Tublid riigikaitsjad panustavad aega, energiat ja mõnikord terve pere

Liisa Tagel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanima õe Triinu (vasakult) eeskujul on riigikaitse juurde jõudnud kõik teisedki Viltropide perekonna lapsed - Hele-Mai, Anna-Liisa, Kärt ja pesamuna Ott Markus (ees).
Vanima õe Triinu (vasakult) eeskujul on riigikaitse juurde jõudnud kõik teisedki Viltropide perekonna lapsed - Hele-Mai, Anna-Liisa, Kärt ja pesamuna Ott Markus (ees). Foto: Erakogu

Aasta kaitseliitlase ja naiskodukaitsja tiitlit jagub kummaski kategoorias vaid ühele inimesele, ent erineval moel tugevalt riigikaitsesse panustajaid on igas malevkonnas oluliselt enam.

Väikesed asjad tõid ühe pere viis last riigikaitse juurde

Ehkki Viltrop ei ole Eestis kuigi tavapärane perekonnanimi, kohtab seda Naiskodukaitse Tartu ringkonnas ohtralt. Juba teist aastat juhib ringkonda Triin Viltrop (28), kellele on NKKsse järgnenud ka kaks nooremat õde Anna-Liisa (26) ja Kärt (24) ning lisaks kuuluvad noorim õde Hele-Mai (12) ja vend Ott Markus (10) Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse.

Kõik sai alguse viis aastat tagasi, mil Triin esitas ühe nädala alguses liitumiseks vajalikud paberid ja oli sama nädala lõpuks juba metsas baaskursust läbimas. Aasta hiljem sai noorimast õest kodutütar ning NKKga liitus Anna-Liisa.

Kärt oli veel paar aastat veendunud, et NKK pole kindlasti tema jaoks, 2014. aastal kutsusid õed ta aga tavalise tudengina kommenteerima, kui hästi võiks töötada uued NKK tutvustamise plaanid. Töötasid nii hästi, et Kärtki astus liikmeks.

«Esimene emotsioon, mida ma seoses NKKga mäletan, on suur üllatus: minu õde, kes igasugust kartulite koorimist on alati pigem ebameeldivaks

tegevuseks pidanud, veedab südatalvel nädalavahetuse metsas ja koorib kartuleid, ilmselgelt on motivatsioon kõrge!» meenutab Anna-Liisa esimesi kokkupuuteid organisatsiooniga. See kartulite koorimine tähendas ilmselt toitlustamist – Triin on lõpetanud välikokakursuse ja ootab alati väga järgmist võimalust mõnd õppust toitlustada.

Pool aastat pärast liitumist valiti Anna-Liisa Tartu ringkonna akadeemilise jaoskonna juhatuse liikmeks. Jõudumööda on ta tegutsenud instruktorina kodutütarde ja noorte kotkaste laagrites ning oma suvepuhkusigi nende toimumisaegade järgi sättinud. Samuti osaleb ta formeerimisgrupi töös ja käis möödunud kevadel ka suurõppusel Siil. See toob Anna-Liisale veel praegugi rahulolunaeratuse suule.

«Kui vähegi võimalik, siis panustan ka meedikuna,» lisab ta. Igapäevaselt töötab ta Tartu Ülikooli kliinikumi lastekliinikus lastearst-residendina. Suuresti tänu NKKsse kuulumisele sai Anna-Liisa käia ka Eesti päästemeeskonna meditsiinirühmaga Itaalias katastroofiõppusel.

«Naiskodukaitse olemasolu oli minu alateadvuses alati tuksunud. Ja soov oma riigi heaks midagi teha samuti. Mulle tundub, et ma olen kasvanud ikka tänu oma vanematele teadmises, et oma riik ja oma keele rääkimine ei ole iseenesestmõistetav,» mõtiskleb Triin.

