Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtimisest, aga mitte ainult

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Üks Ricksi nalju on see, et kui kindral David Petraeusil poleks olnud afääri Paula Broadwelliga, ei teadnuks paljud ameeriklased, et Afganistanis käib sõda. | FOTO: AP/SCANPIX

Thomas E. Ricks «Kindralid. Ameerika väejuhid teisest maailmasõjast tänapäevani»

Seda raamatut on mõtet lugeda ka tsivilistidel ja isegi neil, kellel pole kirglikku ajaloohuvi. Õigupoolest on see raamat tippjuhtimisest, taktikalise ja strateegilise juhtimistasandi põhimõttelistest erinevustest. Sellest, kuidas organisatsioonis ja hariduses tehtud valikud mõjutavad seda, mis hakkab juhtuma siis, kui organisatsiooni eesmärk tõeliselt proovile pannakse. Ja kuidas on selle kõigega seotud kindralite isikuomadused, käitumisstiil, vaated, hariduslik taust, omavaheline läbisaamine jpm. Miks kaldub süsteem vahel soosima keskpärasust ja hukutavalt kitsast vaadet? Ja vastupidi.

Autor, Thomas E. Ricks, on olnud enam kui kaks kümnendit Washington Posti ja Wall Street Journali militaarkorrespondent. 2006. aastal avaldas ta raamatu «Fiasko» – pealkirjas on hinnang sõjale Iraagis. Nagu ta kirjutab, juhtisid USA maaväe kindralid kolmel korral – 1989. aastal Panamas ning 1991. ja 2003. aastal Iraagis – väledaid rünnakuid vaenlase jõudude vastu, kuid tegid seda vähimagi arusaamiseta, mida teha järgmisel päeval pärast esmast triumfi, ja tegelikult uskudes, et selle küsimuse üle aru pidada ei olegi nende ülesanne. On lihtne nõustuda väitega, et strateegilised eesmärgid jäid saavutamata, kui praegu näeme Lähis-Idas nii regionaalset sõda, genotsiidi kui ka selle taga oleva terroriorganisatsiooni ISIS õilmitsemist. Miks on nii läinud?

Ricks ise ütles ühel esinemisel, et ta ei hakka raamatut kirjutama siis, kui ta midagi teab, vaid vastupidi: siis, kui põhjused on talle arusaamatud, ta otsib vastuseid. Nii osutabki ta läbi kindralite lugude sellele, kuidas on muutunud organisatsioonikultuur.

Kindral William DePuy Vietnami-järgsed reformid elukutseliste sõjameeste koolitamises panid rõhu taktikalistele õppustele, aga jätsid kõrvale selle, kuidas sõjast mõelda. See valik viiski Ricksi arvates selleni, et maavägi ehitas väljaõpperevolutsiooniga küll üles uue keha, kuid asetas selle otsa vana pea – sellise, mis ei olnud ennast Vietnamis heast küljest näidanud.

Väga huvitav läbiv joon, mis tsivilistidelegi mõtlemisainet võiks pakkuda, on küsimus sellest, kuidas ja kui kiirelt armee kindraleid ebaedu korral välja vahetab, ja kuidas organisatsioon seda käsitleb. Kui George Marshall tegi Teise maailmasõja ajal (pärast «katseaega») kiireid vahetusi, tegemata sellega kindralikarjäärile täielikku lõppu, siis hiljem kujunes hirm vahetuste suhtes – keskpäraseid tulemusi talutakse pikalt ja vahetust käsitletakse karistusena.

Loomulikult on teine läbiv joon tsiviil- ja militaarjuhtimise seos. Poliitiliste eesmärkide, strateegiliste sihtide saavutamiseta muutubki kuitahes heal taktikalisel tasemel läbi viidud sõjaline operatsioon mõttetuks verevalamiseks. Mis on kindrali roll selles ja milline poliitiliste juhtide roll strateegia ja taktika tulemuslikuks tegevuseks sidumisel? Ricksi arvamus on, et mõlemad pooled peavad olema mõtetega ka teineteise töömaal. Ricks idealiseerib

armeejuht George Marshalli ja president Franklin D. Roosevelti omavahelist suhet – valusalt aus ja otsekohene, asjalik, ent ei hetkekski semutsev.

Ent küsimus on ka ühiskonna ja armee suhestumises. Tera tõtt paistab naljast, et tänu kindral David Petraeuse armukese-skandaalile sai USA avalikkus muu hulgas teada, et Afganistanis käib sõda.

Ricksi-taolised süvitsi minevad ajakirjanikud ja analüütikud ongi need, kes ise väljaspool armeed olles tunnevad militaarmõtet ja -tegelikkust piisavalt hästi, et küsida: «Mehed, kas see, mis te teete, on ikka õige ja eesmärgipärane?»

Tagasi üles