«Mees, ära tee kogudusele häbi!»

Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja, välistoimetuse juhataja
:

Vastne Eesti kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar kinnitab ajalooallikate toel, et Läti Hendrik oli tema ametivend. «Ta oli sõjakäikudel kaasas ja ta oskas kirjutada. Ja kui lugeda tema kirjutisi, on seal väga palju religioosseid põhjendusi, miks midagi tehti,» põhjendab ta. «Kus tol ajal haridust saadi? Kloostrites, vaimulikus seminaris.»

Kaitseväekaplani ameti juured on kristlikud, kuid tänapäeval ei pruugi selle ameti pidaja enam sugugi ristiusu vaimulik olla. Mõnes riigis – näiteks Belgias ja Hollandis – on olemas koguni mittereligoossed ehk n-ö humanistlikud kaplanid. Eestil on olemas islamivaimulikust reservkaplan.

Lisaks kaitsejõududes teenivate inimeste usuliste vajaduste eest hoolitsemisele ja hingeabi pakkumisele peavad kaplanid aitama lahendada kõikvõimalikke moraali ja eetikaga seotud küsimusi.

Küsimusele, mis jääb kaplani ja mis psühholoogi töövaldkonda, vastab Kaitseliidu peakaplan ja Tallinna Issanda Muutmise õigeusukoguduse ülempreester Aivar Sarapik, et ülitäpset triaaži selles küsimuses teha on raske. Pakub siis aga ise kohe üsna selgepiirilise jaotuse: «Kaplan siiski jääb eksistentsiaalsusesse: kõik, mis on seotud surmaga ja tõsisemate põhiväärtustega. Psühholoog tegeleb meie mentaalse seisundiga, kuidas saada hakkama ajukeemia ja ajuga. Päris füsioloogiline on psühhiaatrite teema.»

«Inimene on tervik, teda tuleb terviklikult käsitleda,» ütleb Sarapik, kelle sõnul teevad erinevate valdkondade eksperdid – lisaks eelmainitutele ka näiteks sotsiaaltöötaja – tegelikult meeskonnatööd.

Nii nagu psühholoogid, on ka kap-lanid kaitseväelaste ja nende perede kõrval, kui nad raskelt vigastada saavad. Sarapik tunnistab, et tihti ei saagi tema muud teha, kui kõrval olla. Seda enam läheb hinge aidatava tänu – mõnikord võib lihtsalt suurte sõnadeta tajuda, et sulle ollakse tänulik. «Kui inimene jääb ilma oma jalgadest, nägemisest ja jääb elule ning kaplan on selle kõrval olnud

nädalaid-kuid, kui ta saab kasvõi pisikese tagasiside, on see meile tegelikult suur,» ütleb ta.

Teoloogilise kõrgharidusega kaplanid täidavad ka religiooniekspertide rolli. Hiljuti Liibanonis teenivat Eesti jalaväerühma külastanud Kutsari sõnul paluti talt infot maroniitide kohta. Just sellesse katoliikluse harusse kuulub suurem osa eestlaste vastutusala kristlastest külaelanikest.

Endine kolleeg, kes nüüd töötab politseis, rääkinud Kutsarile just, et talt palutakse palju loenguid islamist. «Ma küsisin, et kas kristluse kohta ei küsita? Ei, praegu on küsimused islami kohta,» räägib Kutsar.

Üks oluline kaplanitöö on ka omamoodi vaimulik detektiivitöö küsimuses, kas kaitseväe reeglitele allumine on vastuolus ühe või teise inimese väärtussüsteemiga. «Meil on südametunnistuse ja usu ja veendumuste vabadus,» sõnab Kutsar. See tähendab, et kõlbelistel või patsifistlikel põhjustel võib ajateenistuskohuslane relva kandmisest loobuda.

Esimene koht, kus oma patsifistlikest tõekspidamistest teada anda, on kaitseressursside amet. Nemad saavad pakkuda asendusteenistust mõnes sotsiaalasutuses. Sellegipoolest juhtub aeg-ajalt, et mõni mees avastab oma väärtused alles väeosas.

