Küll aga kattub see selles osas, et liitlaste kohalolek on vajalik. Sellega on tegelenud viimastel aastatel nii kaitseministeerium kui ka välisministeerium. Viimasel NATO kaitseministrite kohtumisel võeti ette samm sellega taas edasi liikuda. Otsused peaks kulmineeruma Varssavi tippkohtumiseks.

Mida ja kui palju täpselt [Baltimaadesse liitlasjõude] vaja on – selles osas sai ka NATO sõjaline pool kaitseministritelt ülesande analüüsida ja valmistada ette sõjaline nõuanne. Loomulikult ka me ise jätkame läbirääkimisi oma liitlastega selles osas, mis meie arvame, mis on vajalik, et tekitada võimalikku agressorit pidurdav rahvusvaheline kohalolu.

RANDi simulatsioon nendib tegelikult sama, mida kõik eelmisedki analüüsid: kriisi korral oleks keeruline Baltikumi kiiresti abijõude tuua. Miks pole Ida-Euroopas sellele vaatamata endiselt piisavat alalist NATO kohalolekut – kas küsimus on rahas, soovimatuses ärritada Venemaad või milleski muus?

Eks päriselus mängivad alati rolli kõik need aspektid. Raha on äärmiselt oluline, dialoog Venemaaga samuti. Ega NATO eesmärk ole teha midagi lihtsalt tegemise pärast; me vastame tegelikele väljakutsetele. Venemaa käitumine nii Gruusias, Ukrainas kui ka Süürias näitab, et peame tugevdama oma isiklikku kaitsevõimet niihästi selles, mida ise teeme, kui ka arendama edasi rahvusvahelist kohalolekut.

Seni on üldine rahvusvaheline ja ka meie enda julgeolekuolukord olnud suhteliselt lihtne. Suurt liitlasüksuste hulka pole ka vaja olnud. Lisaks on muidugi NATO-Vene alusakt, mis räägib oluliste sõjaliste jõudude mittepaigutamisest uute liitlaste territooriumile...

Eesti tunnistab NATO-Vene alusleppes olevat keeldu?

Alusakti pole veel kumbki pool mittekehtivaks tunnistanud. Meie hinnangul Venemaa rikub seda, aga kuna ka poliitiliselt ei ole olnud sisulist vajadust hakata seda tühistama – sest see ei annaks midagi –, ei ole me kuskil otsustanud kuulutada, et alusakt ei kehti. Aktis on siiski ka vajalikke asju, mida tulevikus vaja läheb.

USA plaanib 2017. aastal neljakordistada kulutusi sõjalisele kohalolekule Euroopas. Tanke ja soomukeid tuleb küll juurde, aga taas vaid Lääne-Euroopasse, mitte Baltimaadesse. Miks?

Ega me veel täpselt tea, mis kuhu tuleb. See võib protsessi käigus muutuda. Aga kui USA neljakordistab raha, mis läheb Euroopa toetuseks, teeb see meie olukorra igal juhul paremaks. Meil on juba praegu tegelikult väga tihe graafik siin roteerivatest liitlaste vägedest. Otseselt kurtmiseks ei ole põhjust. Loomulikult me töötame selle nimel, et võimalikult suur osa sellest rahast leiaks väljundi meile võimalikult lähedal.

Mis muutusi hakkame USA kaitseraha kasvu mõjul Eestis nägema?

Selle konkreetse 3,4 miljardi dollari osas on minu meelest veel vara öelda. Me hakkame nägema rohkem Ameerika pühendumist Euroopale. Kas see toimub nüüd natuke Eesti piirist lääne poole või palju lääne poole, on samuti oluline küsimus, aga kõige olulisem on siiski, et USA on deklareerinud, et nad võtavad oma liitlaskohustusi Euroopas väga tõsiselt.

Kas Baltikumi geograafilist paiknemist ja Kaliningradi pudelikaela arvestades on roteerivad üksused üldse lahendus, millega peaksime Eestis leppima?

See, mida me soovime ja millele üldiselt on liitlaste toetus olemas, on planeeritav, püsiv, pikaajaline roteeriv kohalolu. Kaitsevõimekuse mõistes teeb see enam-vähem sama välja, kui alaline. See, mida me ise kaitseministeeriumis arvame eesmärki täitvat, oleks maaväe pataljon. See on sõjaliselt miinimum, mis täidaks usutava heidutuse eesmärki. Kas see on ühe- või mitmerahvuseline, on isegi vähem tähtis. Mitmerahvuselisel on heidutuse mõttes ehk isegi rohkem efekti.