«Arvan, et Naiskodukaitse on mulle just see õige koht, sest mul on võimalik panustada nii sõjalisse riigikaitsesse kuuludes üksusesse kui toetada näiteks läbi kodutütardega tegelemise ja heategevusprojektide laiemalt ühiskonna edenemist,» sõnab ta.

Triin õpib sealjuures kolmandat aastat Tartu Ülikooli doktorantuuris geneetikat – uurib peamiselt platsentat – ja töötab Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses teadurina. «Ma ei arva, et meid oleks teab mis teadlikult ja aktiivselt väga patriootlikuks kasvatatud. Aga ma arvan, et see kõik on peitunud n-ö väikestes asjades,» räägib Anna-Liisa. Need väiksed asjad juhtisid kogu pere riigikaitse juurde.

«Kui ma enne liitumist ei saanud Naiskodukaitsest eriti aru, siis pärast seda sain aru, kui vähe ma tegelikult teadsin. Naiskodukaitse tähendab minu jaoks suurt tahet teha midagi väga suurt ja tähendusrikast oma isamaale – panustada riigikaitsesse,» selgitab Kärt, kes on NKKs spordiinstruktor ja tegeleb esmaabiga.

«Naiskodukaitse on õpetanud mind nägema riigikaitset selle laiemas tähenduses,» selgitab Anna-Liisa. «Olen aru saanud, et riigikaitse ei tähenda ainult sõdurit eesliinil, vaid ka välikokkasid, kes sooja toiduga moraali parandavad, esmaabiinstruktoreid, kes annavad julgust ja oskusi kõrvalseisjaid aidata, noortejuhte, kes aitavad kasvatada tublisid ja asjalikke kodanikke, ja veel palju muud.»

«Saad teada, et milleks kõigeks sa veel võimeline võid olla,» jätkab Triin. «Ja muidugi palju positiivseid emotsioone – kui oled õhtusöögi jaganud pikalt ja tegusalt päevalt saabunud kaitseliitlastele, kui lõpetad mitukümmend kilomeetrit pikaks kujunenud patrullvõistluse elus esimest korda või kui oled teinud midagi, millel on väärtus kogu organisatsiooni jaoks.»

Ja muidugi on Triin õppinud NKKs juhina tegutsemist. Ringkonna juhina jääb tal praegu erialaseks tegevuseks vähem aega, aga formeerima jõuab ta alati, kui kutsutakse.

Pere pesamunad olid juba enne organisatsiooniga liitumist kodutütarde ja noorkotkaste laagris instruktorina osalenud Triinuga kaasas käinud. Triin arvab, et ehkki suuremate eeskujul oli kindlasti oma osa, on olulisem see, millist mõju avaldasid õele-vennale vabatahtlikud noortejuhid ja see põnev, mida nendega koos teha ja õppida saab.

Nii Triin kui Anna-Liisa harrastavad kõigele lisaks rahvatantsu. Neli aastat kodutütarde ridadesse kuulunud Hele-Mai õpib 6. klassis, laulab kooris, mängib klaverit ja käib kergejõustikutrennis. Ka 4. klassis õppiv Ott Markus mängib klaverit, laulab ja tegeleb kergejõustikuga, Lisaks jõuab ta veel rahvatantsutrenni. Noorkotkas sai temast 2014. aastal.

Varem tegelesid kergejõustikuga ka kõik vanemad lapsed, nüüd on see jäänud Kärdi pärusmaaks – ta töötab Tartu Ülikooli akadeemilises spordiklubis treenerina ja on kergejõustikuga tegelenud juba 17 aastat.

Suure südamega aasta isa

Aasta kaitseliitlane, Järva maleva liige Aare Kabel (55) on tuntud militaarspordi entusiastina ja Kaitseliitu kuulunud juba pea 23 aastat. Ta peab Albu vallas talu ning on nelja lapse isa. Vanim poeg on samuti Kaitseliidu ridadesse jõudnud.

1993. aastal tõid Kabeli Kaitseliitu sõbrad, ent sisemine motivatsioon oma riiki kaitsta oli noil segastel aegadel muidugi olemas. «Kui paistab väljapoole, et Kaitseliit on olemas ja tahtmist täis, ehk vaenlane mõtleb ja jätab tulemata,» räägib ta.

«Aare oskustel ja panusel on Kaitseliidu arengus olnud väga suur roll. Tal on Kaitseliidu liikmete seas väga suur autoriteet. Ja ta on võitnud selle oma tegude ja suure südamega,» iseloomustab temaga koos 17 aastat Järva malevasse kuulunud ja 14 aastat võistlustel käinud Indrek Reismann.

Üle kümne aasta on Kabel olnud kompaniipealik ja aastaid kuulunud Järva maleva juhatusse, enim tähelepanu on püüdnud aga sõjalis-sportlikel võistlustel. Võistlejana on ta osalenud Utria dessandil 11 korda ja Erna retkel 13 korda, nüüd on osalemine asendunud aga pigem korraldamises kaasa löömisega.

2001. aastal valis Eesti Naisliit Kabeli aasta isaks.

Ajaloo- ja isamaaarmastus

Aasta naiskodukaitsja Triinu Küünal (34) on NKK Jõgeva ringkonna esinaine, avalike suhete rühma juht ja formeerija. Ta kasvatab kuueaastast poega ning jõuab töötada nii Jõgeva maleva staabivalvuri kui Vaimastvere põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana.

NKKd näeb ta organisatsioonina, mille abil Eesti riiki panustada. «NKK on mulle andnud samas palju uusi oskusi, mis ei tule kasuks mitte ainult kriisisituatsioonides, vaid ka igapäevaste olukordade lahendamisel,» sõnab ta. Ajalooõpetajana meeldib Triinule kõige enam Eesti ajalugu – meeldis juba ülikooli ajalgi – ning eks isamaa-armastus ole tema jaoks alati olulisel kohal olnud. Huvi on alati pakkunud ka riigikaitse ning kui 2011. aastal viis elu ta kokku ses vallas tegutsevate inimestega, sündis ka otsus NKK ridadesse astuda.

Võitluskaaslaste sõnul on Küünal suurepärane meeskonnakaaslane, kel palju tegutsemistahet ja terav taip, tänu millele sai naisest tegelikult juba peagi pärast NKKga liitumist Jõgeva jaoskonna esinaine. Küünla südameasjaks on saanud kirjutamine ja teavitustöö, viimases kaks aastat on ta vedanud ka vigastatud veteranide toetuseks Sinilille kampaaniat.

Kaks romu töötavateks soomukiteks

Aasta tagasi andis Tartu maleva Tamme malevkonna kaitseliitlane Toomas Olbrei maleva käsutusse taastatud soomustransportööri BTR-80. Nüüdseks seisab maleva

Lehola tänava õppe- ja tagalakeskuses aga juba teinegi sama mehe taastatud BTR-80.

Nooruses motospordiga tegelenud Olbreile kuulub rahvusvaheliste autovedudega tegelev ettevõte AS Olbtar, kus soomukid ka taastati. «Kõik meist panustavad millega saavad ja mina saan Kaitseliidule abiks olla sellel moel,» leiab Olbrei, keda võitluskaaslased iseloomustavad kui tagasihoidlikku meest.

Malevapealik major Kalle Köhler toob esile, et Olbrei on hea näide tavapärasest sootuks erinevast panusest.

Olbrei lisas, et ka Kaitseliit aitas taastamistöid varuosade ja muu sellisega ning mehhaanikutega, kellel kulus näiteks esimesena korda tehtud masinale 800 töötundi. «Kõige tähtsam on nüüd see, et soomukile leitaks ka vajalik rakendus,» leiab Olbrei.

Köhler ütleb, et seda hirmu pole, nagu jääks soomuk lihtsalt seisma – kaitseliitlased hakkavad soomukeid kasutama väljaõppes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles