Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hägusate piiridega sõda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mootorratturid Kabuli Darlamani palee taustal. | FOTO: AFP/Scanpix

David Kilcullen on vaieldamatult üks olulisimaid autoreid, kes on panustanud tänapäeva sõjaliste konfliktide ja mässutõrje kontseptsiooni lahtimõtestamisesse.

«Mägedest alla»

David Kilcullen (2015)

-------------------

Austraalia päritolu Kilcullen on oma erinevates kirjutistes vahetu, detailidesse süüviv, nimetades end ise partisanisõja uurijaks, teoreetikuks ja puhuti ka praktikuks. Oma teadmistega on ta aidanud lääneliitlasi

nii Afganistanis, Iraagis kui ka mujal maailmanurkades. Analüüsi kõrval viib «Mägedest alla» lugeja rahulolematule ümbermaailmareisile, tutvustades nii Hondurase narkojõuke, Süüria kodusõda kui ka terrorit Indias.

Enne Kilculleni argumendi juurde minekut tuleb osutada ka tõlke väikestele puudujääkidele. «Mägedest alla» puudutab väga mitmeid uurimisvaldkondi (linnaplaneerimisest sõjanduseni), seetõttu kätkeb raamat eneses ka ohtralt erinevaid erialatermineid. Võib-olla just nende rohkuse tõttu on teksti jäänud omajagu mittevajalikke toor-tõlkeid. Nii näiteks võiksid «preventiivmeede» ja «madalam jalajälg» vabalt olla asendatud sõnadega «ettevaatusabinõu» ja «väiksem järelmõju». Praegu puuduvad tõlkija allmärkused oleksid sellise teksti puhul igati õigustatud.

Eelnev on eriti oluline, kui võtta arvesse Kilculleni isikupärast stiili. Ta on jutuvestja, kelle analüüsi ilmestavad mitmed põnevad detailid ja isiklikud läbielamised. Ei ole just väga palju sõjandusteoreetikuid, kes mainiksid Afganistani hõimupealiku kirjelduse juures toredat lõhnavat musta habet, turbanit ja kõvera ninaga tuhvleid, nagu seda teeb Kilcullen.

Sama kehtib ka 2008. aasta Mumbai terrorirünnakute kirjelduse juures. Kilcullen tõmbab lugeja tugitoolist kaasa ja lennutab ta olustiku täpse edasi andmisega India ranniku sumedasse öhe, kus kümme enesekindlat terroristi randuvad linnatulede valgel. Järgnevatel lehtedel rulluvad lahti verised sündmused, kust ei puudu nii ebaõnn, vaprus kui ka igale põnevikule omased järsud süžeepöörded. Pärast hingetõmbepausi naaseb Kilcullen teoreetiku rolli ja selgitab rünnaku tähenduslikkust tänapäeva sõjapidamise kontekstis.

Kilcullen väidab, et maailma rahvastiku plahvatuslik kasv ja kiirenev linnastumine viivad tuleviku konfliktid suurtesse rannikuäärsetesse mega-

linnadesse üle kogu maailma. Tänu tehnoloogia arengule on inimesed seejuures üksteisega hoopis rohkem ühenduses.  Muutuvast konfliktide keskkonnast tulenevalt märgib Kilcullen, et vaja on luua uus konfliktiteooria, mis võtaks arvesse nii korrakaitse, linnaplaneerimise, linnade haldamise kui ka tervishoiu ja rahvusvahelise arengukoostöö. Sama mõtet jätkates: tuleviku konfliktide keskkond on hajus. Seetõttu pole võimalik enam selgeid piire tõmmata mitte ainult sõja- ja rahuaja, vaid ka sõjatandri ja tsiviilelu vahele.

Ilmekas on seejuures virtuaalsete sõjatandrite tekkimine, kus piirid konflikti ja rahuaja vahel on äärmiselt hägusad. USA puhul osutab Kilcullen, et

Nevada kõrbes droone juhtivad sõdurid elavad igapäevaselt täiesti tavalist elu, kuigi nende lennumasinad panustavad otseselt sõjalistesse operatsioonidesse teisel pool maakera. Praegu pole nende võitlejate legaalne staatus sugugi selge.

