Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Inimesed saavad juhised kriisis käitumiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1950ndate USA pere tuumavarjendis: külma sõja aastail peeti seda põhiliseks lahenduseks massihävitusrelvade ohu vastu, tänapäeval on ka selles vallas muid variante. | FOTO: Scanpix

Muutunud julgeolekuolukord on pannud riigiasutused analüüsima, kuidas tagada elanike toimetulek nii looduskatastroofi kui sõjalise konflikti ajal.

Elanikkonnakaitse kontseptsiooni peab järgmise aasta lõpuks valitsusele esitama riigikantselei juurde moodustatud rakkerühm, mis alustas tööd mullu detsembris. Põhilist tähelepanu pööratakse seejuures elanike endi teadmistele, oskustele ja valmisolekule mis tahes kriisisituatsioonis, sest sageli sõltub just inimeste endi tegevusest ja otsustest tagajärgede ulatus ehk kannatanute arv või kahju suurus.

Rühma juhi Margo Klaose sõnul on juba praegu üsna põhjalikult reguleeritud, kuidas toimivad nii hädaolukordade kui sõjaliste konfliktide korral riigistruktuurid, samas kui elanikkonna enda ettevalmistamine on jäänud tagaplaanile.

Elanikkonnakaitse algab Klaose sõnul lihtsatest teadmistest: inimesed soovitakse nii hästi ette valmistada, et nad teaksid, mida kriisiolukorras teha, kuhu minna ja kust saada juhtunu kohta informatsiooni. Samuti peavad elanikud olema teatud juhtudel valmis mõnda aega iseseisvalt hakkama saama, sest suurte kriiside korral võib abi kohalejõudmine viibida.

«Kõige lihtsam näide on ulatuslik elektrikatkestus. Peame viima kõigi inimesteni õpetuse ja selgitused, et nad mõtleksid läbi, kas nad saavad ühe või kolm päeva või vajadusel pikemalt ilma elektrita kodus hakkama,» ütles Klaos. «Püüame sellistes suundades lahendused välja mõelda, et elanikkonna enda vastupanu tugevdada.»

Samal ajal peab rakkerühm selgitama, kui hästi on riigiasutused, omavalitsused, väiksemad kogukonnad ja teised organisatsioonid valmis üleriigilise mõjuga kriisisituatsioonides elanikke aitama.

«Igapäevase tööga, mida päästeamet, politsei, kiirabi, omavalitsused või elutähtsate teenuste pakkujad teevad, me eraldi ei tegele, küll aga vaatame üle, et kui kriitiline piir on ühiskonnas mingi kriisiga ületatud ja tuleb otsida lisaressursse, näiteks anda kaitsevahendeid, siis kas riigil on neid ressursse ning kas on läbi mõeldud, kuidas hakata inimestele sellisel juhul abi pakkuma,» rääkis Klaos.

Ta tõi näiteks, et kui mingi piirkond on üleujutuse või kemikaaliõnnetuse tõttu muutunud elamiskõlbmatuks või ohtlikuks, vajavad elanikud abi esmalt piirkonnast lahkumisel ja peavad hiljem saama kuskil süüa, juua, pesta ja magada.

Praegu on asutustel teatud reservid küll olemas, kuid Klaose sõnul on küsimus selles, kui suurele osale elanikkonnast nendest jätkub ja kas niisugu ne võimekus vastab riskidele, millega Eestil tuleb arvestada.

Kui seni on riik valmistunud suurema põhjalikkusega käitumiseks tsiviilkriisis, näiteks loodusõnnetuse, keemiareostuse, äkkrünnaku või epideemia korral, siis nüüd on julgeolekuolukord Euroopas halvenenud, sõja- ja ka terrorismioht kasvanud ning ühes sellega suurenenud oht elutähtsatele teenustele. Need ohud võetakse seetõttu kakaheaastase töö tulemusel valmivas elanikkonnakaitse kontseptsioonis suurema tähelepanu alla.

«Riigikaitse varasem lähenemine oli rohkem keskendunud just sõjategevusele ega vaadanud nii palju ühiskonna toimimist,» rääkis Klaos, kelle sõnul tuleb nüüd kogu ühiskonna toimimine uue, aasta alguses jõustunud riigikaitseseaduse valguses üle vaadata.

Kontseptsiooni koostamise käigus töötatakse välja nii käitumisjuhised rahvale kui värskete ohuhinnangute valguses selgitatakse välja vajadused ja võimalused, kuidas inimesi füüsiliselt kaitsta. Ta märkis, et kogu külma sõja perioodil oli peamiseks riskiks, millega tsiviilkaitse arendamisel arvestati, massihävitusrelvade oht, mistõttu arendati paljudes riikides välja varjendite võrk. Veerandsaja aasta eest kaotas risk aga aktuaalsuse ning ka Eestis pole varjendite uuendamisega enam tegeletud.

Tänapäeval ei ole hoonetele maa-aluste varjendite ehitamine siiski enam ainuke võimalus, sest olemas on ka mobiilsed varjendisüsteemid. «Tegemist on valdkonnaga, kus kaitsetööstus arendab ja otsib pidevalt nüüdisaegseid lahendusi,» lausus Klaos. «Alati on küsimus ka selles, mis on lihtsam ja mõistlikum: kas inimesed ohtlikust piirkonnast ajutiselt ära viia või nad maa alla peita. Kõik sõltub sellest, kui kiiresti saadakse ohtudest teada, kui palju

on aega tegutseda ja kui hästi ollakse selleks valmis,» märkis ta.

Viimastel aastatel on paljud Euroopa riigid asunud muutunud julgeoleku-keskkonnas oma elanikkonnakaitse mehhanisme üle vaatama. Nende kogemustest tahab õppida ka Klaose juhitav rakkerühm, mis on juba kogunud elanikkonnakaitse kohta infot Rootsis, Soomes ja Leedus. «Otsime neid riike, keda ähvardavad sarnased ohud kui meid ja kes on vastakuti sarnaste probleemidega, ning vaatame, milliseid

lahendusi nemad on leidnud,» ütles ta ja avaldas veendumust, et Eesti jaoks välja töötatav süsteem saab omakorda olema eeskujuks teistele riikidele.

Vahearuande esitab riigiasutuste, omavalitsusliitude ja kodanikuühenduste esindajatest koosnev rakkerühm valitsusele selle aasta lõpus, kontseptsiooni koos kommunikatsioonistrateegiaga aga hiljemalt 2017. aasta novembris.

Tagasi üles