Riigikaitselised koormised – kellele ja milleks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riigikaitsesüsteem on üles ehitatud laiapõhjalise riigikaitse põhimõttel, mille sõjalise võimekuse põhilise löögijõu moodustab reservarmee. Koostoimes liitlassuhetega tagab niisugune korraldus vajaliku heidutuse ja meetmed riiki ähvardava ründe ennetamiseks või tõrjumiseks.
Laiapõhjaline riigikaitse ei ole üksnes sõjaline kaitse, see on ka sõjaline kaitse tsiviilsektori toetuseks, rahvus-vaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine ja psühholoogiline kaitse.
Reservarmee mudel tähendab lisaks personali väljaõpetamisele ka materiaalsete varude loomist olukorraks, kui peaks tekkima vajadus aktiveerida kaitseväe välja õpetatud reservüksused. Viimastele on tagatud sõjaväeliseks teenistuseks vajalikud vahendid (näiteks riided).
Samas ei ole neile tagatud mitmesugused tugiteenused ja üksusevarustus, mida reservüksused oma operatsioonide läbiviimiseks vajavad. Seda peamiselt seetõttu, et nende soetamine igaks-juhuks-põhimõttel pole majanduslikult otstarbekas ja seda kulutust saab tõhusamalt ajatada läbi teiste valikute.
Nii tulevad mängu riigikaitselised koormised või varasema määratlusega sundkoormised. Nende koormiste toel on võimalik tagada nii reservüksustele kui ka kaitseväe alalistele üksustele kogu see puuduolev varustus ja toetus, mille hankimine rahu ajal poleks praktiline.
Üks hea näide riigikaitseliste koormiste valdkonnast on transpordivahendid ja mitmesugune eritehnika, mida pole mõistlik dubleerivalt kaitseväele lattu seisma osta. Transpordivahendeid on riigis piisavalt, et tsiviilsektorit oluliselt pingestamata ohuolukorras mõned neist vahendeist ümber suunata sõjaväelise tegevuse toetuseks.
Riigikaitseliste koormiste rakendamine võimaldab kaitseväel täita põhieesmärki – õigel ajal ja õiges mahus reageerida julgeolekuolukorda mõjutavatele sündmustele. Vajalikud ressursid selleks on inimesed, taristu, varustus, vahendid ja teenused.
Ressursid (välja arvatud inimesed) tagatakse kolmel viisil: ostuhanked, lepingud või eellepingud kiireks juurde hankimiseks ja kasutamiseks, erakorralised riigihanked ja viimases järjekorras riigikaitselised koormised.
Esmalt võetakse kasutusele kaitseväe omanduses või kasutuses olevad varad ja varud, seejärel lepingutega tagatud vahendid ja teenused ning alles seejärel viimasena riigikaitseliste koormistega tagatud ressurss.
Riigikaitseliste koormiste valdkond on sätestatud sellekohase seadusega. Valdkondlik juhtasutus on kaitseministeerium, mis koondab kõigi ministeeriumide valitsemisaladest esitatud koormised kokku riigikaitseliste koormiste koondkavasse ja esitab selle valitsusele.
Valitsuse otsus loob aluse riigikaitseliste koormiste määramiseks. Konkreetsete ressursside omanikud otsib välja kaitseressursside amet ja määrab vastavalt vajadusele (valitsuse otsusele) neile riigikaitselisi koormisi.
Koormised planeeritakse ja määratakse rahuajal ning neid rakendatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Lisaks nähakse õigusaktidega ette võimalus, et kaitseväe juhataja ja temale alluvad ülemad saavad nimetatud eriolukordades määrata vajadusel täiendavaid koormisi ja neid ka rakendada.
2016. aasta on riigikaitseliste koormiste valdkonna jaoks võtmetähtsusega. Alustatakse uue riigikaitseliste koormiste seaduse väljatöötamist.
Samuti vaadatakse üle valdkonnaga seotud registrite korraldus ja kasutatavus. Koormistega seotud osalisi (eelkõige tõenäolisi koormatavaid varaomanikke, aga ka esindus- ja erialaorganisatsioone) soovitakse kaasata erinevates etappides, et tagada tulevase mudeli õigus- ja toimimisselgus ning läbipaistvus.