Milliste teesidega Eesti 8.-9. juulil Varssavis peetavale NATO tippkohtumisele läheb ja millise tulemuse korral saaksime öelda, et võime rahule jääda?

Seesama roteeriv pataljon siin, millest enne rääkisime, võikski olla meie eesmärk tippkohtumisel. Loomulikult on seal ka teised eesmärgid, nagu näiteks NATO kübervõime arendamine. Sooviksime näha küberi kuulutamist eraldiseisvaks sõjaliseks domeeniks, mis võimaldaks fokusseerida täpsemalt NATO küberkaitse tõhustamisele.

Loomulikult on väga oluline ka kõik lõunas aset leidev. Paraku on niimoodi, et nii põhja, ida kui lõuna probleemides on ühendavaks faktoriks praegu Venemaa. Nii lihtsalt on, peame sellega

arvestama.

Teie senine karjäär seostub pigem välispoliitikaga. Muu hulgas olete töötanud Eesti suursaatkonnas Washingtonis. Kes USA presidendikandidaatidest oleks riigikaitse seisukohalt Eestile tulevase riigipeana eelistatuim partner?

Fakt on see, et kui Ameerika rahvas teeb oma demokraatliku valiku, siis on täiesti selge, et austame seda. Töötame selle administratsiooniga, kes valitakse. Minu karjäär on mitu korda olnud tihedalt seotud USA poliitikaga. Tänu sellele võin ka öelda, et meie koostöö – olenemata sellest, kas ametis on vabariiklased või demokraadid – on olnud siiski hea.

Tänu sellele oleme NATOs ja ELis suhteliselt hästi hakkama saav riik, eriti võrreldes meie kunagiste kaaslastega. Kuigi valimiskampaania käigus on alati igasuguseid väljaütlemisi, arvan, et meil ei ole küll põhjust liialt palju muret tunda koostöö osas järgmise USA administratsiooniga.

Asekantsleriks kandideerides pidite kirjutama essee, mida tuleks Eestil õppida Venemaa agressioonist Ukrainas. Mida soovitasite?

Kõige olulisemad õppetunnid on esiteks, et julgeoleku tagamiseks on äärmiselt oluline ühiskonna enda vastupanuvõime, mida tagab ühiskonna hästi organiseeritud toimimine. Näiteks, et seal ei oleks korruptsiooni ja muud, mis põhjustab kodanike rahulolematust oma riigiga. Nii on kodanikel rohkem entusiasmi oma riigi eest seista ja väljastpoolt on hoopis vähem võimalik riiki kõigutada.

Sõjalise poole pealt sai väga ilmseks, et vaatamata sellele, et filosoofid nagu [Francis] Fukuyama on kirjeldanud ajaloo lõppu ja kuidas me hakkame elama liberaalses demokraatias, kus konflikte lahendatakse üksteisega rääkides, on Venemaa jätkuvalt valmis kasutama sõjalist jõudu. Kui ta näeb, et see on tema huvides, ja ta tunneb, et saab seda teha piisavalt karistamatult.

Lisaks oli väga paljudele meie lääne liitlastele suur üllatus, kui kiiresti Venemaa suudab rünnakut alustada. Vägede liikumiskiirus oli väga suur. See tähendab, et eelhoiatusaeg ka meie jaoks on palju lühem, kui me seni oleme arvanud.

Mullu 24. novembril, kui Türgi lasi Süüria piiril alla Vene hävitaja, olite Eesti suursaadik Türgis. Kuidas te kirjeldate tol momendil diplomaatilistes ringkondades toimunut? Kuivõrd oli õhus Venemaa ja NATO vaheliste pingete eskaleerumise oht?

Tol hetkel tabas see loomulikult kõiki üllatusena, et olukord nii kiiresti sinna välja jõudis. Tuleb silmas pidada, et Türgil oli täielik õigus tuli avada, eriti kui arvestame, mitu korda Türgi seda Vene lennukit hoiatas. Kas see viib tulevikus sündmuste edasise eskaleerumiseni, on raske öelda.