Kilcullen küsib rahvusvahelise õiguse kontekstis irooniliselt: «Kui on legitiimne [Predatori drooniga] tappa sõdalast, kes on hõimuterritooriumil pulma-külaline, kas siis on samuti legitiimne

tappa Predatori pilooti, kes on läinud … oma lapse jalgpallimängu vaatama?» (lk 172)

Kilcullen lõpetab oma raamatu praktiliste juhistega sõjaväelastele, kel tema arvates tuleb tulevikus võidelda aina enam mereäärsetes rahvarohketes suurlinnades ja mitte sisemaal laiuvates kõrbetes, metsades või mägedes.

Ent «Mägedest alla» on raamat, millest ei saa uusi mõtteid mitte ainult kaitseväelased. Nii arhitektid, linnaplaneerijad, juristid, riigimehed kui infotehnoloogia arendajad saavad Kilculleni raamatut lugedes aimu oma elualade rollist tuleviku konfliktides. Uued sõjad on laialivalguvad, seetõttu tasub aegsasti seljad kokku panna.
---------------------

Miks nad võitlevad?

Peeter Raudsik

Postimees

Vahetult pärast registreerimist Afganistani kohalike reisihoiatuste saamiseks tuli mulle kolme tunniga neli hoiatust erinevate konfliktide ja ohupiirkondade kohta. Postkast hakkas järk-järgult täituma teadetega inimröövidest, tulevahetustest ja teeblokaadidest. Selle vägivalla taustal tekib pahatihti küsimus: miks nad seal sõdivad? Kas nad äkki ei soovigi rahu?

Ideoloogiate, religiooni ja kättemaksu taustal kiputakse tihti unustama majanduslikku ebakindlust, mis ajendab inimesi vägivallale. David Kilcullen viitab oma raamatus «Mägedest alla» arvukatele episoodidele, kus puhtmateriaalsed kaalutlused panid kohalikke inimesi liitlaste vastu võitlema, seda nii Afganistanis kui Iraagis.

Erinevad hõimud võistlevad rahvusvahelise abi eest, tagamaks oma kogukonnale parem käekäik. Nii hakkavad korruptsioon ja ülekohus käima käsikäes ning sünnitavad koos uut vägivalda, märgib Kilcullen.

Afganistani vabaühendustega pikalt  tegelenud Mohsin Ayoubi märgib Kabulis, et paljuski võimendavad ebaõiglust rahvusvahelised abiorganisatsioonid ise: «Tihti puudub igasugune järelevalve raha kasutamise üle. Organisatsioonile antakse lihtsalt raha, millest suur osa läheb selle eestvedajate taskusse ning vaid väike osa jõuab inimesteni.» Viimane võib tihtipeale samuti olla raisatud, kui näiteks trükitakse kirjaoskamatule elanikkonnale tuhandeid voldikuid inimõiguste olulisusest.

Seetõttu nendib Ayoubi, et praeguses staadiumis on ametioskuste õpetamine parim, mida Afganistanis saab teha: «Kui inimesel on praktilised oskused ja töö, alles siis on talle mõtet rääkida demokraatiast.» Ta lisab, et seejuures tuleb tekitada mehhanism projekti tulemuste kontrollimiseks, kuna vastasel juhul võib abiraha minna kellegi uue auto või korteri-ostu tarbeks.

Kilcullen rõhutab mässutõrje juures materiaalsetest kaalutlustest aru saamise olulisust. Tihti eelistatakse iga kogukonna praktiliste vajaduste väljaselgitamise asemel aga hoopis kultuuriliste stereotüüpidega lajatamist, pearoll omistatakse Talibani ideoloogiale või religioonile. Sarnased hädad vaevavad ka rahvusvahelisi abiorganisatsioone, mis ei vaevu süvenema kohalikku eluolusse ja unustavad ära inimeste igapäevased lihtsad vajadused.

Autori reis Afganistani toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni rahastatavast projektist Media4Development.

Tagasi üles