Kutsar meenutab värskelt ühest pataljonist saadud abipalvet ajateenija osas, kes keeldub relva kätte võtmast.

«Mis me teeme? Püüame noormehega kõigepealt rahulikult mõelda, et kas tal võiks olla probleem lihtsalt sellega, et kaitsevägi on väga käsule orienteeritud, kõik peavad sõna kuulama ja ühtviisi nõudeid täitma. Mõnele liberaalsest elukeskkonnast tulnule on see lihtsalt šokk,» kirjeldab Kutsar. «Kui see protest väheneb, teeb ta võib-olla hea meelega selle väljakutse läbi.»

Nagu Kutsar rõhutab, võivad sellised mured aeg-ajalt olla ka hoopis psühholoogi rida. «Need ei pruugi olla eetilised ja sisemised veendumused, need võivad olla traumaatilised põhjused, kui inimene ei suuda relva võtta,» selgitab ta.

«Kuskilt keegi peab tegema kaalutluse, kas see on meditsiiniteenistuse öelda, et inimesel on foobiad ja need takistavad tal toimimist. Või on seal psühholoogiline küsimus, mida saab psühholoogilise vestlusega leevendada. Või on seal mõnel religioosne takistus,» jätkab ta.

«Mõnikord mõni näiteks arvab, et tal on oma usu tõttu õigus relvateenistusest loobuda. Aga tema kirikuõpetaja ütleb, et ei, meie õpetus seda küll ei väida,» räägib Kutsar. «Noormees on koguduses endale mingisuguse arvamuse kujundanud, see ei pruugi kiriklikul tasandil paika pidada. Mina pean talle ütlema, et võtsin tema kiriku vanema või piiskopiga kontakti ning – noormees, sul tuleb aega teenida, ära tee oma kogudusele häbi.»

Kutsar toob positiivse näite, kus inimene aitas ise leida kompromissi usuliste veendumuste ja kaitseväe korra vahel. Nimelt kutsuti reservõppe kogunemisele mees, kelle usutunnistuse järgi on hingamispäev laupäev. «Ta ei tohiks olla üksuse tegevusest eemal, aga samas ka mitte minna kiriku nõuete vastu,» selgitab Kutsar dilemmat.

Nähes, et kahenädalase õppuse korral võib tekkida probleem, võttis ta juba etteruttavalt ühendust väeosa kaplaniga. Lahendus leiti selles, et mees osales õppustel samaväärselt kõigi teistega, laupäevaks leiti talle aga võimalus põhitegevusest kõrvale jääda.

Enne Teist maailmasõda jagunes Eesti kaitseväe kaplanaat kaheks haruks – luteri ja õigeusu. 1995. aastal taasasutati kaplanaat oikumeenilisena. Kaplanitöö eeltingimusteks on lihtsalt vaimulikupühitsus ja kõrgharidus. Praegu on põhikohaga Eesti kaitseväe tegevteenistuses viis luteri, kaks metodisti, kaks baptisti, üks nelipühilasest ja üks õigeusu preester.

Oikumeeniline tähendab, et sõjaväevaimulik peab vajadusel ka teise usutunnistuse – olgu see siis kasvõi budist või maausuline – palveid lugema. Samuti aitama tagada, et vormis inimesel on võimalik teenistuse kõrval oma religioonitavasid järgida.

Eesti reservväelaste seas on näiteks ka moslemeid. Kui mõni neist peaks Eestit kaitstes surmaohtu sattuma või raskelt viga saama, peavad vajadusel, kui ei jõua nende vaimulikku kutsuda, nii luterlasest Kutsar kui õigeusklik Sarapik tema seltsis ka «Allah on suur!» ütlema. Täpselt nii, nagu juhendab Eesti kaitseväe palveraamat. Sest kaplan on kaitseväe ridades kõiki seal teenivaid mehi ja naisi toetamas, mitte oma konkreetset usutunnistust tutvustamas. «Ma olen ju talle ligimene,» märgib Kutsar.

Ta rõhutab ka seda, et tema ametivennad on kõikjal ja kõiges ülejäänud kaitseväelastega koos. «Kaplan ei tohi olla üheski mõttes eelistatud seisus: ta peab olema täpselt sama varustusega, kui teised kannatavad külma, kannatame meie külma, kui teised kukuvad riigisaladuse testil läbi, kukun ka mina läbi,» muigab ta.

See, et kaplanid otseselt oma usku kuulutamas pole ja peavad pigem tagama, et kõigi – sealhulgas ka ateistide – usuvabadus oleks kindlustatud, ei tähenda, et vajadusel neilt siiski ka tavalist usuõpetust ja sakramente ei jagaks. Nii Kutsar kui Sarapik on andnud usuõpetusloenguid ajateenijatele ja kutselistele kaitseväelastele, kes seda ise on palunud. Samuti ristinud ja laulatanud.

«Kui inimese taust on ikka õigeusu kiriku järgi – tema vanemad on õigeusu kirikus ja mingitel põhjustel teda ei ole ristitud, kui ta tunneb vajadust, tuleb minu juurde, räägib – milles küsimus,» kinnitab Sarapik.

Kutsar, kel igal aastal ka mõned laulatustseremooniad läbi viia tuleb, meenutab erilisena juhtumit, kus ühele mehele jäi tema Sinimägedes peetud mälestustseremoonia nii eredalt meelde, et palus aastaid hiljem kaitseväe vaimuliku oma abielu õnnistama. Ka laulatus toimus Sinimägedes, suure mälestusristi juures.

Kuivõrd puutuvad kaplanid kokku Eestis levinud väidetava kirikuvaenulikkusega? Sarapik väga murelik selle küsimuse peale ei näi. Ta möönab, et mõnel inimesel võib olla halb kogemus kiriku kui institutsiooniga ja sellest ka vaenulikkus. «Aga inimesed oma olemuselt on ikkagi kõik head. Kui keegi tunneb muret, siis järelikult on põhjust muretsemiseks,» leiab ta.

Sarapik meenutab ka seda, kuidas kord tegi üks kaitseväe juhataja ettepaneku, et võtame siis neid kaplaneid vähemaks. Asjaga tehti algust – pataljonide kaupa asuti uurima, kes oleks nõus, et neilt ära võetakse. Selgus, et kõik pidasid oma kaplanit vajalikuks ja nii see plaaniks vaid jäigi.

Missioonil langenute üksusekaaslased kogunevad nende surmapäeval hauale

Evelyn Kaldoja

Üks kaplani tööülesandeid on ka surmateadete edastamine ja neid saanud inimestele toeks – mitte ainult hingeliselt, vaid ka praktilistes asjatoimetustes – olemine.

«Surmateade jõuab personaliosakonnast kõigepealt kaplanini. Helistatakse ja öeldakse, et see inimene sai missioonil või väljaõppel surma,» kirjeldab Aivar

Sarapik asjade käiku. «Siis planeeritakse visiit, püütakse aru saada, mis olukorras on pere – selle jaoks on olemas andmed, mille inimene ise on jätnud.»

Samal ajal kui kurva teate viijad surmasaanu lähedaste poole teele asuvad, tuleb tavaliselt juhtunu kohta järjest informatsiooni juurde. Sõnumi täpsus on siin äärmiselt tähtis. «Kui teavitame, siis üks kord ja õige informatsiooni põhjal – seal ei saa oletada, et võib-olla oli nii, võib-olla oli naa,» räägib Sarapik. «See on hästi selge informatsioon, mis on olemas: tänaseks teame nii palju, et sellistel tingimustel, sellises kohas juhtus see, inimene on sellises seisus ja praegu asub seal.»

Kaplan aitab ränga teate saanud perekonda ka järgnevates praktilistes asjades, näiteks matuste korraldamisel. Tuleb ju ärasaatmisega seonduv korda saada vaid mõne päevaga ning keskmises peres ei ole tavaliselt nii palju matuste kogemusi kui kaplanil, kes oskab siis inimesi juhatada, kuidas midagi korraldada.

«Ei ole olemas sarnaseid surmateate edastamisi, iga kord on erinev,» lausub Sarapik.

Kui Sarapikult paluda, kas ta võiks välja tuua kõige keerulisema, läheb ta tagasi aega, kui polnud ei taasloodud Eesti kaitseväe kaplaniteenistust ega ta isegi veel preestripühitsust saanud. «Estonia katastroof 1994. aastal,» lausub ta. «Töötasin sotsiaalministeeriumi turvalisuse osakonnas ja ma olin selles meeskonnas, kes kaks tundi pärast laevahukku alustas oma tööd. Seal tuli edastada surmateateid väga lühikese aja jooksul väga palju.»

«Iga teatamine oli erinev. Inimestele, kes tulid informatsiooni hankima, kas on elus, kas on surnud, kas on Rootsis, kas on Soomes…» meenutab Sarapik. «Sealt sain isikliku kogemuse, millega elan elu lõpuni.»

Kaitseväelase surm tähendab leina lisaks perele ka tema kolleegidele teistes üksustes ja teistel missioonidel. Ühe kaitseväelase langemise korral toimub leinatalitus mitmetes üksustes. «Me oleme üks organisatsioon ja iga langenu on ju relvavend – me kõik kaotasime kedagi,» põhjendab Gustav Kutsar.

Samamoodi hoolitseb kaitsevägi oma lahkunute mälestuste hoidmise eest ka aastaid pärast nende surma. Taasiseseisvunud Eesti kaotas Iraagis langenutena kaks ja Afganistanis üheksa meest. Nende kõigi surmapäeval peab kaitsevägi haual langenu pere ja üksusekaaslastega mälestusteenistuse.

«Tseremooniad hoiavad mõnes mõttes inimese elava mälestusena alles,» ütleb Kutsar ja meenutab, kuidas ta käis 25. oktoobril 11 aastat tagasi Iraagis langenud Arre Illenzeeri haual.

«12 kamraadi oli seal,» tunnustab kaitseväe peakaplan, kelle sõnul on see möödunud aega ja tema üksuse väiksust arvestades märkimisväärne.

«Kõik teavad, et just sel kuupäeval ja kellaajal. Tullakse või Soomest, tullakse kasvõi korraks kohale. See üks sõit Eestisse on väike asi, mida saab teha,» iseloomustab Kutsar Eesti veteranide suhtumist oma langenud üksusekaaslaste mälestuse austamisse.

«Alati peame mälestusteenistuse õigel päeval, pole vahet, mis nädalapäev see on. Sa võid või pimesi tulla sinna kalmistule selleks ajaks,» räägib Kutsar. «Tavaliselt tullakse varem, aetakse juttu, oodatakse, kui perekond ja kaplan tulevad, peetakse teenistus, minnakse koju, juuakse kohvi, tõstetakse mälestustoost. Aastast aastasse.»

Kutsari sõnul ühendab Tori kiriku iga-aastane mälestusteenistus samamoodi langenud meeste peresid. Nad tulevad sinna, kohtuvad, suhtlevad ja tunnevad üksteise elukäigu vastu huvi.

Kirjuta toimetajalePrindi
RIIGIKAITSE 22.06.2016
RIIGIKAITSE 22.04.2016
Gallup

Kuidas tähistad veteranipäeva?

Küsitluses on osalenud 172 inimest
RIIGIKAITSE 23.02.2016
RIIGIKAITSE 21.12.2015
RIIGIKAITSE 15.09.2015
Gallup

Mitme päeva toitu kodus hoiad?

Küsitluses on osalenud 7801 inimest
RIIGIKAITSE 22.06.2015
Gallup

Kas lööksid kaasa Kaitseliidus?

Küsitluses on osalenud 10079 inimest
RIIGIKAITSE 17.04.2015
Gallup

Kas toetad Eesti kaitseväelaste osalust Liibanonis?

Küsitluses on osalenud 3903 inimest
Viimased uudised
Teadus ja innovatsioonKõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE