Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

ELi kaitsepoliitika 42,7 minutit kuulsust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tuletõrjujad aitamas 13. novembril Bataclani kontserdimajast pääsenud meest. Just Pariisi rünnakud tõid tähelepanu Lissaboni leppe kaitsepoliitilisele rollile. | FOTO: Reuters/Scanpix

Mõnikord mängib juhus kätte ootamatuid võimalusi. Kui Prantsusmaa asus hommikul pärast 13. novembri Pariisi terrorirünnakuid otsima rahvusvahelist avangut, oli ELi kaitseministrite korrapärase kohtumiseni jäänud juhtumisi ainult kolm päeva. Tuli tegutseda kiiresti.

Lahendust nähti Lissaboni lepingu vähetuntud vastastikuse abi klauslis (ehk artikkel 42 lõige 7). See kohustab ELi liikmesriike andma abi ühenduse liikmele, kes on langenud oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks.

Ükski riik polnud seda varem kasutanud, kuid president Francois Hollande otsustas selle ajaloolise käigu kasuks. Rohelise tule saanud kaitseminister Jean-Yves Le Drian sai ülesande esitada kolleegidele abipalve. Rutiinne ELi kaitseministrite kohtumine oli üleöö pea peale keeratud. Hämmeldus oli ilmselge: kas EList oli prantslaste pretsedenditu sammu järel saanud kollektiivkaitseline organisatsioon, mida Eestigi julgeolekupoliitiline kompass oli seni näidanud asuvat NATOs?

Artikkel 42 (7) on tegelikult unustatud vana. Selle arengulugu ulatub 1948. aastal külma sõja vormudes loodud Lääne-Euroopa Liidu (WEU) aluslepinguni. WEU pidi edendama eurooplastest NATO liitlaste kaitsekoostööd, kuid jäi hambutuks struktuuriks.

Külma sõja järel kandusid WEU ülesanded tasapisi üle ELile, mis alles

oli asunud kaitsepoliitikas oma tokke maha lööma. Vastastikuse abi klausel leidis koha 2009. aastal pika vaidluse järel jõustunud Lissaboni lepingus. Klausli ämmaemandaks on peetud Kreekat, kes soovis oma ülemererivaali, kuid samuti NATOsse kuuluva Türgi vastu rajada poliitilise varuväljapääsu.

Lissaboni lepingus sisaldub pealtnäha sarnane, kuid looduskatastroofide ja terrorismi puhuks loodud solidaarsus-klausel (artikkel 222). Vastastikuse abi klauslit iseloomustab suurem lihtsus, mis on ühtviisi selle tugevus ja nõrkus.

Esiteks ei ole abi küsimiseks vaja teiste liikmete nõusolekut, ehkki klausli rakendudes on selle andmine neile kohustuslik. Ka Pariisi rünnaku järel ei langetanud kaitseministrid ühtegi formaalset otsust, piirdudes solidaarsusavaldustega. Teiseks ei tule erinevalt solidaarsusklauslist (mida pole kordagi kasutatud) oodata aeganõudvate ELi koordinatsioonimehhanismide rakendumist, vaid abi räägitakse selgeks kahepoolselt. Praktiline pahupool on pimesi huupi pakkumine, kus tegelik ülevaade olukorrast on parimal juhul vaid abiküsijal. Kolmandaks pole vastastikuse abi klausli puhul nähtud ette ELi kui terviku ressursside käikulaskmist (nt sanktsioonid või operatsioonid).

NATO liige Prantsusmaa võinuks suunata pilgu alliansi poole, kuid selle vastu rääkisid soov leida ISISe-vastastele löökidele suurem rahvusvaheline toetuspind (NATO kaart tekitanuks ebamugavust mujalgi kui Venemaal), artikkel 5 poliitiliselt kõrgema hinna lipik ja Prantsusmaa eesmärk anda tõuge ELi unisevõitu kaitsepoliitikale, millest nad olid ise küll juba veidi väsima kippunud.

Prantsusmaal oli selge sõnum kaaseurooplastele: aidake täita sõjalisi lünki ISISe-vastastes rünnakutes ning suurendage osalust ennekõike Aafri-kas, mis laseks Prantsuse enda jõudusid kodumaale tuua.

ELi riikide reaktsioonist on muljet avaldanud vaid Saksa otsus saata Süüria kohale luurehävitajad ja sõjalaev Vahemere idaossa. Teistest võimekatest oli ELi liikmesuse kui lahtise tulega mängiv Suurbritannia peaminister David Cameron varmas kasutama Prantsusmaa abipalvet veenmaks oma parlamenti laiendada õhulööke Süüriale.

Ülejäänud liikmesriikide algupärane abi on Prantsusmaa vaatenurgast küll tervitatav, kuid kogusummana siiski väikese efektiga. Paljud juba varem küpsenud panused ELi või ÜRO operatsioonidele on suurema poliitilise kõlapinna saavutamiseks lihtsalt rebränditud 42 (7) alla. Pildilt on täiesti puudu mõnedki suuremad liikmesriigid.

Võiks arvata, et vastastikuse abi klausel on atraktiivsem Soomele ja Rootsile, kel puudub NATO 5. artikli eksklusiivgarantii. Kindlasti on see poliitiline lisakäik, kuid samas ei ole usutav, et ELi liikmesriigid liitlase vastu korraldatud rünnaku korral isegi klausli olemasoluta reageerimata jätaks. Siin peitub selle suurim puudujääk. Klausli kiireks ja süsteemseks rakendamiseks peaks selle sisus eelnevalt kokku leppima ja protseduurid alatasa läbi harjutama. Paika peaksid loksuma kommunikatsiooniliinid ja käsuahelad ning tuleks välja töötada tarvilikud võimepaketid.

Soome ja Rootsi on pannud esialgu lootused NATO sõbrakaardi lunastamisele ja omavahelisele kaitsetööle. Kuid artikkel 42 (7) on olemas ja selle esmakordne kasutamine võib sillutada teed hoogtööle see kõlakoda lõpuks ära vooderdada.

N-ö hübriidohtude või küberrünnakute valguses väärib arutamist, kui kõrgele tuleks sättida klausli rakendamise latt. Prantsusmaale oli see madalam kui artikkel 5, mis Pariisi käsitluse järgi peaks jääma klassikalisele territoriaalkaitsele. Ehkki seekord oli abipalve selgelt sõjaline, jätab klausel tõlgendamisruumi. Enamgi veel, klauslis mainitud «kõigi [...] käsutuses olevate vahenditega» annab abiandjale küllaltki vabad käed abi oma äranägemise järgi doseerida. See võiks anda klauslile suurema väärtuse, kui agressioon mõne nii ELi kui NATOsse kuuluva riigi vastu nõuaks nii sõjalist kui tsiviilset vasturohtu.

Artikkel 42 (7) on oma esimese tähelennu ära teinud. ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika huvides oleks, kui ei lastaks end sellest sähvatusest pimestada ja ootusi liiga kõrgele kruvida. Kollektiivkaitseni, kui liikmesriigid peaksid seda soovima, on veel pikk tee kõndida.

Mõistlikum oleks ELil lasta teha, mida ta kõige paremini suudab: lisaks madalal tulel podisevale kriisiohjele või sõjalise väljaõppe missioonidele on selleks ühine võimearendus, Euroopa kaitsetööstuse turgutamine või kaitseturu reguleerimine. Need on tehnilised ja aeganõudvad teemad, mis on pahatihti takerdunud liikmesriikide omahuvide puntrasse ja ületavad uudiskünnist harva. Eestis võiks artikli 42 (7) hetkelist sära kasutada selleks, et valgustada ELi-kujulise pusletüki kohta meie kaitsepoliitilises mõtlemises. Sest mõnikord mängib juhus kätte ka seni varjus olnud võimalusi.

Tagasi üles