Ilmselt tabas ka Türgit mõningase üllatusena Venemaa väga järsk vastulöök – majandussanktsioonid ja tuline poliitiline retoorika. Praegu oht on endiselt olemas, aga usume, et Türgi väga ratsionaalselt käituva riigina teab, mis on riskid.

Milline on hetkel tõenäolisim väljavaade Süüria konfliktile?

Selge on, et ainult sõjaliste vahenditega seda konflikti ei lahenda, aga ilma sõjaliste vahenditeta ka mitte. On vaja toetada mõõdukat sõjalist opositsiooni nii palju, kui teda on sinna jäänud. Venemaa sekkumine Süüria presidendi Bashar al Assadi toetuseks ei tee lahenduse leidmist rahvusvahelisele üldsusele lihtsamaks.

Esmapilgul võib tunduda, et olukord oleks kergem, kui Assad jätkab, aga see analüüs ei tunnista seal viimase nelja aasta jooksul toimunut: Assad on läbi viinud jõhkraid rünnakuid tsiviilelanike vastu. Ei ole võimalik saavutada püsivat rahu, kui osa elanikkonnagruppe tunneb, et nad ei ole absoluutselt saanud seda, mille poole nad on püüelnud.

Seetõttu arvan, et see, mis ka Genfis kunagi kokku lepiti – et lahenduseks on võimu üleminek –, ongi see, mida on vaja. Mis ajaraamis see võimalik on, peab näitama aeg. Kindlasti on konflikti lahendamiseks vaja osalevatel riikidel kokku leppida, mis on Süürias tegelikud sihtmärgid ja mis ei ole.

Olukord, kus ISISe pommitamise nime all Venemaa suuremas osas pommitab mõõdukaid vastupanujõude, ei ole tegelikult võitlus ISISe vastu, mis on meie kõigi deklareeritud eesmärk. Loodame, et vaherahuleppest saab asja, kuid tavaliselt üritavad pooled

enne selle jõustumist oma positsioone konsolideerida nii palju kui võimalik. See on just see, mida viimastel päevadel oleme näinud.

USA juhitavasse nn ISISe-vastasesse koalitsiooni kuulub ka Eesti. Seni oleme saatnud relvi Iraagile, nüüd plaanime koos taanlastega saata sinna kümmekond Eesti kaitseväe instruktorit. Kas meie panusest rahvusvahelises pildis piisab?

Me saame panustada vastavalt sellele, mis võimekused meil on, ja sinna olukorda me ei ole leidnud muud paremat panustamise viisi. Ka see, mida kaitseminister on välja öelnud, sõltub tegelikult protsessi edasisest käigust – kas Iraak on valmis meid vastu võtma. See ei ole veel lõplikult kindel, et meil tekib

võimalus selle väljaõppega seal tegeleda, aga see oleks kindlasti abiks kohalike jõudude arendamisel ja nende võitlusvõime tõstmisel.

Kaitsepoliitika asekantsler on ametiülesannetelt Eesti üks rahvusvaheliste kaitsekokkulepete põhiarhitekte. Milliseid sihte te endal eesolevaks ametiajaks näete?

Kõige lihtsam on seda öelda nii: et Eesti oleks kaitstud. Et meie iseseisev kaitsevõime oleks tagatud mehitatud ja korralikult rahastatud vägedega, mida

toetaks hea rahvusvaheline koostöö ning NATO tugev ja aktiivne heidutushoiak. Praegu ettevalmistatavates arengukavades on suunised mõistlikult paigas, tuleb vaid plaanidest kinni hoida ja neid ellu viia.

Miko Haljas (49)

Haridus:

1994 Tallinna Tehnikaülikool, keemiainsener

1995 Eesti Diplomaatide Kool

Töökäik:

1995-1999 eri ametid välisministeeriumis

1999-2000 Eesti saatkond Helsingis, II sekretär

2000-2002 Eesti saatkond Washingtonis, II sekretär

2002 välisministeeriumi USA ja Kanada lauaülem

2003 välisministeeriumi NATO lauaülem

2003-2006 välisministeeriumi julgeolekupoliitika ja relvastuskontrolli büroo direktor

2006-2010 suursaadik Ungaris, Horvaatias ja Sloveenias

2010-2012 välisministeeriumi julgeolekupoliitika osakonna peadirektor

2012-2016 suursaadik Türgis, Aserbaidžaanis ja Liibanonis

2016 kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler

Tagasi üles